3-1-1-31-96 · Riigikohus

3-1-1-31-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. märtsil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. V., H. K.ja J. L. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Pärnu Linnakohtu 10. oktoobri 1995.a otsusega mõisteti V. V., H. K. ja J. L. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi. V. V.

karistati kaheaastase vabadusekaotusega ning vastavalt KrK §-le 47 vabastati ta tingimisi kaheaastase

katseajaga karistuse kandmisest. H. K.-le ja J. L.-le mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust ning

vastavalt KrK §-le 47 vabastati nad tingimisi üheaastase katseajaga karistuse kandmisest.

V. V., H. K. ja J. L. mõisteti süüdi selles, et nemad 22. aprilli 1995.a öösel, olles alkoholijoobes, panid Pärnus

baar "X" juures tänaval toime grupilise kuritahtliku huligaansuse vendade P. ja Pr. E. suhtes. V. V. tegi

huligaansel ajendil märkusi P. E. kiilaspäisuse kohta ja kui Pr. E. püüdis selgitustega ohjeldada venna

solvamist, lõi V. V. Pr. E.-d jalaga kõhtu ning rebis tal kaelast kuldketi. Saadud löögist kukkunud Pr. E.-d

hakkasid jalgadega peksma J. L. ja H. K. Kui P. E. oli peksjate tõrjumiseks sõitnud venna sõiduautoga

sündmuskohale, lõi V. V. teda läbi autoakna jalaga. Samuti lõi V. V. jalaga mõlki Pr. E. sõiduauto tagaukse.

Peksmisega tekitati Pr. E.-le parema kõrva verejooks ning verevalumid peas ja rindkerel.

Pärnu Linnakohtu 10. oktoobri 1995.a. otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune V. V., tema

kaitsja P. Järve, kohtualuse H. K. kaitsja R. Roosmaa ja kohtualuse J. L. kaitsja P. Tartu, kes kõik taotlesid

kohtualuste õigeksmõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1995.a. otsusega tühistati Pärnu Linnakohtu

10. oktoobri 1995. a. otsus ning V. V., H. K. ja J. L. mõisteti süüdistuses

KrK § 195 lg 2 järgi õigeks kuriteo koosseisu puudumise motiivil. Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium möönis, et kohtualuste käitumises võivad esineda KrK § 113 järgi kvalifitseeritava

kuriteo tunnused, kuid seiskohta selles küsimuses ei võtnud, sest kohtu arvates puudub kriminaalasjas KrMK

§-s 95 ettenähtud kannatanu kaebus kriminaalasja algatamiseks

KrK § 113 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1995.a otsuse peale esitas Riigiprokuröri

asetäitja J. Naaber kassatsioonprotesti, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi

uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Kassaatori arvates ei saa kuidagi nõustuda Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et

antud asjas puudub kannatanu kaebus KrMK § 95 mõttes. Kassaator rõhutab, et 5. mail 1995.a esitas Pr. E.

politseile avalduse, milles teatas tema suhtes toimepandud kuriteost ja palus politsei abi talle tekitatud

moraalse a materiaalse kahju hüvitamisel. Seda avaldust tulebki kassaatori arvates käsitleda ka avaldusena

KrMK § 95 mõttes. Samas leiab kassaator, et kahtluse korral oleks ringkonnakohus pidanud tagama

kannatanu osavõtu kohtuistungist ning välja selgitama kannatanu seisukoha kohtualuste KrK § 113 järgi

kriminaalvastustusele võtmise küsimuses. Seega rikkus ringkonnakohus kassaatori arvates KrMK §-s 263

lg 1 p. 3 sätestatut, mille kohaselt kohtuotsuse tegemisel peab kohus nõupidamistoas lahendama muuhulgas

küsimuse, kas tegu, milles kohtualuseid süüdistatakse sisaldab kuriteokoosseisu ja millises kriminaalseaduse

paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud prokuröri seletust, milles toetati kassatsioonprotestis esitatud

taotlust ja tutvunud kriminaalasja materjalidega,

l e i d i s :

Vastavalt KrMK §-le 95 lg.1 algatatakse kriminaalasi KrK §-s 113 kirjeldatud kuriteo tunnustel reeglina

tõepoolest vaid kannatanu kaebuse alusel. Kriminaalmenetluse seaduses ei sätestata, kuidas peaks kohus

toimima siis, kui ta kohtuliku arutamise tulemina leiab, et avalik-õiguslikus süüdistuses kohtu alla antud

isiku käitumises on tegelikult mingi erasüüdistusliku teo tunnused.

KrMK § 215 mõtte kohaselt on süüdistuse muutmine kohtus võimalik tingimusel, et endise ja uue süüdistuse

järgi kohtualusele inkrimineeritavate tegude objektiivne külg jääb muutumatuks. KrMK §-s 215 lg.4

sätestatud tingimustel - see tähendab kohtualuse seisundit kergendades - võib kohus ka omal algatusel

muuta süüdistust.

Kohtuotsusest nähtuvalt oleks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidanud käsitletaval juhul just

nimelt muutma omal algatusel süüdistust. Kohus ei ole õigustatud tegema õigeksmõistvat otsust seoses selle

kuriteo koosseisu puudumisega, milles isik kohtu alla anti, kui ta samas möönab kohtualuse käitumises teise

kuriteo koosseisu olemasolu ja süüdistuse muutmise vajadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub

kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohtu otsuse tegemisel on rikutud KrMK §-s 263 lg 1 p. 3 sätestatut.

Põhjendamatu on ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses sisalduv väide, nagu oleks antud juhul kohtualuste

süüditunnistamiseks KrK § 113 järgi vaja uut kannatanu avaldust ja eraldi kriminaalasja algatamist selles

kriminaalkoodeksi paragrahvis kirjeldatud tunnustel. Arvestades seda, et käsitletava kriminaalasja algatas

Keskuurimisbüroo eriti tähtsate asjade uurija 5. mail 1995. aastal KrMK §-s 90 lg 1 p. 2 sätestatud ajendil -

see on kannatanu Pr. E. avalduse põhjal, ei saa rääkida kannatanu kaebuse puudumisest. Ebaloogiline

on ringkonnakohtu oletus, et isik, kes kannatanuna on esimese astme kohtus sisuliselt toetanud avalikku

süüdistust, ei toetaks erasüüdistust.

Kuigi käsitletaval juhul oli olemas kannatanu kaebus ja seega ringkonnakohtul ka tingimused süüdistuse

muutmiseks on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kohtualuste tegevuse ümberkvalifitseerimisel

KrK § 113 järgi oleks tulnud tagada kannatanu osavõtt kohtuistungist realiseerimaks KrMK §-s 188 lg 2

sätestatut: see on selgitamaks, kas kannatanu soovib leppida kohtualustega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et eelpoolkirjeldatud KrMK §-de 188, 215 ja 263 rikkumised

takistasid seadusliku ja põhjendatud ringkonnakohtu otsuse tegemist

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 39 lg.4, 63 p. 2, 64 p. 2 ja 3, ning 65 lg 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 1995. a. otsus V. V., H. K.ja J. L.

süüdistusasjas ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Riigikohtu otsus jõustub 12. märtsil 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg