3-2-1-61-96 · Riigikohus

3-2-1-61-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 9. mail 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, kassaatori

esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse, vastustaja M. Tulnola ning tema esindaja vandeadvokaat K.

Kuusmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 29. aprillil 1996. a.

Külli-Kai Lauringu kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 22.

jaanuari 1996. a. otsuse Külli-Kai Lauringu hagis Maia Tulnola ja Ilmar Lillialliku vastu vara

väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest.

Hageja isale Voldemar Koppelile kuulus talu Nöörimaa 2 Võru linna tagavaramaadel. Praeguseks on

talu jäänud linna piiridesse ning sellel olev elumaja asub aadressil Võrus Vilja tn. 9, teised hooned on

hävinud. Peale Voldemar Koppeli ja tema perekonna elasid 1941. a. selles talus ka tädi Adele Koppel

ning vanaema Julie Koppel. 14. juunil 1941. a. Voldemar Koppel arreteeriti ning tema perekond

küüditati. Majja jäänud Julie Koppel taotles 1951. a. kohtus fakti tuvastamist, et valdab Võrus

Nöörimaa 2 asuvat majavaldust omanikuna, millise taotluse ENSV Ülemkohtu tsiviilasjade

kohtukolleegium 30. oktoobri 1951. a. rahuldas. 22. novembril 1952. a. Julie Koppel suri, elamu jäi

tema nimele 1977. aastani. 7. veebruaril 1977 tuvastati Võru rajooni Rahvakohtu otsusega, et Julie

Koppeli tütred Meeta Lilliallik ja Adele Koppel olid pärast Julie Koppeli surma ainsad kohalolevad

pärijad ning võtsid pärandi vastu. Käesoleval ajal on Vilja tn. 9 asuv elamu Meeta Lillialliku laste

Maia Tulnola ja Ilmar Lillialliku valduses, kes said omandiõiguse 18. aprilli 1991. a. väljaantud

pärimisõiguse tunnistuse alusel. Pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks olnud kohtulahendid

on tühistatud. Hageja leidis, et Vilja tn. 9 elamu ei kuulunud Meeta Lillialliku ega Julie Koppeli

pärandvara hulka ja seetõttu on nimetatud elamu suhtes Meeta Lillialliku laste Maia Tulnola ja Ilmar

Lillialliku valdus ebaseaduslik. Hageja leidis, et temale kuulub Vilja tn. 9 elamust 8/9 mõttelist osa

ning palus AÕS §-i 80 alusel temale kuuluva osa elamust kostjate ebaseaduslikust valdusest välja

mõista, kuna kostjad ei ole nõus valdusest vabatahtlikult loobuma.

Võru Maakohus tuvastas, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga ning juhindudes AÕS

§-dest 35 lg. 1, 80, 82, 83 ja 95 lg. 3 ja 4, rahuldas hagi osaliselt, mõistes Ilmar Lillialliku ja Maia

Tulnola valdusest välja 7/9 mõttelist osa Võrus Vilja tn. 9 asuvast elamust.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, jättes asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse § 2 lg. 2 ja ORAS § 17 alusel hagi rahuldamata. Apellatsioonikohtu põhjenduste kohaselt ei

olnud maakohus pädev otsustama, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga. Asjas on

Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 1.

juuli 1994. a. otsus nr. 6410, millega on kindlaks tehtud, et endisel kinnistul Nöörimaa 2 asunud

ehitised on õigusvastaselt võõrandatud.

Ringkonnakohus leidis, et kuna komisjoni otsuse kohaselt on tegemist õigusvastaselt võõrandatud

varaga, siis otsustatakse selle tagastamine asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2

tulenevalt omandireformi aluste seaduses ja maareformi seaduses ja nendest tulenevates õigusaktides

sätestatud alustel ja korras.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 23 kohaselt otsustab õigustatud subjektidele

vara tagastamise vara asukohajärgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Asjas puudub kohaliku

omavalitsuse täitevorgani seisukoht vara tagastamise või mittetagastamise kohta, seega ei ole Külli-

Kai Lauringul veel tekkinud omandiõigust Võrus Vilja tn. 9 asuva elamu osale. Hageja tugineb oma

nõudes AÕS §-dele 80 ja 82, kuid asja väljanõudmise õigus ebaseaduslikust valdusest on AÕS § 80

kohaselt ainult omanikul.

Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse norme, arvates, et tegemist on

õigusvastaselt võõrandatud varaga, mistõttu asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §167;-st 2 lg. 2

tulenevalt ei saa vaidluse lahendamisel juhinduda asjaõigusseaduse sätetest, vaid kohaldada tuleb

omandireformi aluste seaduse sätteid. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt võib võõrast

ebaseaduslikust valdusest vara välja nõuda ainult omanik. õigustatud subjekt saab omandireformi

aluste seaduse kohaselt hageda vara alles pärast kohaliku täitevorgani otsust vara tagastamise kohta.

Sellest tulenev ringkonnakohtu järeldus, et omandiõigus õigusvastaselt võõrandatud varale tekib

omavalitsusorgani otsuse tegemisega, ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

korra punktis 48 märgituga. Nimetatud sätte kohaselt läheb omandiõigus tagastatud varale üle mitte

haldusorgani korralduse tegemise, vaid üldreeglina vara üleandmise akti allakirjutamise päevast. Kui

vara, mille tagastamise kohta on tehtud korraldus, on registreeritud füüsilise isiku nimele ja see isik

keeldub vara üle andmast, siis omandiõigust ei teki ja õigustatud subjekt ei saa pöörduda ei haldus-

ega tsiviilkohtusse, sest vara üleandmise, s.t. omandiõiguse ülemineku vormistamine pole haldusakt

ega -toiming, mida saab vaidlustada halduskohtus. Kuna ta pole ka omanik, siis ei saa ta esitada hagi

asjaõigusseadusega määratud korras.

Ringkonnakohus, jättes hagi rahuldamata, ei ole arvestanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.

detsembri 1995. a. määruses nr. III-2/1-105/95 antud tõlgendusega, mille kohaselt omandireformi

aluste seaduse alusel esitatud nõue õigusvastaselt võõrandatud varale omandi saamiseks kas selle

tagastamise või omandiõiguse tunnistamise teel ei kuulu maa- või linnakohtu pädevusse ning

menetlus nimetatud nõude osas tuleb TsKS § 218 p. 1 alusel lõpetada.

Ringkonnakohus rikkus TsKS § 301, kuna väljus kaebuse piiridest, leides maakohtu otsuse

tühistamiseks põhjendused, mis ei tulene kummastki apellatsioonkaebusest.

Vastustaja M. Tulnola leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjendatult. Ringkonnakohus märkis õigesti, et vastavalt

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise

ning tõendite esitamise ja hindamise korrale tuvastab vara õigusvastase võõrandamise fakti

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon. Võru Maavalitsuse

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsuse järgi on Vilja tn. 9

asuv elamu õigusvastaselt võõrandatud vara. Nimetatud otsust vaidlustatud ei ole. Seega ei olnud

kohus pädev otsustama, et vaidlusalust vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud.

Tulenevalt ORAS-e §-st 3 lg. 3 tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi käigus

õigusvastaselt võõrandatud vara samas seaduses ning muudes normatiivaktides sätestatud korras.

ORAS-e §-de 12 lg. 5 ja 17 lg. 2 kohaselt kehtestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisekorra

ning otsustab sellega seonduvad protseduurilised küsimused Vabariigi Valitsus. Valitsuse 5. veebruari

1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 23 kohaselt

otsustab õigustatud subjektidele vara tagastamise kohaliku omavalitsuse täitevorgan ning ühistatud

vara suhtes vastav põllumajandusreformi komisjon. Seega toimub selle vara tagastamine

halduskorras. Selleks pädeva organi vara tagastamise või tagastamata jätmise otsuse peale võib HKS

§ 4 lg. 1 p. 1 kohaselt esitada kaebuse halduskohtusse.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 48 kohaselt läheb omandiõigus tagastatud

registreeerimisele kuuluvale varale õigustatud subjektile üle selle vara vastavas korras registreerimise

päevast. Osundatud sätte alusel läheb õigustatud subjektile omandiõigus tagastatud varale üle

olenemata sellest, et isik, kelle nimele see vara on registreeritud, keeldub seda üle andmast.

Väär on kassaatori väide, et arvestades Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruses nr. III-2/1-105/95

antud tõlgendust, mille kohaselt ORAS-e alusel esitatud nõue õigusvastaselt võõrandatud varale

omandi saamiseks kas selle tagastamise või omandiõiguse tunnistamise teel, ei kuulu maa- või

linnakohtu pädevusse, pidanuks ringkonnakohus asjas menetluse lõpetama TsKS § 218 p. 1 alusel.

Nimetatud seisukohale asus kolleegium asjas, milles oli esitatud nõue omandi saamiseks

omandireformi aluste seaduse alusel. Kui asi (omandireformi käigus vara tagastamine) ei kuulu kohtu

pädevusse, siis TsKS § 218 p. 1 kohaselt kohus lõpetab menetluse. Käesolevas asjas on esitatud hagi

aga omandi kaitseks asjaõigusseaduse alusel. Hagi vara, sealhulgas omandireformi käigus tagastatud

vara, väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest, kuulub kohtu pädevusse (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 1995. a. otsus nr. II-2/1-68/95). Kuna hageja nõudis kostjatelt välja

elamut, mille tagastamist temale omavalitsuse täitevorgan veel ei ole otsustanud, siis jättis

apellatsioonikohus, juhindudes asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 ja ORAS §st 17,

õigesti hagi rahuldamata.

Põhjendamatu on kassaatori väide, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjendustel, mis ei

tulene kummastki apellatsioonkaebusest. Maia Tulnola on oma apellatsioonkaebuses pidanud hageja

nõude piiride ületamiseks maakohtu seisukohta, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik