3-1-1-32-96 · Riigikohus

Eriarvamus

Kriminaalasjas nr. 3-1-1-32-96

A. K. süüdistuses

Võrreldes KrK § 11 lõikeid 1 ja 2 jõuan järeldusele, et kehtiv kriminaalseadus käsitleb kriminaalvastutust kui

kriminaalkaristuse eeldust. Samasuguse tõlgenduse annab ka KrK § 53, mis seadusandja poolt on paigutatud

KrK üldosa 5. peatükki pealkirjaga "Karistusest vabastamine".Erinevalt moraalsest vastutusest saab isik

kriminaalkorras vastutada vaid siis, kui tema süü on kriminaalmenetluse korda järgides kindlaks tehtud.

Tuginen siinkohal ka Põhiseaduse §-le 22 . Vastupidine käsitlus viiks konstruktsioonini, kus isik alates

mingist kriminaalmenetluse staadiumist juba kannab kriminaalvastutust, kuid mõistetakse hiljem õigeks.

Eriti absurdne olukord tekib siis, kui õigeksmõistmise aluseks on kuriteosündmuse puudumine. Seetõttu olen

seisukohal, et kriminaalvastutusele võetakse isik momendil, kui seadusjõus kohtuotsusega on tuvastatud nii

tema süü kui ka lahendatud küsimus sellest, kas vastutusele võetud isik peab kandma karistust või mitte. On

tõsi, et teatud juhtudel võimaldab kriminaalseadus anda isiku kriminaalvastutusele võtmisele ja karistamisele

"tagasiulatuva jõu" kuid see ei muuda kriminaalvastutuse saabumise tuvastamise momenti.

Eeltoodust lähtuvalt leian, et kriminaalvastutusele võtmist võib küll käsitleda kui ajas kulgevat protsessi,

kuid protsess kui tervik realiseerub süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel ühemomentselt. See hetk ei saa

asuda ajalisel teljel hilisemal positsioonil, kui seadusandja poolt KrK §-s 53 sätestatud tähtaegade

lõppmoment, mida arvestatakse KrMK §-s 85 ettenähtud korras.

Jüri Ilvest

Riigikohtunik