3-1-1-32-96 · Riigikohus

3-1-1-32-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. märtsil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium kogu koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe, Lea

Kalm, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja

A. K. süüdistuses KrK § 113 järgi.

Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et varem kriminaalkorras karistatud A. K., viibides seitsmeaastase

vabadusekaotusliku karistuse kandmisel Rummu vanglas, 9. septembril 1994. a. kutsus eluruumi koristamise

ettekäändel endaga kaasa kaasvangid J. K. ja T. B. Kui viimased keeldusid, peksis ta neid rusikate ja

jalgadega näkku ja kehasse, tekitades T. B.-le kerged, terviserikketa kehavigastused. Harju Maakohtu 3.

novembri 1995. a. otsusega mõisteti A. K. süüdi KrK § 195 lg. 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega üks

aasta ja kuus kuud, millele liideti ärakandmata karistus. KrK § 41 järgi loeti lõplikuks karistuseks kolm aastat

ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arutas 12. detsembril 1995. a. kriminaalasja kohtualuse A. K.

ja kannatanu J. K. apellatsioonkaebuste alusel. A. K. taotles uue otsuse tegemist põhjusel, et tema ei ole

kedagi peksnud. Maakohtu otsus olevat tema suhtes fabritseeritud. A. K. väitis, et kannatanut J. K., samuti

tunnistajat A. Kr.-i sunniti eeluurimisel andma valeütlusi. Tõeseid ütlusi, mida nad andsid maakohtu istungil,

kohus otsuse tegemisel ei arvestanud. Kannatanu T. B. ütlused olevat vastuolulised, kuna ta ei suuda seletada

üheselt, kas teda peksti elu- või pesuruumis. Kannatanu J. K. palus kohtualune õigeks mõista.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Otsuses

konstateeritakse, et Harju Maakohus on kontrollinud A. K. süüasjas kogutud tõendeid ja õigesti tuvastanud

tema käitumises huligaansel ajendil eriti jõhkralt kannatanute J. K. ja T. B. rusikatega ja jalgadega peksmise,

millega A. K. väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Kuid samas ei nõustunud kohtukolleegium

maakohtu järeldusega, et A. K. teod on kvalifitseeritavad KrK § 195 lg. 2 järgi. Ringkonnakohus nentis, et

maakohus ei ole andnud hinnangut huligaansuse teisele obligatoorsele tunnusele - avaliku korra jämedale

rikkumisele. Kohtukolleegium leidis, et A. K., pekstes kannatanuid vangla eluruumides, mitte aga avalikus

kohas, ajal, mil eluruumis teisi isikuid ei viibinud - ei kujuta endast avaliku korra jämedat rikkumist. Selle

tunnuse puudumine välistab A. K. käitumises kuritahtliku huligaansuse. Küll aga pani A. K. T. B. rusikatega

ja jalgadega pekstes toime vägivallateo, s.o. KrK § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kuna selle kuriteo

aegumistähtaeg oli möödunud, siis kohtukolleegium vabastas A. K.i karistusest.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 1995. a. otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber. Protestis taotleb kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri arvates on

ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust, mis väljendub kuriteo ebaõiges

ümberkvalifitseerimises. Kohtu motiivid kuriteo ümberkvalifitseerimiseks polevat asjakohased, sest kohus

on ekslikult arvamusel, et vangla ei ole avalik koht ja seega vangla eluruumides ei saa rikkuda avalikku

korda, seda enam, et peksmise juures pole viibinud kõrvalisi isikuid. Samuti vaidlustatakse ringkonnakohtu

seisukohta kuriteo aegumistähtaja arvestamisel. Leitakse, et ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus

Riigikohtu 6. juuni 1995.a. otsusega I.T. süüdistusasjas, kus on sõnaselgelt väidetud, et "kriminaalvastutusele

võtmise aegumistähtaega arvutatakse alates kuriteo toimepanemise päevast kuni süüdistatava kohtu alla

andmise päevani". Kassatsioonprotestis osundatakse ka ühele vormilisele puudusele ringkonnakohtu otsuses:

resolutiivosas on kohtualune tunnistatud süüdi KrK § 113 järgi ning seejärel aegumistähtaja möödumisel

karistusest vabastatud, kuigi karistust ei olnud talle mõistetud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse,

milles toetati kassatsioonprotesti,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nenditakse, et Harju Maakohtus on kontrollitud A. K.

süüasjas kogutud tõendeid ja õigesti tuvastatud kohtualuse käitumises kannatanute J. K. ja T. B. rusikatega ja

jalgadega huligaansel ajandil eriti jõhkralt peksmine, millega A. K. väljendas ilmset lugupidamatust

ühiskonna vastu. Samas aga leitakse, et eelpoolkirjeldatud tegevusega ei rikutud jämedalt avalikku korda ja

A. K. mõisteti süüdistuses KrK § 195 järgi õigeks. Ringkonnakohus lähtus seisukohast, et vangla

eluruumides peksmine ajal, mil seal ei viibi teisi isikuid, ei kujuta endast avaliku korra jämedat rikkumist.

Kohtuotsuse põhistusest järeldub, et vangla eluruum ei ole avalik koht.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsuse motiividega selles osas ja leiab, et A. K. on

oma tahtliku tegevusega jämedalt rikkunud avalikku korda. Kriminaalkolleegium osundab, et avaliku

korra all tuleb mõista kas tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud

isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning võimaluse

realiseerida nii oma õigusi, vabadusi kui ka kohustusi. Vanglaasutustes peetakse kinni vabadusekaotusega

karistatud isikuid, kusjuures vabadusekaotuse eesmärgiks on isiku tegevusvabaduse piiramine ja järelevalve

tema käitumise üle seaduses ettenähtud ulatuses ja tingimustel. Vanglaasutustes on kehtestatud kinnipidamise

reziim ja sisekorraeeskirjad, mis annavad tunnistust kinnipeetavate vaheliste suhete reguleerimise erikorrast.

Suhete reguleerimise erikord on vajalik kaitsmaks iga kinnipeetu õigust kanda karistust tema inimväärikust

alandamata, samuti kaitsmaks teda muust ühiskonnast eraldatud kinnisel territooriumil teiste kinnipeetute

õigusevastaste rünnete, sh ka huligaansuse eest. Vastavalt täitemenetluse seadustiku §-le 105 peab

kinnipeetava eluruum vastama eluruumide jaoks kehtestatud ehitustehnilistele, sanitaar-ja hügieeninormidele

ning tagama kinnipeetava tervise säilimise. Isiku üht põhiõigust- õigust eluruumi puutumatusele,

kinnipeetaval vangla eluruumi suhtes ei ole. Seetõttu ei saa vangla eluruumi samastada tavamõistes isikliku

eluruumiga. Vangla sisekorraeeskirjad kehtivad ka vangla eluruumides ja nende eeskirjade küüniline

ignoreerimine, millega kaasneb huligaansel ajendil eriti jõhkralt kaaskinnipeetavate peksmine

rusikatega ja jalgadega, kujutab endast avaliku korra jämedat rikkumist, millega väljendatakse ilmset

lugupidamatust ühiskonna vastu. Eelnevast tulenevalt leiab Riigikohus, et ringkonnakohus on A. K.

õigeksmõistmisel valesti kohaldanud kriminaalseadust ja seetõttu kuulub otsus tühistamisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada veel asjaolule, et ringkonnakohtu otsuses pole

antud õiguslikku hinnangut kannatanu J. K. peksmisele A. K. poolt.

Kassatsioonprotestis väidetakse ekslikult, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 1995.a. otsuses I.T.

süüdistusasjas on kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaja kohta esitatud kaks vastandlikku seisukohta.

Riigikohtu nimetatud otsuses on asutud seisukohale, et kriminaalvastutus ei saa tekkida enne

süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, kuid kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvestatakse

kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani.

Järeldus, et kriminaalvastutus saab tekkida vaid süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, tuleneb üheselt "Eesti

NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi - kehtestamisega kriminaalseaduses tehtud

muudatustest, samuti nendega paralleelselt kriminaalmenetluse seaduses tehtud muudatustest.

KrK § 49 uues redaktsioonis ei sätestata enam eraldi kriminaalvastutusest ja karistusest vabastamist, vaid

üksnes karistusest vabastamist. KrK § 50 uues redaktsioonis on kriminaalvastutusest vabastamine

asendatud süüdimõistetu karistusest vabastamisega. Samuti on KrK uues redaktsioonis tühistatud §-d 51

ja 511 ning KrMK-s §-d 51, 52, 6, 7 ja 8.

Nendest muudatustest nähtub seadusandja arusaam, et õigust saab mõista vaid kohus ja et alles siis, kui

õigusemõistmise tulemina tehtav süüdimõistev kohtuotsus on seadusjõustunud, on süütuse presumptsioon

antud isiku suhtes kummutatud ja tal tekib kriminaalvastutus - see on riikliku sunniga tagatav kohustus

kanda karistust või muud kohtu poolt kohaldatud sunnivahendit või piirangut.

Kui käsitada kriminaalvastutust ja kriminaalvastutusele võtmist identsete mõistetena, peaks KrK §-s 53

sätestatud kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaegade arvestamine lõppema süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumisest. Vastavalt KrMK §-le 325 ja AKKS §-le 6 võib kohtuotsuse jõustumise tähtaeg samas asjas

mitme kohtualuse puhul olla erinev ja sõltuda apellatsioonkaebuse või -protesti esitamisest, kaebetähtaja

ennistamisest, samuti sellest, kas ringkonnakohus tühistab vaidlustatud kohtuotsuse või jätab selle muutmata.

Seega võib kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaja arvestamine kuni süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumiseni tuua kaasa KrMK §-s 13 sätestatud kriminaalmenetluse põhiprintsiibi rikkumise: tagamata jääb

isikute võrdõiguslikkus seaduse ja kohtu ees.

Kriminaalvastutuse ja kriminaalvastutusele võtmise eristamise loogilise jätkuna saab kriminaalvastutusele

võtmine olla käsitatav ajas kulgeva protsessina, mis algab süüdistatava kohtu alla andmisest.

Seega on KrK §-s 53 sätestatud tähtaegade otstarve selles, et kui riigi õiguskaitseasutused ei jõua tähtaegselt

selgitada kuriteo asjaolusid sel määral, et kohus saaks hakata lahendama kriminaalvastutuse küsimust, peab

riik õigusrahu huvides edasisest kriminaalmenetlusest loobuma.

Riigikohus nõustub kassaatori arvamusega selles, et karistusest vabastamisele peab eelnema karistuse

mõistmine.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 2; 64 p. 3 ja 65 lg. 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 1995. a. otsus A. K.

süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Riigikohtu otsus jõustub 12. märtsil 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja : Jüri Ilvest

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep, Peeter Vaher