3-1-1-37-96 · Riigikohus

3-1-1-37-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2. aprillil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

J. T. süüdistuses KrK §-de 139 lg 2 p.1, 2, 3; 141 lg 2 p. 2, 4 ja 195 lg 2 järgi

ja V. S. süüdistuses KrK §-de 139 lg 2 p.1,2,3 ja 142 lg 2 p. 2,3,4 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ida-Viru Maakohtu 5. oktoobri 1995.a. otsusega mõisteti J. T. süüdi

KrK §-de 140 lg 2 p. 1,2; 195 lg 2 ja 139 lg 2 p.1,2 järgi. KrK § 40 sätete kohaselt mõisteti kuritegude

kogumi eest karistuseks 2 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele Kohtla-Järve

Linnakohtu 14. aprilli 1994.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks

mõisteti kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Sama kohtuotsusega mõisteti V. S. süüdistuses KrK §-de 142 lg 2 p.2,3,4 ja KrK § 139 lg 2 p. 1,2,3 järgi

õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu .

Sama otsusega mõisteti süüdi Vassili Ma"kin KrK § 139 lg 2 p. 1 järgi ning teda karistati rahatrahviga 135

päevamäära ulatuses, kuid tema kohtuotsust vaidlustanud ei ole.

J. T. tunnistati süüdi selles, et ta 19. mai 1994.a. õhtul joobnud olekus X. K. ja J. küla maja nr. C juures

peksis huligaansel ajendil U. M.-i.

Samuti tunnistati J. T. süüdi selles, et ta 1. juunil 1994.a. joobnud olekus X linnas Z tn. D ühiselamus nõudis

A. K.-lt raha. Kannatanu keeldumisel lõi J. T. teda käega näkku ja jalaga vastu keha, mille tagajärjel A. K.

kukkus ja kaotas teadvuse. J. T. võttis A. K. taskust rahakoti 64 krooni rahaga ning käelt kella. Peale seda J.

T. A. K. juuresolekul võttis viimase toast nr. 988 magnetofoni ja 14 kassetti.

Sama otsusega mõisteti J. T. ja V. S. süüdi selles, et nad ööl vastu 2. juulit 1994.a. varastasid X Z tn. D

ühiselamutoast nr. 722 P. P.-lt 2000 krooni raha.

J. T. ja V. S. mõisteti süüdi veel selles, et nad koos kaaskohtualuse V. M. ja kriminaalasjas kindlakstegemata

isikuga 20. märtsi 1995.a. õhtul varastasid Ida-Virumaal A. küla loomalaudast neli vasikat.

V. S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 142 lg 2 p. 2,3,4 järgi selles, et ta 30. juulil 1993.a. kella 21 ajal

joobnud olekus eelneval kokkuleppel koos J. M.-i ja A. F.-ga baaris "A" asukohaga J., K. tn. M. nõudis

baaris töötavalt A. M.-lt raha 2000 krooni, kusjuures J. M. ähvardas kannatanut püstoliga. Kuna A. M.-l ei

olnud nõutud summat, võtsid V. S. ja J. M. baarist omavoliliselt 44 krooni eest alkohoolseid jooke. Sama

päeva õhtul kella 23 ajal läksid V. S., J. M. ja A. F. eelnimetatud baari tagasi ning püstoliga ähvardades

nõudsid A. M.-lt raha. A. M. andis neile 150 krooni. Seejärel 31. juulil 1993.a. V. S., J. M. ja A. F. joobnud

olekus külastasid uuesti baari "A" ning nõudsid püstoliga ähvardades A. M.-lt raha ning võtsid baarist

omavoliliselt alkohoolseid jooke 200 krooni väärtuses ja 8 krooni raha. Pärast seda tabati nad

politseitöötajate poolt.

Ida-Viru Maakohtu 5. oktoobri 1995.a. otsuse peale esitas Ida-Viru Prokuratuuri abiprokurör Helen Hiiemäe

apellatsioonprotesti, milles ta palub tühistada Ida-Viru Maakohtu otsus V. S. ja J. T. suhtes ning teha uus

otsus.

Apellant ei nõustu V. S. õigeksmõistmisega KrK §-de 139 lg 2 p. 1,2,3 ja 142 lg 2 p.2,3,4 järgi, sest

maakohtu istungil leidis tõendamist tema osavõtt varguse toimepanemisest ja väljapressimisest.

Samas leiab abiprokurör, et kohus kvalifitseeris J. T.-le KrK § 141 lg 2 p.2, 4 järgi esitatud süüdistuse

ebaõigesti ümber KrK §140 lg 2 p.1,2 järgi, sest kannatanu A. K.-le tekitatud kehavigastused olid ohtlikud

tema tervisele.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 1996.a. otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu

5. oktoobri 1995.a. otsus J. T. ja V. S. suhtes osaliselt.

J. T. mõisteti süüdi KrK § 141 lg 2 p.2 järgi ning karistati 6 aasta vabadusekaotusega. Vastavalt KrK §-le 40

loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat vabadusekaotust. KrK § 41

alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus ning

lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat ja 1 kuu vabadusekaotust kinnises vanglas.

V. S. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 2 p. 2,3,4 järgi ning karistati 1 aasta vabadusekaotusega. Veel tunnistati V.

S. süüdi KrK § 139 lg 2 p. 1,2,3 järgi ning karistati 6 kuu vabadusekaotusega. Vastavalt KrK §-le 40 loeti

kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta vabadusekaotust. KrK

§ 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus ja

lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 2 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus kvalifitseeris ebaõigesti ümber J. T. tegevuse KrK §-le 140 lg 2

p.1,3. Vägivald, mida rakendati kannatanu A. K. suhtes tema vara hõivamisel, oli viimase elule ning tervisele

ohtlik ning sellest tulenevalt pani J. T. toime röövimise.

Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et vara hõivamisel kannatanule kerge terviserikkega või

terviserikketa kehavigastuse tekitamine või vägivalla kasutamine, mis ei too kaasa terviseriket, kuid mis

kasutamise momendil kujutas endast reaalset ohtu kannatanu elule ja tervisele, tuleb kvalifitseerida

röövimisena.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud maakohtu otsusega V. S. õigeksmõistmises KrK §-de 142 lg 2 p. 2,3,4 ja

139 lg 2 p.1,2,3 järgi, sest kohtu järeldused selles osas ei ole põhjendatud ning ei vasta kriminaalasja

materjalidele.

Ringkonnakohtu 25. jaanuari 1996.a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused J. T. ja V. S.

J. T. taotleb Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 1996.a. otsuse tühistamist ning Ida-Viru Maakohtu 5. oktoobri

1995.a. otsuse jõusse jätmist. Ta vaidlustab KrK § 140 lg 2 p.1,2,3 järgi süüksarvatud kuriteo

ümberkvalifitseerimise KrK § 141 lg 2 p.2 järgi, sest tal puudus tahtlus kannatanut röövida. Samas vaidlustab

J. T. ringkonnakohtu järeldused selles osas, et tema poolt A. K.-le tekitatud kehavigastused olid ohtlikud

viimase elule ning tervisele. Lisaks eeltoodule

väidab J. T., et ringkonnakohus pole küllaldaselt motiveerinud tema karistuse raskendamist ning pole

arvestanud karistuse mõistmisel ühegi kergendava asjaoluga.

Süüdimõistetu V. S. taotleb kassatsioonkaebuses Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 1996.a. otsuse

tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu istungil rikuti tema kaitseõigust ja

süüdimõsitmine väljapressimises põhineb vaid oletustel ning tema süü ei ole leidnud tõendamist.

Kassaator vaidlustab ka enda süüdimõstmise KrK § 139 lg 2 p.1,2,3 järgi, kuna ringkonnakohus on

arvestanud ainult eeluurimise materjale ning kaaskohtualuste ütlusi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse,

mille kohaselt kassatsioonkaebused ei kuulu rahuldamisele

l e i d i s:

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 1996.a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu

muutmisele. Kassatsioonkaebustes ei ole J. T. ja V. S. esitanud selliseid argumente, mida ei oleks

ringkonnakohtu otsuses motiveeritult kummutatud ja seetõttu ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks korrata ringkonnakohtu otsuses sisalduvaid põhjendusi.

Põhjendamatu on J. T. kaebus ka selles osas, et ringkonnakohus on motiveerimatult raskendanud talle

maakohtu poolt mõistetud karistust ja ei ole arvestanud vastutust kergendavate asjaoludega. Kvalifitseerides

A. K. suhtes toimepandud kuriteo ümber KrK § 141 lg 2 p. 2 järgi, karistas ringkonnakohus J. T.-d selle

kuriteo eest 6-aastase vabadusekaotusega, mis on sanktsioonis ettenähtud karistuse alammäär. Erandlikke

tehiolusid, mis oleksid võimaldanud KrK § 39 alusel sanktsioonis ettenähtust kergema karistuse mõistmist,

kohus ei tuvastanud.

Süüdimõistetu V. S. kaitseõigust ringkonnakohtus rikutud ei ole. Vastavalt KrMK §-le 38 on kaitsja osavõtt

kriminaalmenetlusest kohustuslik alaealiste kriminaalasjades kuni nende täisealiseks saamiseni. KrMK § 39

kohaselt on kohtualusel õigus loobuda kaitsjast kriminaalmenetluse igas staadiumis kui ta on täisealine.

Ringkonnakohtu istungil oli V. S. täisealine ja 25. jaanuaril 1996.a. tal oli õigus loobuda kaitsjast, kuigi ühe

kuriteo toimepanemise ajal oli V. S. veel alaealine. Nagu nähtub Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

25. jaanuari 1996.a. istungi protokollist, loobus V. S. kaitsjast, vandeadvokaat Irina Zurinast, kes viibis

kohtuistungil. Seaduslikke takistusi I. Zurinal V. S.-i kaitsmiseks ei olnud. AKKS § 64 kohaselt on

kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise üheks aluseks kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

AKKS § 39 lg 3 p. 4 alusel on kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks kriminaalasja arutamine

kaitsja osavõtuta, kui tema osavõtt on seaduse järgi kohustuslik. Käesolevas kriminaalasjas ei ole rikutud

ülaltoodud menetlusnorme.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma otsuse

resolutiivosas ekslikult on jätnud märkimata, millises osas ta tühistas maakohtu otsuse J. T. ja V. S.

süüdistusasjas. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa täpsustada.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p.1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 1996.a. otsus J. T. ja V. S. süüdistusasjas jätta

muutmata.

Teha täpsustus ringkonnakohtu otsuse resolutiivosas ja formuleerida selle esimene lõik järgnevalt "Tühistada

Ida-Viru Maakohtu 5. oktoobri 1995.a. otsus J. T. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 140 lg 2 p. 1,2,3

järgi ning V. S. õigeksmõistmises KrK §-de 142 lg 2 p.2,3,4 ja 139 lg 2 p. 1,2,3 järgi."

2. J. T. ja V. S.i kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 2. aprillil 1996.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher