3-2-1-45-96 · Riigikohus

3-2-1-45-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 27. märtsil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, AS-i

Gedan esindaja vandeadvokaat J. Aule osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. märtsil 1996.

a.

Aktsiaseltsi Talpak pankrotihalduri Peeter Valle kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu 13. oktoobri 1995. a. otsuse Aktsiaseltsi Talpak pankrotihalduri Peeter Valle

hagis Aktsiaseltsi Gedan vastu vara tagasivõitmiseks.

28. märtsil 1995. a. esitatud hagis palus pankrotihaldur tunnistada kehtetuks AS-i Talpak tehingud

AS-ga Gedan ning välja mõista AS-lt Gedan 163489 krooni. Hagi esitati PankrS §-ide 42 ja 43 lg. 1

p. 1 alusel, kuna AS Talpak rikkus pankrotiseaduse nõudeid, teostades tehinguid pankrotimenetluse

ajal ning kahjustades sellega võlausaldajate huve. AS-i Talpak pankrotimenetlus algas 20. septembril

1993. a. ja pankrot kuulutati välja 28. märtsil 1994. a.

Tallinna Linnakohtu 27. juuni 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt ei olnud hagi tõendatud. 30. augustil 1993. a. sõlmitud ostu-müügilepinguga ostis AS Talpak

AS-ilt Gedan toodangu valmistamiseks lainepappi. Toodang on realiseeritud ja lainepapi eest kostjale

tasutud summa on AS Talpak tagasi saanud koos kasumiga. Kohus leidis, et vaidlustatud tehinguga

võlausaldajate huvide kahjustamine ei ole tõendatud.

Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jättis selle muutmata.

Apellatsioonikohus märkis, et pankrotihaldur võttis kohtuistungil omaks, et AS-i Talpak

majandustegevus ei olnud 1993. a. sügisel soikunud ning kostjalt osteti lainepapp tavalise hinnaga ja

see võidi ära kasutada tootmises. Seega ei olnud põhjust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

Kassatsioonkaebuses palus pankrotihaldur kohtuotsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

apellatsioonikohtusse. Kohus jättis põhjendamata, miks ei arvestatud pankrotihalduri poolt esitatud

tõenditega (ostu-müügilepinguga ja maksekorraldustega), mida kostja ei vaidlustanud ja kohus

kahtluse alla ei seadnud. Need tõendid kinnitavad võlausaldajate huvide kahjustamist, sest leping

sõlmiti vähem kui aasta enne pankrotimenetluse algust ja tuleb eeldada, et tehinguga kahjustas

võlgnik teadlikult võlausaldajate huve. AS Talpak oli minemas pankrotti ning ei üritanudki tasuda

vanu võlgu, vaid tegi uusi võlgu, tasudes kõigepealt viimaseid. AS-i Talpak majandustegevuse

jätkumine ei ole tõend, mida saaks kasutada pankrotimenetluse käigus tehtud tehingutele hinnangu

andmisel. PankrS § 43 lg. 2 mõtte kohaselt välistatakse kohtulik vaidlus selle üle, kas tehingud

pankrotimenetluse käigus kahjustasid võlausaldajate huve või mitte. Kohus ei hinnanud kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, rikkudes TsKS § 92 nõudeid. Kohtule ei esitatud

tõendeid vaidlustatud tehingust kasusaamise kohta - puuduvad tõendid, et ostetud lainepapist midagi

toodeti või toodangut realiseeriti. AS-il Talpak oli piisavalt raha, et tasuda võlgu, kuid selle asemel

manipuleeriti tehingutega, kahjustamaks võlausaldajate huve.

Vastuses kassatsioonkaebusele peab AS Gedan kohtuotsust õigeks. Kostjal ei olnud alust arvata, et

AS Talpak lainepappi ostes seda toodete valmistamiseks ei kasuta või mingil viisil seadust rikub. Kui

pankrotihaldur väitis, et 1993. a. septembris-oktoobris tootmistegevust ei toimunud ning tehing

toorme hankimiseks oli manipulatsioon, siis pidanuks hageja vastavad tõendid esitama juba esimese

astme kohtus.

Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ning selle tühistamiseks ei ole alust.

TsKS § 88 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited. Hagi esitati PankrS § 43 lg. 1 p. 1 alusel, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks

võlgniku tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algust ja millega võlgnik

teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Vaidlustatud ostu-müügileping sõlmiti 30. augustil 1993. a.

Hageja pidanuks tõendama neid asjaolusid, mis kinnitavad, et AS Talpak kahjustas võlausaldajate

huve ja et see toimus teadlikult. Ainuüksi fakt, et tehing tehti, ei ole hagi rahuldamise aluseks ja

kohtud on õigesti jätnud hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu.

Kassatsioonkaebuse väide, et AS-i Talpak majandustegevuse jätkumine ei ole tõend, mida saaks

kasutada pankrotimenetluse käigus tehtud tehingutele hinnangu andmisel, on väär. Vaidlustatud ostu-

müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud pankrotimenetlus veel alanud ja hageja võttis ise omaks, et

majandustegevus jätkus 1993. a. sügisel. Eraldamaks võlausaldajate huve kahjustavat tehingut

kasulikust tehingust tootmisvajadusteks tulnuks just hagejal vastavaid asjaolusid tõendada. Selliseid

tõendeid aga kohtule ei esitatud.

Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse viide PankrS §-ile 43 lg. 2, mis sätestab tehingu kehtetuks

tunnistamise, kui tehing on sõlmitud 10 päeva jooksul enne pankrotimenetluse algust, ning mille

puhul eeldatakse, et võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Sellisel alusel hagi ei esitatud ja

kohus seda ka ei arutanud.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 1995. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik