3-1-1-48-96 · Riigikohus

3-1-1-48-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. mail 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg,

Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

A. S. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Tartu Maakohtu 6. veebruari 1996. a. otsusega mõisteti A. S. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda

karistati rahatrahviga 250 päevamäära - 2500 krooni ulatuses. Sama otsusega mõisteti A. S. süüdi KrK § 139

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati rahatrahviga 120 päevamäära - 1200 krooni ulatuses. Vastavalt KrK

§-le 40 liideti karistused täielikult ja lõplikuks karistuseks mõisteti rahatrahv 370 päevamäära - 3700 krooni

ulatuses. KrK § 28 alusel määrati kindlaks rahtrahvi osade kaupa maksmise graafik.

A. S. tunnistati süüdi selles, et ta 25. jaanuaril 1994.a. kella 13.50 paiku Tartu maakonnas X vallas C külas

bussipeatuse lähedal tõukas M. L.-i seljast, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Seejärel võttis A. S. kannatanu

taskust rahakoti väärtusega 5 krooni koos kotis olnud 800 krooniga.

A. S. tunnistati veel süüdi selles, et ta 7. märtsil 1994.a. kella 2 paiku Tartu maakonnas X vallas varastas

salaja K. sigalast OÜ-le "J" kuuluvast hoonest vara koguväärtusega 2600 krooni.

Tartu Maakohtu 6. veebruari 1996.a. otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Kadri Väling.

Apellatsioonprotestis osundatakse, et maakohus on jätnud motiveerimata A. S. süüditunnistamise KrK § 140

lg 2 p 3 järgi. Prokurör märkis, et kuigi kohtualuse ankeetandmete kohaselt on A. S. kriminaalkorras

karistamata isik, nähtub toimiku materjalidest (tl 41), et

talle on 7. juulil 1993.a. Tartu Uurimisbüroo uurija poolt esitatud süüdistus KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Viimatinimetatud süüdistuses ei olnud A. S. Tartu Maakohtu 6. veebruari 1996.a. otsuse tegemise ajaks veel

süüdi tunnistatud. Apellant leidis, et Tartu Maakohus käsitles oma 6. veebruari 1996. a. otsuses A. S.

põhjendatult isikuna, kes on varem toime pannud mingi KrK § 139 lg 2 p-s 2 ja 140 lg 2 p-s 3 loetletud

kuriteo, kuid apellandi arvates on kohtu õige seisukoht otsuses motiveerimata. Samuti leidis apellant, et

maakohus eksis KrK § 28 lg 1 sätete kohaldamisel, mõistes karistuseks rahatrahvi enam kui kolmsada

päevamäära.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1996. a. otsusega tühistati Tartu Maakohtu

6. veebruari 1996. a otsus ning A. S. mõisteti süüdi KrK § 140 lg 2 p 1 järgi, jättes varemmõistetud karistuse

muutmata. KrK § 40 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks loeti rahatrahv

250 päevamäära - 2500 krooni.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamise tõttu, sest maakohus on ebaõigesti kohaldanud KrK § 28 lg 1 sätteid.Samas leidis

ringkonnakohus, et kuigi A. S. on võetud vastutusele KrK § 140 lg 2 p 1 ja 2 järgi varem toimepandud

kuriteo eest, puudub selles kriminaalasjas veel kohtuotsus ning sellest tulenevalt ei saanud maakohus teda

KrK 140 lg 2 p 3 järgi süüdi mõista.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 1996. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja.

Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

Prokurör leiab, et seadusandja ei ole teo KrK § 139 lg 2 p 2 või § 140 lg 2 p 3 järgi kvalifitseerimise

kriteeriumiks seadnud mitte jõustunud kohtuotsusega varasemat kuriteo toimepanemise tuvastamist,

vaid lihtsalt varasemalt teatavate kuritegude toimepanemist.

Küsimus taandub kassaatori sõnade kohaselt sellele, millist informatsiooniallikat varasemate kuritegude

toimepanemise kohta lugeda usaldusväärseks. Kassatsioonprotestis rõhutatakse, et uurija või juurdleja

arvamus, mis on väljendunud süütõendite kogumina süüdistuskokkuvõttes ja mis on saanud kinnitatud

prokuröri poolt, on usaldusväärne informatsiooniallikas kohtualuse poolt korduva kuriteo toimepanemise

kohta.

Oma seisukohta põhjendab kassaator ka pragmaatiliselt. Nimelt leiab ta, et kui käsitletavatel juhtudel jätta

kohtuotsusest välja nn korduvuspunkt, tuleks isiku varemtoimepandud kuriteo eest süüdimõistmisel teistmise

korras tühistada hiljem toimepandud kuriteo eest süüdimõistev kohtuotsus.

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes taotles

kassatsioonprotesti rahuldamist,

l e i d i s :

Vastavalt KrMK § 262 lg 2 rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mis on läbi vaadatud kohtuistungil.

Otseseks tõendiks, mis kinnitab isiku poolt kuriteo toimepanemist, saab olla vaid pädeva asutuse poolt

protsessuaalses korras vormistatud dokument - kohtuotsus või määrus. Faktilisi andmeid kriminaalasjas võib

KrMK § 48 lg 2 kohaselt tuvastada ka muude dokumentidega. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab

siinjuures vajalikuks osundada kahele asjaolule. Kui kriminaalasjas on võimalik koguda otseseid tõendeid,

tuleb neid eelistada kaudsetele, käesoleva kaasuse puhul tuleb seega eelistada kohtu dokumente. Samuti tuleb

märkida, et kriminaalasjas ei saa dokumendina käsitleda mitte igasugust paberile või muule infokandjale

kantud teksti, vaid ainult sellist, millel on dokumendile omased obligatoorsed rekvisiidid.

Käesoleva kriminaaltoimiku lk. 41 pöördele ilmselt kahe isiku poolt kantud tekst, millest nähtub, et

kriminaalasjas nr. 092292757 on keegi - oletuslikult sama lehekülje esiküljele kantud A. S. - võetud

kriminaalvastutusele, ei ole käsitletav dokumendina kriminaalõiguslikus mõttes ning Tartu Ringkonnakohus

jättis selle õigesti arvestamata kui lubamatu tõendi.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 04.03.1996.a. otsus A. S. süüdistusasjas jätta muutmata.

Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 28. mail 1996.a. ning ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep, Peeter Vaher