3-1-1-36-96 · Riigikohus

3-1-1-36-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 2.aprillil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. M. süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4

ning R. V. ja T. H. süüdistuses KrK 142 § lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Harju Maakohtu 23.novembri 1995.a otsusega mõisteti J. M. süüdi ja teda karistati KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2,

3 ja 4 järgi 2-aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabadusekaotust süüdimõistetu suhtes

tingimuslikult ei kohaldatud. Kohus määras, et karistust ei pöörata täitmisele, kui J. M. ei pane 3-aastase

katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka R. V. ja T. H. ning neid karistati KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

rahatrahviga.

Kohtuotsuse järgi tunnistati J. M. süüdi selles, et ta 16.veebruaril 1995.a nõudis purjuspäi K. restorani baaris

K. X mnt Y eelneval kokkuleppel R. V. ja T. H.-ga T. J.-lt 500 krooni. Seejuures peksid J. M., R. V. ja T. H.

T. J.-i ja tema kaaslast R. P.-d.

Kui T. J. lubas minna raha järele, otsustasid J. M., R. V. ja T. H. takistada R. P..d restoranist lahkumast kuni

nõutud 500 krooni kättesaamiseni.

Harju Maakohtu otsuse peale esitas Harju prokuröri abi L. Velba apellatsioonprotesti. Protestis taotleti

maakohtu otsuse tühistamist J. M.-le mõistetud karistuse osas ja tema karistamist vabadusekaotusliku

karistusega.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.jaanuari 1996.a otsusega jäeti Harju Maakohtu

23.novembri 1995.a. otsus muutmata ja prokuröri apellatsioonprotest rahuldamata. Täpsustades maakohtu

otsuse lõpposa J. M. süüditunnistamises KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi, jäeti sellest välja p 2.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber kassatsioonprotesti.

Protestis taotletakse J. M. süüdistusasjas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.jaanuari 1996.a

otsuse ja Harju Maakohtu 23.novembri 1995.a otsuse tühistamist KrK § 47 sätete põhjendamatu kohaldamise

tõttu ning kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,

milles ta toetas kassatsioonprotestis esitatud taotlust,

t u v a s t a s:

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et prokuröri kassatsioonprotestis esitatud taotlus on põhjendatud.

Vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine on sätestatud KrK §-s 47. See paragrahv sisaldub

kriminaalseaduse 5. peatükis Karistusest vabastamine. Sellest tulenevalt on ebaõige ringkonnakohtu otsuses

pidada KrK § 47 järgi vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist karistuseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine KrK § 47

alusel on üldjuhul võimalik karistuse mõistmisel vähemohtliku kuriteo eest, kui seda tingivad kuriteo

tehiolud, vastutust kergendavad asjaolud ja süüdlase isikuomadused.

J. M. pani uue, teise astme kuriteo toime alkoholijoobes, enne karistuse kustumist. Tema mõjutamine varem

toimepandud kuritegude eest karistuste kohaldamise teel ei ole andnud tulemusi.

Nii mõisteti J. M. Jõgeva Maakohtu 16.juuli 1991.a otsusega süüdi ja teda karistati ENSV KrK § 139 lg 1

järgi üheaastase vabadusekaotusega kasvatusliku töö koloonias. Kohtuotsuse täitmine lükati üheks aastaks

edasi. Harju Maakohtu 17.septembri 1993.a otsusega mõisteti J. M. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-

de 1, 2 ja 3, § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 1 järgi kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega kaks

aastat ja kuus kuud. KrK § 41 kohaselt liideti sellele osaliselt Jõgeva Maakohtu 16.juuli 1991.a otsusega

mõistetud karistus. Lõplikuks karistuseks mõisteti J. M.le kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Tallinna Ringkonnakohtu 3.märtsi 1994.a. otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus J. M. suhtes osaliselt ja

talle mõisteti KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 1 järgi kuritegude kogumi

eest karistuseks kaks aastat vabadusekaotust noorte vanglas.

J. M. vabanes 27.jaanuaril 1995.a seoses karistuse ärakandmisega. Uue kuriteo pani ta toime 16.veebruaril

1995.a , s.o 20 päeva pärast vabanemist kinnipidamiskohast.

Viidates Harju Maakohtu 23.novembri 1995.a otsusele, soostub ringkonnakohus maakohtu otsusega, milles

peetakse J. M. vastutust kergendavaks asjaoluks KrK § 37 lg 1 p 8 järgi puhtsüdamlikku kahetsust.

Puhtsüdamliku kahetsuse välistab J. M. käitumine kohtueelsel uurimisel, samuti maa- ja ringkonnakohtus.

Nii on J. M. eitanud kannatanult T. J.-lt raha nõudmist (tl 15, 25, 140 p). Samuti on J. M. väitnud, et ta ei

mäleta raha küsimist (tl 33). Maa- ja ringkonnakohtus kinnitas J. M. aga, et ta on küsinud T. J.-lt 500 krooni

laenuks (tl 182 p, 183, 212 p).

Ringkonnakohus leiab, põhjendades J. M. suhtes vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist, et

karistuse eesmärk ei pea olema kannatuste tekitamine ja inimväärikuse alandamine. Karistus võib olla

kergem, kui karistuse muud eesmärgid on sellega saavutatavad.

Karistuse eesmärgi seostamine kannatuste tekitamise ja inimväärikuse alandamisega on väär. Ka

vabadusekaotusliku karistuse kohaldamisel ei ole vastavalt KrK § 20 lg-le 3 karistuse eesmärk füüsiliste

kannatuste tekitamine ja inimväärikuse alandamine.

Eeltoodust järeldub, et J. M. vabastamine karistusest KrK § 47 sätteid kohaldades ei tulene tema

isikuomadustest, toimepandud kuriteo laadist ja tehioludest, samuti vastutust kergendavate asjaolude

esinemisest. Seetõttu puudub õiguslik alus J. M. vabastamiseks karistusest. See asjaolu ei välista karistuse

mõistmisel tema suhtes KrK § 39 sätete kohaldamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi niisugune arusaam KrK § 47 sätete erandlikust kohaldamisest on kooskõlas

Riigikohtu 14. novembri 1995.a otsuses R. P. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi (RT III 1996,

3, 37) ning 5.detsembri 1995.a otsuses A. T. süüdistusasjas KrK § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi (RT III 1996,

6, 79) esitatud seisukohtadega.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.jaanuari 1996.a otsuses nenditakse põhjendatult, et Harju

Maakohtu 23.novembri 1995.a otsuse lõpposa järeldused ei tulene otsuse põhiosas esitatud tõendite

analüüsist. Seetõttu pidas ringkonnakohus AKKS § 32 lg 1 p 6 kohaselt vajalikuks J. M. süüditunnistamisest

KrK § 142 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi ning R. V. ja T. H. süüditunnistamisest KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi

välja jätta kohtuotsuse täpsustamise korras p 2.

Niisugune AKKS § 32 lg 1 p 6 käsitus on väär. Kuriteo kvalifikatsiooni muutmine tähendab kohtuotsuse

sisulist muutmist ning seda ei ole õige teha kohtuotsuse täpsustamise korras. Tegu on kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamisega. Seetõttu tulnuks kohtualused KrK § 142 lg 2 p 2 järgi õigeks mõista.

Juhindudes AKKS § 32 lg-st 2, § 39 lg-st 4, § 49 lg-st 3, § 63 p-dest 2 ja 3, § 64 p-dest 3 ja 4 ning § 65 lg-

st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Harju Maakohtu 23. novembri 1995.a otsus J. M., R. V. ja T. H.i süüdimõistmises KrK § 142

lg 2 p 2 osas ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.jaanuari 1996.a. otsus maakohtu otsuses

tehtud täpsustuse osas, millega jäeti J. M. süüditunnistamises KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 ning R. V. ja T.

H. süüditunnistamises KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi välja p 2.

2. Mõista J. M., R. V. ja T. H. KrK § 142 lg 2 p 2 järgi õigeks.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18.jaanuari 1996.a otsus ja Harju Maakohtu 23.novembri 1995.a otsus

J. M.-le KrK § 142 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

4. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 2.aprillil 1996.a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Herbert Lindmäe

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg