3-2-1-43-96 · Riigikohus

3-2-1-43-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 27. märtsil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 18. märtsil 1996. a.

AS-i Talpak pankrotihalduri Peeter Valle kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviil-kolleegiumi 30. novembri 1995. a. otsuse AS-i Talpak pankrotihalduri hagis Eesti Taara

AS-i vastu 45 000 krooni väljamõistmiseks.

Tallinna Linnakohtu otsusega tuvastati, et 20. septembril 1993. a. esitatud pankrotiavalduse alusel

kuulutati 28. märtsil 1994. a. välja AS-i Talpak pankrot. 1. veebruari 1993. a. lepinguga müüs RAS

Eesti Taara Tudu Metsamajandi alal kuuluvate raielankide nr. 43 ja 100 ülestöötamise õiguse AS-le

Talpak, kes kohustus nende eest müüjale tasuma 63 000 krooni. 28. oktoobril 1992. a. sõlmitud

lepingu kohaselt andis AS Talpak raielankide ostmise, raietööde, metsalangetamise, metsamaterjali

kokkuveo ja selle eksportimisega seotud funktsioonid ning sellest tulenevad kohustused ja kulutused

üle United Loggers AS-le. Selle lepingu 1. veebruari 1993. a. lisa kohaselt anti AS-i Talpak poolt

United Loggers AS-le üle RAS-lt Eesti Taara saadud raielangid nr. 43 ja 100. Maksekorraldusega 7.

septembrist 1993. a. tasus United Loggers AS RAS-le Eesti Taara 45 000 krooni ülestöötatud puidu

eest vastavalt 28. oktoobri 1992. a. lepingu lisale 1. veebruarist 1993. a. 8. oktoobri 1993. a. kirjaga

teatas RAS Eesti Taara AS-le Talpak viimase võlgnevuse vähendamisest 45 000 krooni, millise

summa on United Loggers AS ära maksnud. Sama kirjaga teatati ka tasaarveldusest. Linnakohus

rahuldas AS-i Talpak pankrotihalduri hagi: tunnistas kehtetuks AS-i Talpak ja RAS-i Eesti Taara

vahelise tasaarvelduse 8. oktoobrist 1993. a. 45 000 krooni suuruses summas ja nõudis kostjalt selle

summa sisse AS-i Talpak pankrotivara hulka. Otsuse põhjenduste kohaselt tunnistab kohus PankrS §

42 lg. 2 ja 43 lg. 2 alusel kehtetuks võlgniku tehingu ja muud teod, kui need on teostatud 10 päeva

jooksul enne pankrotimenetluse algust. Sel juhul eeldatakse, et võlgnik teadlikult kahjustas

võlausaldajate huve. Sellest tulenevalt eeldatakse võlgniku teadlikkust võlausaldajate huvide

kahjustamisest ka pankrotimenetluse ajal teostatud tegude osas. Vaidlusaluse tasaarveldusega

rikkusid võlgnik ja üks võlausaldaja teadlikult teiste võlausaldajate huve. RAS-i Eesti Taara

peadirektor oli AS-i Talpak juhatuse liikmena võlgniku lähikondne.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja uue otsusega jättis hagi rahuldamata. AS-lt

Talpak mõisteti välja AS-i Eesti Taara kasuks 2000 krooni tasutud riigilõivu. Otsuse põhjenduste

kohaselt müüs AS Talpak kostjalt ostetud raielankide ülestöötamise õiguse edasi United Loggers AS-

le, kes võttis üle ka AS-i Talpak kohustused, s. h. kohustuse tasuda 63 000 krooni. Järelikult toimus

võla üleandmine TsK § 230 lg. 1 järgi ja tegemist oli United Loggers AS-i võlaga. Samuti ei ole

kõrvalistel isikutel keelatud tasuda pankrotistunud isiku võlgu ühele võlausaldajale ja see ei too kaasa

teiste võlausaldajate õigust saada osa tasutud võlast.

Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada tervikuna ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Ringkonnakohus on teinud otsuse TsK § 230 alusel,

mida pole keegi taotlenud. Puudub igasugune alus seostada võlgniku viivitust käsitlevat sätet

asetleidnud võla vähendamise või tasaarvestusega. AS-i Talpak ja United Loggers AS-i vahelises

lepingus ja selle lisas puudub igasugune viide viimase kohustusest tasuda mingeid summasid RAS-le

Eesti Taara. Lepingus ja selle lisas fikseerimata kulutused ja kohustused, s. h. 63 000 tasumine RAS-

le Eesti Taara ei läinud üle United Loggers AS-le. Seega võlgnikul saadaolev summa on laekunud

kõrvalise isiku, RAS Eesti Taara arvele, kes omandas alusetult 45 000 krooni, mille pidi saama AS

Talpak. Kostjal puudus õigus nii võlgnevuse vähendamiseks kui ka tasaarvestuseks. Selle võrra on

väiksem pankrotivara ning väheneb teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatus. Kostja pole

taotlenud hagejalt riigilõivu väljamõistmist ja seega on kohus ületanud hagi piire, rikkudes TsKS §-i

230. Samuti on haldur vabastatud tagasivõitmise hagides riigilõivu tasumisest.

Vastustaja palub kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätta.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid kuulub muutmisele

põhjenduste osas.

Hageja nõudis PankrS §-de 42, 43, 49 ja 50 alusel tehingu kehtetuks tunnistamist, millega

tasaarveldati AS-i Talpak võlg RAS-i Eesti Taara ees ja tasaarveldatud 45000 krooni tagastamist.

PankrS § 42 lg. 2 ja 43 lg. 1 kohaselt saab kehtetuks tunnistada võlgniku tehingut või õigustoimingut,

mille alusel võlgniku vara on tema omandusest või tiitlipärasest valdusest välja läinud. Kuigi hageja

pole täpsustanud millisel PankrS §-s 43 lg. 1 toodud alusel ta tehingu kehtetuks tunnistamist nõuab,

eeldavad kõik toodud alused võlgniku tehingut või tegu. Võlgniku, AS Talpak tehinguks või teoks ei

ole hagiavalduses toodud United Loggers AS-i poolt 45 000 krooni tasumine kostjale ja viimase poolt

sellest tasumisest AS-le Talpak teatamine. Seega puudub hagis võlgniku tehing või tegu, mille järgi

kostja sai 45 000 krooni ja mida PankrS § 43 alusel kehtetuks tunnistada. Kuna puudub võlgniku

hagis vaidlustatud tehing, siis pole asjakohased viited võlgniku lähikondsusele. Õige on

ringkonnakohtu järeldus, et 45 000 krooni osas pole tegemist tasaarvestusega. Tasaarvestada saab

isikutevahelisi samaliigilisi nõudeid, millistes mõlemad pooled on teineteise suhtes nii võlausaldajaks

kui võlgnikuks. Tasaarvestust reguleerivad TsK §-d 234 ja 235 ning nõuete tasaarvestust

pankrotimenetluses reguleerib PankrS § 68. 8. oktoobri 1993. a. kirjaga pole toimunud tasaarvestust

45 000 krooni osas. Tasaarvestusest on teatatud teiste nõuete osas sama kirja teises lõigus ja neid pole

vaidlustatud.

Väär on ringkonnakohtu viide võla üleandmisele TsK § 230 järgi. Osundatud säte ei reguleeri ei võla

üleandmist ega ülekandmist.

Ringkonnakohtu poolt hagejalt kostjale 2000 krooni apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu

sissenõudmine on kooskõlas TsKS §-ga 57 lg. 1, mille kohaselt poolele, kelle kasuks tehti otsus,

mõistab kohus teiselt poolelt välja kõik kohtukulud, kuigi see teine pool oli vabastatud kohtukulude

tasumisest riigituludesse. Apellant taotles ringkonnakohtu istungil kohtukulude jätmist hageja kanda.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1995. a. otsus muuta põhjenduste

osas ja jätta hagi rahuldamata Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses toodud põhjustel. Muus

osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada AS Talpak pankrotihaldurile Peeter Vallele 28. detsembril 1995. a. tasutud

kassatsioonikautsjon 450 (nelisada viiskümmend) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa