3-1-1-54-96 · Riigikohus

3-1-1-54-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. mail 1996. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

E. R. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Tallinna Linnakohtu 6. novembri 1995. a otsusega tunnistati E. R. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati

kaheaastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 41 lg-le 1 liideti mõistetud karistusele osaliselt Tallinna

Linnakohtu 21. septembri 1993. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks

mõisteti kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistusaja alguseks loeti

kinnipidamise kuupäev - 27. jaanuar 1995. a.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996. a otsusega jäeti linnakohtu otsus E. R.

suhtes sisuliselt muutmata, kuid, tuginedes AKKS § 32 lg 1 p-le 6 tehti otsusesse täpsustusi. Nimelt leidis

kriminaalkolleegium, et E. R. poolt ärakandmisele kuuluva karistusaja määramisel tuleb arvesse võtta

eelmise kriminaalasjaga seoses vahi all viibitud ajavahemik 26. jaanuarist kuni 1. septembrini 1993. a - see

on 7 kuud ja 5 päeva. Seega oli Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvates E. R. poolt

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks üks aasta kümme kuud ja viisteist päeva vabadusekaotust, kusjuures

karistuse kandmise algusajaks loeti 27. jaanuar 1995. a.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996. a otsuse peale esitas riigiprokuröri

asetäitja Jaan Naaber kassatsioonprotesti, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist E. R. poolt kandmisele

kuuluva karistusaja kindlaksmääramise osas.

Kassaator peab E. R. poolt kandmisele kuuluva karistusaja lühendamist ringkonnakohtu otsusega

põhjendamatuks. Kassaator rõhutab, et vastavalt KrK §-le 41 tuleb juhtudel, mil süüdimõistetu pärast

kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist paneb toime uue kuriteo, liita eelmise otsuse

järgi kandmata karistus kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega. Kassaatori sõnade

kohaselt karistati E. R. esimese kohtuotsusega kaheaastase vabadusekaotusega tingimisi kaheaastase

katseajaga, kusjuures sellest karistusest oli tal kantud vahi all viibimise näol seitse kuud ja viis päeva. Seega

oli kassaatori arvates E. R.selle kohtuotsuse järgi kandmata karistus ühe aasta nelja kuu ja kahekümne viie

päeva ulatuses ning selles ulatuses oligi Tallinna Linnakohus 6. novembri 1995. a otsuse tegemisel

õigustatud karistust liitma.

Kassaatori arvates on Riigikohtu kriminaalkolleegium 15. detsembri 1995. a otsuses I. K. süüdistusasjas

ekslikult asunud seisukohale, et kui KrK § 41 alusel lõpliku karistuse mõistmisel pole kohtuotsuses otseselt

märgitud, kas kohus on arvestanud esimese kriminaalasjaga seoses vahi all viibitud aega, tuleb see lõplikust

karistusest maha arvata. Järelduse ekslikkus on kassaatori arvates selles, et "saab liita vaid kandmata

karistust ning kandmata karistusaja kindlaksmääramisel ei saa mingil juhul jätta vahi all oldud aega

arvestamata, sest vastasel juhul ei oleks tegemist mitte kandmata karistusega, vaid hoopis mõistetud

karistusega. Kui aga I astme kohus eksibki ning arvestab liitmisel kandmata karistuse asemel mõistetud

karistust, väljendub see lõplikus karistusmääras ning seda viga saab II astme kohtus parandada."

Kassaator on samuti seisukohal, et kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium on käsitletavaga analoogilise

õigusliku probleemi lahendamisel 15. detsembri 1995. a otsuses I. K. süüdistusasjas oma seisukoha

väljendanud kolmeliikmelises koosseisus, tuleks nüüd kriminaalasja läbi vaadata kriminaalkolleegiumi kogu

koosseisu poolt.

Täiendavalt osundab kassaator aritmeetilisele veale Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

26. veebruari 1996. a otsuses ja rõhutab, et lugedes E. R. poolt kantud karistuseks seitse kuud ja viis päeva,

peaks kandmisele kuuluvaks karistuseks olema üks aasta kümme kuud ja kakskümmend viis päeva, mitte aga

üks aasta kümme kuud ja viisteist päeva.

Kohtuistungil tunnistas kassaator, et tal puudus õiguslik alus taotleda kassatsioonprotestis kriminaalasja

läbivaatamist kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt. Muid kassatsioonprotestis sisalduvaid taotlusi

toetas kassaator ka kohtuistungil esitatud seletuses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud prokuröri seletust,

l e i d i s:

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium toimis

26. veebruari 1996. a otsuse tegemisel E. R. poolt ärakandmisele kuuluva karistusaja määramisel seaduslikult

ja põhjendatult, kui võttis arvesse eelmise kriminaalasjaga seoses E. R. poolt vahi all viibitud ajavahemiku

vastavalt KrK §-le 45, sest Tallinna Linnakohtu 1. septembri 1993. a otsusest ei nähtu, milline oleks olnud

E. R. mõistetud lõplik karistus pärast tema poolt vahi all viibitud aja mahaarvamist.

Kassaatori seisukoht, et kuna vastavalt KrK §-le 41 saab liita vaid kandmata karistust, siis ei saavat kohus

kandmata karistusaja kindlaksmääramisel mingil juhul jätta vahi all oldud aega arvestamata, on eksitav.

Kohtualune, kellele on mõistetud vabadusekaotuslik karistus, ei ole kohustatud eeldama, et on arvestatud ka

vahi all viibitud aega, kui kohtuotsusest ei nähtu otseselt KrK § 45 nõuete täitmist.

Käsitletavast kassaatori seisukohast tuleneks loogiliselt ka selline järeldus, et isiku poolt kohtueelses

menetluses vahi all oldud aeg kujutab endast kantud karistust.Vastavalt KrK §-le 45 arvestab kohus

eelvangistusaja karistuse tähtaja hulka. Kriminaalseaduse nimetatud sättest ja ka mõttest tulenevalt ei saa

lugeda õiguslikult korrektseks väidet, et süüdimõistetul on mõistetud vabadusekaotuslikust karistusest teatud

aeg kantud vahi all viibimise näol. Käsitletaval juhul ei ole tegemist vaid sõnademänguga, sest teoreetiliselt

ei ole kuidagi võimalik põhjendada seda, et isik kannab karistust juba enne süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumist.

Tulenevalt eeltoodust ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks ega võimalikuks muuta

Riigikohtu 15. detsembri 1995.a otsuses I. K. süüdistusasjas väljendatud põhimõttelist seisukohta, et KrK §-

s 45 ja KrMK § 275 lg 1 p-s 3 sätestatud nõuded peavad olema kohtu poolt täidetud kõigil karistuse

mõistmise juhtudel, sealhulgas ka siis, kui kohus pärast karistuse mõistmist vabastab kohtualuse

tingimuslikult karistusest. Seega juhtudel, mil kohus vabastab tingimuslikult karistusest kohtualuse, kes oli

kohtueelses menetluses viibinud vahi all, peab kohtuotsusest üksteisele järgnevalt nähtuma kõigepealt

mõistetud karistus vastavalt KrK §-dele 40 ja 41, seejärel eelvangistusaja mahaarvamine mõistetud

karistusest vastavalt KrK §-le 45, siis lõplik kandmisele kuuluv karistus ning alles seejärel karistusest

vabastamine näiteks vastavalt KrK §-le 47.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et KrK § 45 nõude täitmine ei ole kohtuotsuses

obligatoorne põhjusel, et eksitus väljenduvat alati lõplikus karistusmääras ja seda viga saab II astme kohtus

parandada. Arusaamatu on kassaatori soov orienteerida kohtupraktika kohtuvea parandamise võimalikkusele

alles teises kohtuastmes, kui kriminaalseaduses sätestatut järgides oleks käsitletav viga välditav.

Nõustuda tuleb kassaatoriga selles, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veeb-ruari 1996. a

otsuses on aritmeetiline viga: lugedes vastavalt KrK §-le 45 E. R. poolt vahi all viibitud seitse kuud ja viis

päeva karistuse kandmise tähtaja hulka, oleks ringkonnakohus pidanud tema poolt kandmisele kuuluva

vabadusekaotuse tähtajaks määrama üks aasta kümme kuud ja kakskümmend viis päeva. Kirjeldatud

aritmeetilise vea parandamine väljuks Riigikohtu volituste piirest ja seetõttu tuleks viga parandada Tallinna

Ringkonnakohtul KrMK §-s 336 sätestatud korras.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1 ja § 65 lg-le 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996. a otsus E.

R.süüditunnistamises ja karistamises KrK § 195 lg 2 järgi.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 14. mail 1996.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe