3-3-1-14-96 · Riigikohus
Estonia (EE)
Legislator summary
AI generated3-3-1-14-96 M Ä Ä R U S Eesti Vabariigi nimel Tartus, 12. aprillil 1996. a. M. Lälli kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 11. aprillil 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Merike Lälli kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II3/15/96. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Merike Läll, tema esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel ja Hillar Eelmaa. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsuse nr. 3921 punktiga 1 loeti Tallinnas Läänekaare t. 42 (endine Lääne t. 32 Nõmmel), kinnistu nr. 790 N hooned ja krunt 1821 m2 omandireformi objektiks. Otsuse kohaselt natsionaliseeriti maa Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. deklaratsiooniga. Majavaldus natsionaliseeriti Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1950. a. määruse nr. 127 alusel. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et "hooned ja krunt kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal Peeter ja Anna Terrasele võrdsetes mõttelistes osades ja üks kahekordne plekkkatusega puidust elamu Helmi Eelmaale, kes vastavad omandireformi aluste prg.s 7 toodud nõuetele". Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati Läänekaare t. 42 hoonete ja krundi suhtes Anna Terras ja "ühe kahekordse plekkkatusega elamu suhtes Hillar Eelmaa". A. Terras, kes suri 1992. a., pärandas testamendiga kogu oma vara M. Lällile. M. Lälli esindaja A. Kozlov esitas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse peale kaebuse Tallinna Linnavalitsusele. Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korralduse nr. 1701k punktiga 1.5 jäeti kaebus rahuldamata. 27. juunil 1995. a. esitas M. Läll Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921 seadusevastaseks osas, millega tunnistati kahekorruselise plekk-katusega elamu võõrandamisaegseks omanikuks Helmi Eelmaa ja selle elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Hillar Eelmaa. Samuti palus ta tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korraldus nr. 1701k p. 1.5 seadusevastaseks ning teha Tallinna Linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Kaebuse esitaja väitis, et Aleksander Eelmaa müüs 19. juulil 1940. a. kinnistu nr. 790 N koos hoonetega Anna ja Peeter Terrasele, kelle nimele see kanti kinnistusraamatusse. H. Eelmaa ei olnud kinnistu või hoone(te) omanik nende õigusvastase võõrandamise ajal. Linnakomisjoni otsus põhineb vaid kinnistu ostumüügilepingu tõendamata ärakirjas oleval märkusel, et ostu-müügilepingu objekti hulka ei kuulu H. Eelmaale kuuluv elamu. Kinnistu ostu-müügi ajal kehtinud Balti eraseaduse kohaselt ei olnud võimalik, et pärast kinnistu müüki oleks üks hoone eraldi muutunud kolmanda isiku omandiks, ilma et selle kohta oleks vormistatud juriidilist akti või tehtud märget kinnistusraamatusse. Kinnistu ostumüügilepingu tõendamata ärakirjas olev märge, mis oli vastuolus seadusega, ei saa olla omandiõiguse tekkimise aluseks. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsusega jäeti M. Lälli kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kaevatava otsuse aluseks on Aleksander Eelmaa ning Johanna ja Peeter Terrase vahel 19. juulil 1940. a. sõlmitud ostu-müügileping. Lepingu kohaselt müüs A. Eelmaa temale kuuluva Nõmmel Lääne t. 32 asuva kinnistu nr. 790 ühes kõigi hoonete, päraldiste, õiguste, kohustuste ja koormatistega, millega tema seda kinnisvara ise valdas ja kasutas või seaduse järgi vallata ja kasutada oleks võinud, võrdsetes mõttelistes osades Johanna ja Peeter Terrasele. Lepingus oleva märkuse kohaselt ei olnud Aleksander Eelmaa abikaasale Helmi Eelmaale kuulunud kahekordne plekk-katusega puust elumaja lepinguobjekti koosseisus. Kohus leidis, et 19. juulil 1940. a. Nõmme notari kohusetäitja poolt tõestatud ostu-müügileping on notariaalselt tõestatud akt. Ostu-müügilepingu ärakirjal on märge kinnistuslõivu tasumise kohta. Nimetatud ärakirja alusel kinnistas Tallinna Kinnistusamet kinnisvara. Kohus asus seisukohale, et pannes kahtluse alla ostu-müügilepingu seaduslikkuse, seab kaebuse esitaja kahtluse alla ka Anna ja Peeter Terrase omandiõiguse kinnistule nr. 790 N. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsusele esitas M. Läll apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Apellant väitis, et ta ei sea kahtluse alla kinnistu ostu-müügilepingu seaduslikkuse, vaid asja materjalide juures oleva ostumüügilepingu tõestamata ja allkirjastamata koopia seaduslikkuse, millele rajaneb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsusega jäeti M. Lälli apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on põhjendamatu apellandi väide, et 19. juulil 1940. a. Aleksander Eelmaa ning Johanna (Anna) ja Peeter Terrase vahel sõlmitud ostu-müügileping pole käsitletav asjas tõendina. Nimetatud leping esitati 25. juulil 1940. a. Tallinna Kinnistusametile ja paluti selle põhjal ostu-müügilepingu objekt kinnistada. See leping on olnud "edasiste kannete ja toimingute aluseks, s.h. Anna ja Peeter Terrasele omandiõiguse tekkimise aluseks". 21. veebruaril 1996. a. esitas M. Läll Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassatsioonkaebuses paluti asja uueks arutamiseks saatmata teha uus otsus ning tunnistada seadusevastaseks Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korralduse nr. 1701k punkt 1.5 ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921 osas, millega tunnistati Helmi Eelmaa kahekorruselise plekk-katusega elamu omanikuks ja Hillar Eelmaa sama elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kohtuistungil muutis kassaator taotlust ning palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on seadust vääralt kohaldanud. BES §de 771 ja 809 - 812 alusel kuulusid kinnistul asuvad hooned kinnistu omanikule. Balti eraseaduse kohaselt ei olnud võimalik, et pärast kinnistu müüki ja selle ostja nimele kinnistamist oleks üks kinnistul asunud hoone
Legislator headnote
AI generated3-3-1-14-96 · Riigikohus: aprillil 1996. a. M. Lälli kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 11. aprillil 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Merike Lälli kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II3/15/96. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Merike Läll, tema esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel ja Hillar Eelmaa. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsuse nr. 3921 punktiga 1 loeti Tallinnas Läänekaare t. 42 (endine Lääne t. 32 Nõmmel), kinnistu nr. 790 N hooned ja krunt 1821 m2 omandireformi objektiks. Otsuse kohaselt natsionaliseeriti maa Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. deklaratsiooniga. Majavaldus natsionaliseeriti Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1950. a. määruse nr. 127 alusel. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et "hooned ja krunt kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal Peeter ja Anna Terrasele võrdsetes mõttelistes osades ja üks kahekordne plekkkatusega puidust elamu Helmi Eelmaale, kes vastavad omandireformi aluste prg.s 7 toodud nõuetele". Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati Läänekaare t. 42 hoonete ja krundi suhtes Anna Terras ja "ühe kahekordse plekkkatusega elamu suhtes Hillar Eelmaa". A. Terras, kes suri 1992. a., pärandas testamendiga kogu oma vara M. Lällile. M. Lälli esindaja A. Kozlov esitas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse peale kaebuse Tallinna Linnavalitsusele. Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korralduse nr. 1701k punktiga 1.5 jäeti kaebus rahuldamata. 27. juunil 1995. a. esitas M. Läll Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921 seadusevastaseks osas, millega tunnistati kahekorruselise plekk-katusega elamu võõrandamisaegseks omanikuks Helmi Eelmaa ja selle elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Hillar Eelmaa. Samuti palus ta tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korraldus nr. 1701k p. 1.5 seadusevastaseks ning teha Tallinna Linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Kaebuse esitaja väitis, et Aleksander Eelmaa müüs 19. juulil 1940. a. kinnistu nr. 790 N koos hoonetega Anna ja Peeter Terrasele, kelle nimele see kanti kinnistusraamatusse. H. Eelmaa ei olnud kinnistu või hoone(te) omanik nende õigusvastase võõrandamise ajal. Linnakomisjoni otsus põhineb vaid kinnistu ostumüügilepingu tõendamata ärakirjas oleval märkusel, et ostu-müügilepingu objekti hulka ei kuulu H. Eelmaale kuuluv elamu. Kinnistu ostu-müügi ajal kehtinud Balti eraseaduse kohaselt ei olnud võimalik, et pärast kinnistu müüki oleks üks hoone eraldi muutunud kolmanda isiku omandiks, ilma et selle kohta oleks vormistatud juriidilist akti või tehtud märget kinnistusraamatusse. Kinnistu ostumüügilepingu tõendamata ärakirjas olev märge, mis oli vastuolus seadusega, ei saa olla omandiõiguse tekkimise aluseks. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsusega jäeti M. Lälli kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kaevatava otsuse aluseks on Aleksander Eelmaa ning Johanna ja Peeter Terrase vahel 19. juulil 1940. a. sõlmitud ostu-müügileping. Lepingu kohaselt müüs A. Eelmaa temale kuuluva Nõmmel Lääne t. 32 asuva kinnistu nr. 790 ühes kõigi hoonete, päraldiste, õiguste, kohustuste ja koormatistega, millega tema seda kinnisvara ise valdas ja kasutas või seaduse järgi vallata ja kasutada oleks võinud, võrdsetes mõttelistes osades Johanna ja Peeter Terrasele. Lepingus oleva märkuse kohaselt ei olnud Aleksander Eelmaa abikaasale Helmi Eelmaale kuulunud kahekordne plekk-katusega puust elumaja lepinguobjekti koosseisus. Kohus leidis, et 19. juulil 1940. a. Nõmme notari kohusetäitja poolt tõestatud ostu-müügileping on notariaalselt tõestatud akt. Ostu-müügilepingu ärakirjal on märge kinnistuslõivu tasumise kohta. Nimetatud ärakirja alusel kinnistas Tallinna Kinnistusamet kinnisvara. Kohus asus seisukohale, et pannes kahtluse alla ostu-müügilepingu seaduslikkuse, seab kaebuse esitaja kahtluse alla ka Anna ja Peeter Terrase omandiõiguse kinnistule nr. 790 N. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsusele esitas M. Läll apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Apellant väitis, et ta ei sea kahtluse alla kinnistu ostu-müügilepingu seaduslikkuse, vaid asja materjalide juures oleva ostumüügilepingu tõestamata ja allkirjastamata koopia seaduslikkuse, millele rajaneb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsusega jäeti M. Lälli apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on põhjendamatu apellandi väide, et 19. juulil 1940. a. Aleksander Eelmaa ning Johanna (Anna) ja Peeter Terrase vahel sõlmitud ostu-müügileping pole käsitletav asjas tõendina. Nimetatud leping esitati 25. juulil 1940. a. Tallinna Kinnistusametile ja paluti selle põhjal ostu-müügilepingu objekt kinnistada. See leping on olnud "edasiste kannete ja toimingute aluseks, s.h. Anna ja Peeter Terrasele omandiõiguse tekkimise aluseks". 21. veebruaril 1996. a. esitas M. Läll Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassatsioonkaebuses paluti asja uueks arutamiseks saatmata teha uus otsus ning tunnistada seadusevastaseks Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korralduse nr. 1701k punkt 1.5 ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921 osas, millega tunnistati Helmi Eelmaa kahekorruselise plekk-katusega elamu omanikuks ja Hillar Eelmaa sama elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kohtuistungil muutis kassaator taotlust ning palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on seadust vääralt kohaldanud. BES §de 771 ja 809 - 812 alusel kuulusid kinnistul asuvad hooned kinnistu omanikule. Balti eraseaduse kohaselt ei olnud võimalik, et pärast kinnistu müüki ja selle ostja nimele kinnistamist oleks üks kinnistul asunud hoone
Full text
3-3-1-14-96 M Ä Ä R U S Eesti Vabariigi nimel Tartus, 12. aprillil 1996. a. M. Lälli kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku tuvastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 11. aprillil 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Merike Lälli kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II3/15/96. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Merike Läll, tema esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel ja Hillar Eelmaa. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsuse nr. 3921 punktiga 1 loeti Tallinnas Läänekaare t. 42 (endine Lääne t. 32 Nõmmel), kinnistu nr. 790 N hooned ja krunt 1821 m2 omandireformi objektiks. Otsuse kohaselt natsionaliseeriti maa Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. deklaratsiooniga. Majavaldus natsionaliseeriti Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1950. a. määruse nr. 127 alusel. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et "hooned ja krunt kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal Peeter ja Anna Terrasele võrdsetes mõttelistes osades ja üks kahekordne plekkkatusega puidust elamu Helmi Eelmaale, kes vastavad omandireformi aluste prg.s 7 toodud nõuetele". Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati Läänekaare t. 42 hoonete ja krundi suhtes Anna Terras ja "ühe kahekordse plekkkatusega elamu suhtes Hillar Eelmaa". A. Terras, kes suri 1992. a., pärandas testamendiga kogu oma vara M. Lällile. M. Lälli esindaja A. Kozlov esitas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse peale kaebuse Tallinna Linnavalitsusele. Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korralduse nr. 1701k punktiga 1.5 jäeti kaebus rahuldamata. 27. juunil 1995. a. esitas M. Läll Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921 seadusevastaseks osas, millega tunnistati kahekorruselise plekk-katusega elamu võõrandamisaegseks omanikuks Helmi Eelmaa ja selle elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Hillar Eelmaa. Samuti palus ta tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korraldus nr. 1701k p. 1.5 seadusevastaseks ning teha Tallinna Linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Kaebuse esitaja väitis, et Aleksander Eelmaa müüs 19. juulil 1940. a. kinnistu nr. 790 N koos hoonetega Anna ja Peeter Terrasele, kelle nimele see kanti kinnistusraamatusse. H. Eelmaa ei olnud kinnistu või hoone(te) omanik nende õigusvastase võõrandamise ajal. Linnakomisjoni otsus põhineb vaid kinnistu ostumüügilepingu tõendamata ärakirjas oleval märkusel, et ostu-müügilepingu objekti hulka ei kuulu H. Eelmaale kuuluv elamu. Kinnistu ostu-müügi ajal kehtinud Balti eraseaduse kohaselt ei olnud võimalik, et pärast kinnistu müüki oleks üks hoone eraldi muutunud kolmanda isiku omandiks, ilma et selle kohta oleks vormistatud juriidilist akti või tehtud märget kinnistusraamatusse. Kinnistu ostumüügilepingu tõendamata ärakirjas olev märge, mis oli vastuolus seadusega, ei saa olla omandiõiguse tekkimise aluseks. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsusega jäeti M. Lälli kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kaevatava otsuse aluseks on Aleksander Eelmaa ning Johanna ja Peeter Terrase vahel 19. juulil 1940. a. sõlmitud ostu-müügileping. Lepingu kohaselt müüs A. Eelmaa temale kuuluva Nõmmel Lääne t. 32 asuva kinnistu nr. 790 ühes kõigi hoonete, päraldiste, õiguste, kohustuste ja koormatistega, millega tema seda kinnisvara ise valdas ja kasutas või seaduse järgi vallata ja kasutada oleks võinud, võrdsetes mõttelistes osades Johanna ja Peeter Terrasele. Lepingus oleva märkuse kohaselt ei olnud Aleksander Eelmaa abikaasale Helmi Eelmaale kuulunud kahekordne plekk-katusega puust elumaja lepinguobjekti koosseisus. Kohus leidis, et 19. juulil 1940. a. Nõmme notari kohusetäitja poolt tõestatud ostu-müügileping on notariaalselt tõestatud akt. Ostu-müügilepingu ärakirjal on märge kinnistuslõivu tasumise kohta. Nimetatud ärakirja alusel kinnistas Tallinna Kinnistusamet kinnisvara. Kohus asus seisukohale, et pannes kahtluse alla ostu-müügilepingu seaduslikkuse, seab kaebuse esitaja kahtluse alla ka Anna ja Peeter Terrase omandiõiguse kinnistule nr. 790 N. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsusele esitas M. Läll apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Apellant väitis, et ta ei sea kahtluse alla kinnistu ostu-müügilepingu seaduslikkuse, vaid asja materjalide juures oleva ostumüügilepingu tõestamata ja allkirjastamata koopia seaduslikkuse, millele rajaneb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsusega jäeti M. Lälli apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on põhjendamatu apellandi väide, et 19. juulil 1940. a. Aleksander Eelmaa ning Johanna (Anna) ja Peeter Terrase vahel sõlmitud ostu-müügileping pole käsitletav asjas tõendina. Nimetatud leping esitati 25. juulil 1940. a. Tallinna Kinnistusametile ja paluti selle põhjal ostu-müügilepingu objekt kinnistada. See leping on olnud "edasiste kannete ja toimingute aluseks, s.h. Anna ja Peeter Terrasele omandiõiguse tekkimise aluseks". 21. veebruaril 1996. a. esitas M. Läll Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassatsioonkaebuses paluti asja uueks arutamiseks saatmata teha uus otsus ning tunnistada seadusevastaseks Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korralduse nr. 1701k punkt 1.5 ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921 osas, millega tunnistati Helmi Eelmaa kahekorruselise plekk-katusega elamu omanikuks ja Hillar Eelmaa sama elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kohtuistungil muutis kassaator taotlust ning palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on seadust vääralt kohaldanud. BES §de 771 ja 809 - 812 alusel kuulusid kinnistul asuvad hooned kinnistu omanikule. Balti eraseaduse kohaselt ei olnud võimalik, et pärast kinnistu müüki ja selle ostja nimele kinnistamist oleks üks kinnistul asunud hoone
muutunud kolmanda isiku omandiks, ilma et selle kohta oleks vormistatud juriidilist akti või tehtud märget kinnistusraamatusse. Samuti ei nõustu kassaator ringkonnakohtu seisukohaga, et asja materjalide juures olev ostu-müügilepingu ärakiri on olnud Anna ja Peeter Terrasele omandiõiguse aluseks kinnistule nr. 790 N. Eesti Ajalooarhiivi 9. oktoobri 1995. a. teatise nr. 43822/141 MK kohaselt ei olnud võimalik kinnistu ostu-müügilepingu originaali arhiivist leida, kuna Nõmme linna kinnistusraamatuid pole ajalooarhiivi üle antud. Asja materjalide juures ei ole kinnistu ostumüügilepingu originaali, millel oleksid poolte ja notari allkirjad. Seetõttu ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et esitatud ostu-müügilepingu näol on tegemist notariaalselt tõestatud aktiga. Kolmanda isiku H. Eelmaa vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on õige. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s : Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktide 7 ja 19 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna ja linnakomisjoni otsusega tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Õige on kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus jättis asja läbivaatamisel tähelepanuta, et vaidlusaluse majavalduse omanik õigusvastase võõrandamise hetkel on kindlaks määratud ebaõigesti. Hoonete tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma isik, kellele need õigusvastase võõrandamise ajal kuulusid, või selle isiku ORAS §s 8 loetletud pärijad. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p. 21 kehtestab: "Vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse 1938. aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju" ning kinnistusametite dokumentatsiooni, milles sisalduvad andmed on eelnevalt võrreldud Eesti Vabariigi Maa-ameti ja Eesti Vabariigi Arhiiviameti poolt. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjalidega.". Kinnistusraamatusse nr. 790 all kantud kinnisvara omandati Balti eraseaduse kehtivuse ajal. BES § 771 kohaselt oli maaga püsivalt ühendatud ehitis maatüki osa. Sama seaduse § 812 sätestas: "Kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult see, kes on sisse kantud avalikesse kohturaamatutesse.". Kinnistusraamatu kannetest nähtub, et Nõmme linnas asuva kinnistu nr. 790
omandasid 19. juulil 1940. a. ostulepingu põhjal võrdsetes mõttelistes osades Anna (Johanna) ja Peeter Terras Aleksander Eelmaalt, kes omandas selle ostulepingu põhjal 1931. a. Vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel tuleb kindlaks määrata eeskätt kinnistusraamatute ja notariaalselt tõestatud lepingute järgi. Kinnistul nr. 790 asuva kahe elumaja kuulumist enne õigusvastast võõrandamist Anna ja Peeter Terrasele tõendavadka toimikus olevad 1942. a. ja 1943. a. teatised kinnisvara koosseisu, tulukuse ja väärtuse kohta, Tallinna linna rahandusosakonnale 1941. a. esitatud deklaratsioon eraisikuile kuuluvate hoonete ja maatükkide kohta, Tallinna Nõmme linna maksuametile esitatud elanikkude ja kinnisvara teateleht 1942. a. kohta, samuti Tallinna Linnaarhiivi 12. veebruari 1993. a. teatis nr. 70131, milles on kirjas: "Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Elamute Valitsuse natsionaliseeritud majade toimikus nr. 3570 on märgitud, et Anna ja Peeter Terrase majavaldus Lääne t. 32, kinnistu nr. 790 N on natsionaliseeritud vastavalt ENSV Ministrite Nõukogu määrusele 20. veebruarist 1950. a. nr. 127.". Kohtule esitatud Aleksander Eelmaa ning Johanna Terrase ja Peeter Terrase vahel sõlmitud ostumüügilepingu ärakirjal puudub kinnisvara kinnistamise märge. Lepingu ärakirjas olev märkus "lepingualusel kinnisvaral asuv kahekordne plekk-katusega puu-elumaja kuuluv omandusena Aleksander Eelmaa abikaasale Helmi Eelmaa'le ning käesoleva lepinguobjekti koosseisu ei kuulu" ei ole piisavaks tõendiks, et tuvastada Helmi Eelmaa omandiõigust nimetatud elamule. Muid tõendeid, mis kinnitaksid, et Lääne t. 32 kinnistul nr. 790 N asuv üks kahekorruseline elumaja oleks enne õigusvastast võõrandamist kuulunud omandiõiguse alusel Helmi Eelmaale, toimikutes ei ole. Nendel põhjustel kuulub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsus tühistamisele ja M. Lälli kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b : 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsus haldusasjas nr. II3/15/96 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada Merike Lällile kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend ) krooni. Määrus jõustub 22. aprillil 1996. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann