3-2-3-5-96 · Riigikohus

3-2-3-5-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 6. märtsil 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, OÜ Tartoil

esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 26. veebruaril 1996.

a.

Vabariigi Valitsuse kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tartu Linnakohtu 19. mai 1995.

a. otsuse Vabariigi Valituse pankrotiavalduses OÜ Tartoil maksejõuetuks kuulutamiseks.

Tartu Linnakohus jättis 19. mai 1995. a. otsusega juhindudes pankrotiseaduse §-st 16 lg. 1 Vabariigi

Valitsuse pankrotiavalduse OÜ Tartoil pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Pankrotiavalduse

aluseks oli Vabariigi Valitsuse ja OÜ Tartoil vahel 25. augustil 1992. a. sõlmitud leping, mille

kohaselt Vabariigi Valitsus andis oma Vene Föderatsioonis asuvate summade arvelt OÜ-le Tartoil

laenu 400 000 000 rubla. OÜ Tartoil laenu tähtajaks ei tagastanud.

Otsuse kohaselt ei saa sellise nõude alusel, mille üle võlausaldajal ja võlgnikul on õiguslik vaidlus,

pankrotti välja kuulutada. Õiguslik vaidlus tuleb lahendada hagimenetluses ning seejärel on võimalik

pankrotimenetluses tuvastada võlgniku maksejõuetus. Kohus mõistis TsKS § 58 alusel Vabariigi

Valitsuselt välja tasu advokaadi abi ees 80 000 krooni OÜ Tartoil kasuks.

Kohtuvigade parandamise avalduses palus Vabariigi Valitsus tühistada linnakohtu otsuse OÜ Tartoil

kasuks väljamõistetud kohtukulude osas. Avaldaja leidis, et kohus on alusetult samastanud

pankrotiavalduse hagiga ning seetõttu vääralt kohaldanud protsessiõiguse normi - TsKS § 58 lg. 1,

mille kohaselt kohus mõistab poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud kulud

tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viie protsendi ulatuses hagi rahuldatud

osast, kuid mitte üle seadusega kehtestatud määra. Avaldaja väidete kohaselt on seaduseandja

sätestanud kohtusse pöördumise vormidena hagiavalduse ning pankrotiavalduse, mis ei ole identsed,

sest on sätestatud erinevates seadustes: tsiviilkohtupidamise seadustikus ja pankrotiseaduses.

Hagiavaldus ja pankrotiavaldus on ka sisuliselt erinevad. Linnakohtu otsusest ei nähtu, et OÜ Tartoil

oleks teinud kulutusi advokaadile 80 000 krooniga võrdses või suuremas summas, samuti seda, et OÜ

Tartoil oleks üldse taotlenud advokaadi abile tehtud kulutuste hüvitamist mistahes summas.

Vastustaja esindaja leidis, et Tartu Linnakohtu otsus, mille vigu soovitakse parandada, jõustus 30.

mail 1995. a. Vabariigi Valitsus kohtuotsusele apellatsioonkaebust ei esitanud. Tsiviilkohtupidamise

seadustiku ideoloogia ei näe ette kohtuotsuste vaidlustamise alternatiivsete vahenditena

apellatsioonimenetlust ja kohtuvigade parandamist. Võlgniku esindaja esitas taotluse kohtukulude

osas kohtuistugil ning võlausaldaja esindaja ei vaidlustanud kohtukulude suurust ega vaielnud nende

väljamõistmise vastu. TsKS §-is 355 ettenähtud alused kohtuvea parandamiseks puuduvad ja avaldus

ei kuulu rahuldamisele.

Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja oma vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks kohtuvigade parandamise korras puudub alus.

TsKS § 355 p. 2 kohaselt võib protsessiosaline taotleda jõustunud kohtuotsuses kohtuvea

parandamist, kui kohus on rikkunud § 318 1. lõikes sätestatud protsessiõiguse normi või oluliselt

rikkunud muud protsessiõiguse normi ja see rikkumine tõi kaasa või võis kaasa tuua ebaõige

kohtulahendi.

Kohus mõistis Eesti Vabariigi Valitsuselt võlgniku advokaadi abi eest tasu välja TsKS § 58 alusel,

mille 1. lõike kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud

kulud tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viie protsendi ulatuses hagi

rahuldatud osast, kuid mitte üle seadusega kehtestatud määra. Pankrotiseaduse § 2 lg. 4 kohaselt

pankrotimenetluses rakendatakse tsiviilkohtupidamise seadustikku, kui pankrotiseadusest ei tulene

teisiti. Pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Avalduse väide, et kohtuotsuses puuduvad andmed OÜ

Tartoil poolt 80 000 krooniga võrdses või suuremas summas advokaadile kulutuste tegemise ja selle

sissenõudmise taotluse kohta ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vastava taotluse esitas

võlgniku esindaja kohtuistungil summaliselt ja seda kajastab kohtuistungi protokoll. Võlausaldaja

kohtukulude nõudele vastuväiteid ei esitanud. Kooskõlas TsKS § 232 lg. 5 on kohtu seisukoht

kohtukulude (TsKS § 44, § 49 p. 7) jaotamise kohta märgitud otsuse resolutsioonis. Kohus ei ole

vastuollu läinud TsKS §-ga 58 lg. 1 ega ei rikkunud protsessiõiguse norme. Apellatsiooni korras

Vabariigi Valitsus kohtuotsust ei vaidlustanud.

Juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Linnakohtu 19. mai 1995. a. otsus jätta muutmata ja Eesti Vabariigi Valitsuse

kohtuvigade parandamise avaldus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa