3-2-1-37-96 · Riigikohus

3-2-1-37-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 27. märtsil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, J. Vulfi

esindaja vandeadvokaat K. Tuusovi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. märtsil 1996. a.

Adolf Meose kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri

1995. a. otsuse Adolf Meose hagis Martin Antsovi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks

tunnistamiseks, Martin Antsovi ja S. M. Kirovi nim. kolhoosi vastu ostu-müügilepingu

kehtetuks tunnistamiseks ning Martin Antsovi ja Jaan Vulfi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest.

Adolf Meose emale Aliide Meosele kuulus Võrumaal Lasva vallas Mögri külas Küti talu. Võrumaa

TSN TK tunnistas 30. mai 1950. a. otsusega nr. 331 talumajapidamise kulaklikuks ning Võru I jsk.

Rahvakohtu 4. septembri 1950. a. otsusega mõisteti Aliide Meos süüdi kõrgendatud

põllumajandusmaksu tasumata jätmise eest. Võru valla TSN TK 28. septembri 1950. a. otsusega nr.

146 anti talu hooned kolhoosile, kelle õigusjärglane on Kääpa ühismajand. 1971. a. ostis Aliide Meos

kolhoosilt tagasi aidad (4 hoonet ühise katuse all). Aliide Meos suri 1972. a. ning aidad päris Adolf

Meos. S.M. Kirovi nim. kolhoos müüs 1981. a. talu elumaja Martin Antsovile ning 1982. a. müüs A.

Meos ka aidad M. Antsovile. 1986. a. müüs M. Antsov taluhooned Jaan Vulfile.

7. veebruaril 1990. a. esitas A. Meos TsK §-de 155 ja 156 alusel J. Vulfi vastu hagi õigusvastaselt

võõrandatud vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Võru Maakohus rahuldas 28.

märtsi 1990. a. otsusega hagi ning nõudis J. Vulfilt A. Meose kasuks välja elumaja, aida, sauna, ait-

küüni ja kuuri. EV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegium tühistas 26. märtsi 1991. a. määrusega

maakohtu otsuse, leides, et ei ole tõendatud, et aidad väljusid omaniku valdusest tema tahte vastaselt,

sest A. Meos müüs need ise M. Antsovile.

11. märtsil 1992. a. esitas A. Meos TsK §-de 60 ja 62 alusel hagi M. Antsovi vastu 16. aprillil 1982.

a. aitade ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Sellest tulenevalt peatas Põlva Maakohus 13.

märtsil 1992. a. menetluse J. Vulfi vastu esitatud hagis.

22. mail 1992. a. esitas Võru maakonna prokurör TsK § 51 lg. 1 alusel A. Meose huvides hagi M.

Antsovi vastu Küti talu elumaja ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. 19. mail 1993. a.

hageja esindaja täiendas hagi alust ning palus tühistada 3. juulil 1981. a. S. M. Kirovi nim. kolhoosi

ja M. Antsovi vahel sõlmitud ostu-müügilepingu ka TsK § 52 lg. 1 alusel ning asendada protsessis

kolhoos tema õigusjärglase Kääpa ühismajandiga.

14. aprillil 1994. a. liitis Põlva Maakohus nimetatud kolm tsiviilasja ühte menetlusse. Seoses seaduste

muutumisega muutis hageja hagide aluseid ning palus tunnistada TsÜS § 66 alusel kehtetuks M.

Antsovi ja kolhoosi vahel sõlmitud elumaja ostu-müügileping, TsÜS §-de 73 ja 74 alusel hageja ja M.

Antsovi vahel sõlmitud aitade ostu-müügileping, TsÜS § 66 alusel M. Antsovi ja J. Vulfi vahel

sõlmitud ostu-müügileping ning AÕS § 80 alusel nõuda J. Vulfi ebaseaduslikust valdusest välja Küti

talu hooned.

Kohtuistungil 5. detsembril 1994. a. palus hageja esindaja eraldadaJ. Vulfi vastu esitatud nõue

iseseisvasse menetlusse, kuna selles asjas oli menetlus peatatud ning peatamise alused ei olnud ära

langenud. Maakohus jättis taotluse rahuldamata ja lahendas hagid ühes menetluses.

Maakohus, juhindudes TsÜS §-dest 73 ja 74 ning ORAS §-ist 12 lg. 3 p. 3, jättis 12. detsembri 1994.

a. otsusega hagid rahuldamata. Otsuse kohaselt ei saa kolhoosi ja M. Antsovi vahel sõlmitud ostu-

müügilepingut kehtetuks tunnistada, kuna TsÜS § 175 ei näe ette TsÜS § 66 kohaldamist enne 1.

septembrit 1994. a. tehtud tehingute suhtes. Hageja ja M. Antsovi vahel sõlmitud ostu-müügilepingu

puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis tingiksid tehingu kehtetuks tunnistamise TsÜS §-de 73 ja 74

alusel. Nõue J. Vulfi vastu ei kuulu rahuldamisele, sest ostu-müügileping on tehtud enne 1.

septembrit 1994. a. (TsÜS § 66) ja vara on J. Vulfi heauskses omanduses (ORAS § 12 lg. 3 p. 3).

Tartu Ringkonnakohus jättis TsKS §-de 58 lg. 1, 313 ja 319 p. 1 ja 2 ning AÕS §-de 80 ja 95 lg. 1

alusel A. Meose apellatsioonkaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagi rahuldamata

jätmine kõigi tehingute kehtivuse osas seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu otsust tuleb aga muuta

põhjenduste osas, millega jäeti rahuldamata hagi J. Vulfi vastu, kuna maakohus on kohaldanud

ebaõiget materiaalõiguse normi. Hagi on esitatud vindikatsioonihagina AÕS § 80 sätete alusel ning

hagi tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole väljanõutava vara omanik ning seepärast

puudub tal AÕS § 80 lg. 1 kohane nõudeõigus J. Vulfi vastu. J. Vulf on tõendanud, et ta on vara

omanik ning tema omandiõigus on tekkinud õiguslikul alusel.

Apellatsioonikohus leidis, et menetluse peatamine J. Vulfi vastu esitatud hagis ei olnud takistuseks

asjade liitmisel ühte menetlusse, kuna see hagi ei ole oma olemuselt selline, mille läbivaatamine

oleks võimatu enne kohtumenetluses olevate M. Antsovi vastu esitatud nõuete läbivaatamist.

Apellatsioonikohus leidis ka, et 1982. a. ostu-müügilepingu kehtivuse küsimuse lahendamisel on

kohus tõendeid kogumis õigesti hinnanud, sest TsÜS §-des 73 ja 74 märgitud asjaolud ei ole

tõendatud. Samuti on õige 1981. a. ja 1986. a. sõlmitud ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamise

osas hagi rahuldamata jätmine, sest TsÜS § 175 sätted ei näe ette TsÜS § 66 kohaldamist enne 1.

septembrit 1994. a. tehtud tehingute suhtes. Nimetatu ei välista võimalust eelmainitud tehinguid

vaidlustada nende tehingute tegemise ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi vastavate sätete järgi.

Kassatsioonkaebuses palus A. Meos tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri

1995. a. otsuse materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ning protsessiõiguse normide

rikkumise tõttu ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassaatori väidete kohaselt on hagide liitmine ebaõige, sest M. Antsovi vastu esitatud hagide

lahendist sõltus, kas hagejal on alust esitada hagi J. Vulfi vastu. Hagide liitmisega on rikutud TsKS §-

de 214 lg. 1 p. 3, 215 lg. 2 ja 217 sätteid. Hagide liitmise ajal 14. aprillil 1994. a. ei olnud TsKS §-s

217 ette nähtud aluseid menetluse uuendamiseks ning ei olnud saabunud TsKS §-is 215 lg. 2-5

ettenähtud tähtaeg. 1982. a. ostu-müügilepingu kehtivuse osas on alusetult kohaldatud TsÜS § 73 lg.

2 sätteid, sest hageja ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kassaator müüs aidad vältimaks nende

hävitamist. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et hagid olid esitatud tsiviilkoodeksi sätete alusel ning

tehingute mittevastavus nende tegemise ajal kehtinud seadustele tõendatud. Hagide aluse muutmise

tingis seaduste muutmine, mis ei saa kaasa tuua seadusevastaste tehingute seadustamist.

Apellatsioonikohus ei võtnud seisukohta apellatsioonkaebuse väite osas, et hagid on sisuliselt

lahendamata, sest õiguslikku hinnangut tõenditele ei ole antud ning puudub seisukoht, kas tehingud

vastasid nende tegemise ajal kehtinud seadustele.

Vastustaja ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega ning leidis, et apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks puudub alus.

Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja oma vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p. 2 alusel tühistada osaliselt

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Hageja vaidlustas 3. juulil 1981. a. ning 2. septembril 1986. a. sõlmitud ostu-müügilepingute

kehtivuse hagi esitamise aja ENSV tsiviilkoodeksi sätete alusel. Seaduse muutumisel muutis hageja

hagi aluse kvalifikatsiooni. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et tulenevalt TsÜS §-st 175 ei kohaldata

TsÜS § 66 sätteid enne 1994. aasta 1. septembrit tehtud tehingute suhtes. Põhjendatud aga ei ole

ringkonnakohtu sellest tulenev seisukoht ja ettepanek, et kassaatoril on võimalik vaidlustada

tehinguid nende tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi vastavate normide alusel. Hageja oli

hagiavalduses seda juba teinud ning kohtul tuli asi sisuliselt lahendada, olenemata hagi aluse

kvalifikatsiooni ekslikust muutmisest seoses tsiviilseadustiku üldosa seaduse kehtestamisega. Hagide

põhjendused jäid hagejal samaks. Eelnimetatud ostu-müügilepingutele nende tegemise ajal kehtinud

seaduse alusel hinnangu andmata jätmisega rikkus ringkonnakohus TsKS § 232 lg. 4 sätteid. Õiglase

kohtumõistmise põhimõtte järgi pidanuks ringkonnakohus ise ülalkirjeldatud olukorras hageja nõude

kvalifitseerima, sest hageja nõue oli selgelt väljendatud.

Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et asjade liitmisega ühte menetlusse ei rikkunud

maakohus protsessiõiguse norme. Kui sama kohtu menetluses on üheagselt mitu üheliigilist asja,

millest võtavad osa ühed ja samad pooled, või mitu ühe isiku hagiasja erinevate kostjate vastu või

mitu hagejat ühe ja sama kostja vastu, siis võib kohtus liita need asjad TsKS § 149 lg. 3 kohaselt ühte

menetlusse, kui see võimaldab asja kiiremat ja õiget läbivaatamist. Ühe ja sama kohtu menetluses

olid ühe hageja nõuded erinevate kostjate vastu. Ka ei sõltunud hagide liitmisest hagi esitamine J.

Vulfi vastu, sest hagi oli juba esitatud. TsKS §-ist 214 lg. 1 p. 3 tulenev menetluse peatamise alus oli

sisuliselt ära langenud. Märgitud asjaoludel ei ole kassaatori väide asjade eraldi arutamise

vajalikkusest põhjendatud.

Kassasioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks kassaatori ja M. Antsovi vahel 16.

aprillil 1982. a. sõlmitud ostu-müügilepingu osas, kuna kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millised

tingiksid tehingu kehtetuks tunnistamise TsÜS §-de 73 ja 74 alusel.

Juhindudes TsKS § 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri 1995. a. otsus tühistada osas, millega

jäeti rahuldamata Adolf Meose hagi Martin Antsovi ja S. M. Kirovi nim. kolhoosi vastu ostu-

müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning Martin Antsovi ja Jaan Vulfi vastu ostu-

müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust

valdusest ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Muus osas jätta otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Alfred Meosele 20. detsembril 1995. a. tasutud kassatsioonkautsjon 225 (kakssada

kakskümmend viis) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed L. Laarmaa, J. Luik