3-1-3-9-96 · Riigikohus

3-1-3-9-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. märtsil 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja

O.L. süüdistuses ENSV KrK § 129 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa avaldaja O.L. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O.L. mõisteti süüdi Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 8. augusti

1984.a otsusega ENSV KrK § 129 lg 2 järgi ja karistati paranduslike töödega töökohas üheks aastaks ühes

20% ulatuses töötasust kinnipidamisega igakuuliselt riigi tuludesse. O.L. süüdistati selles, et tema levitas

teadvalt valesid ja M.R. isikut häbistavaid väljamõeldisi oma trükitult paljundatud kirjas, mille esitas

15. märtsil 1983.a ajalehe "Pravda" korrespondendile ja 19. augustil 1983.a Tallinna Lenini Rajooni

Rahvakohtule. Kirjas väideti, et M.R. oli vahendajaks ja informaatoriks kurjategijate jõugu ja

miilitsatöötajate vahel, kes O.L. väite kohaselt lõpetasid ebaseaduslikult kriminaalasja tema isiklike asjade ja

auto oletatava varguse kohta abikaasa Õ.L. ja teiste poolt. Samuti organiseerinud M.R. Õ.L. haigusloo

kõrvaldamise Tallinna Vabariiklikust Psühhoneuroloogiahaiglast 1000.- rbl. altkäemaksu eest.

Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium vaatas 3. septembril 1984.a kriminaalasja läbi

kassatsiooni korras O.L. kaitsja kaebuse alusel. Kassatsioonkaebuses taotleti kohtuotsuse tühistamist ja

kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks, sest rahvakohus oli asja kohtulikul arutamisel jätnud

rahuldamata kaitsja taotluse täiendavate tunnistajate kutsumises, oli rikkunud kaitseõigust ning teinud

kohtuotsuse ühekülgsete ja puudulike tõendite alusel. Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium jättis

rahvakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 3. septembril 1984.a.

15. juunil 1990.a esitas Eesti Vabariigi prokuröri esimene asetäitja Ü. Roots Eesti Vabariigi Ülemkohtu

Presiidumile järelevalveprotesti, milles ta taotles Lenini Rajooni Rahvakohtu 8. augusti 1984.a otsuse ja

ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 3. septembri 1984.a määruse O.L. süüdistusasjas

tühistamist ja menetluse lõpetamist KrPK § 5 lg 1 p. 2 alusel seoses kuriteo koosseisu puudumisega. Protesti

põhistati asjaoludega, et nii rahvakohus kui ka Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegium on rikkunud

oluliselt kriminaalprotsessinorme, hinnanud valesti tõendeid ja seetõttu kohaldanud ebaõigesti

kriminaalseadust. Kohus pole arutanud kriminaalasja igakülgselt, on jämedalt rikkunud kohtualuse

kaitseõigust ja asjas puuduvad usaldusväärsed süütõendid. Eesti Vabariigi Ülemkohtu Presiidium vaatas

18. juulil 1990.a. prokuröri järelevalve protesti alusel kriminaalasja läbi ning leidis, et protest ei kuulu

rahuldamisele. Pleenumi määruse kohaselt oli laimu tahtlik levitamine kriminaalasja materjalidega

tõendatud. Määruse põhistavas osas leitakse, et O.L. avalduses esitatud süüdistuse sisuks olevad faktid on

valed ning kujutavad endast M.R. häbistavat väljamõeldist. Ülemkohtu presiidium jättis Tallinna Lenini

Rajooni Rahvakohtu 8. augusti 1984.a. otsuse ja Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 3. septembri

1984.a määruse O.L. suhtes muutmata.

3. juunil 1992.a esitas O.L. kaitsja vandeadvokaat S. Raudsepp taotluse Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimehe

asetäitjale järelevalveprotesti esitamiseks Eesti Vabariigi Ülemkohtu Pleenumile. 4. juunil 1992.a esitas

Ülemkohtu esimehe asetäitja P.-U.Rahi järelevalveprotesti, milles taotleti kõigi eelnevate kohtulahendite

tühistamist ja asja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks, sest kohus on O.L. süüdimõistmisel jämedalt

rikkunud protsessinorme - on arvestatud tunnistajate ütlustega, keda kohtus üle ei kuulatud ja kelle

eeluurimisel antud ütlusi kohtuistungil isegi ei avaldatud. 16. septembril 1992.a jättis Ülemkohtu pleenum

järelevalveprotesti rahuldamata ja eelnevad kohtulahendid muutmata. Leiti, et O.L. süüdimõistmine ei rajane

üksnes tunnistajate ütlustel ja tunnistajate ütluste uurimisel kohtus pole oluliselt rikutud kriminaalprotsessi

nõudeid, mistõttu puudub alus kohtulahendite tühistamiseks.

19. jaanuaril 1996.a esitas O.L. Riigikohtule avalduse kohtuvea parandamiseks, milles ta taotleb tema

süüdistusasjas Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 8. augusti 1984.a otsuse ja ENSV Ülemkohtu

kriminaalasjade kohtukolleegiumi 3. septembri 1984.a määruse tühistamist ja Riigikohtult õigeksmõistva

otsuse tegemist. Kohtulahendite tühistamise taotlust põhistatakse sellega, et rahvakohtul puudusid

usaldusväärsed süütõendid ja asja arutamisel rikuti oluliselt kriminaalprotsessiseaduse norme, mis tõid kaasa

ebaõige kohtulahendi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud avaldaja O.L. seletuse,

kes kohtuistungil taotleb enda rehabiliteerimist või kriminaalasjas uue menetluse läbiviimist ja prokuröri

arvamuse, kes leiab, et avaldus ei kuulu rahuldamisele,

t u v a s t a s :

Vastavalt AKKS §-le 77-9 toimub Riigikohtus kriminaalasja läbivaatamine kohtuvea parandamiseks

kassatsioonmenetluse korras. Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid ja seetõttu puudub võimalus

rahvakohtu otsuse seaduslikkuse hindamisel lähtuda avalduses toodud väitest, mille kohaselt Õ.L. kinnitavat

O.L. poolt M.R. kohta antud ütluste tõesust. Kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks on

kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine, mille ammendav loetelu on toodud AKKS §-s 39 lg 3.

Osundatud paragrahvis sätestatud protsessinormide olulisi rikkumisi rahvakohtu tegevuses O.L. süüasja

arutamisel ja kohtuotsuses ei esine. Riigikohtus võib tunnistada kriminaalprotsessi seaduse oluliseks

rikkumiseks ka teisi protsessiosaliste õiguste või muude kriminaalprotsessi eeskirjade rikkumisi, mis on

takistanud või oleksid võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning

seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Avalduses toodud väide, et tunnistajate L.S-i ja R.S-i

eeluurimisel antud ütlusi ei oleks tohtinud kohtuotsuse tegemisel aluseks võtta, pole õige ega tulene

kriminaalasja materjalidest. Kehtinud ENSV KrPK § 246 lg 1 p. 2 kohaselt võis kohus tunnistaja poolt

kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldada, kui tunnistajal polnud võimalik kohtuistungile ilmuda.

Tunnistajad L.S. ja R.S. on kohtule teatanud telegrammidega kohtuistungile ilmumise võimatusest ja

kinnitanud eeluurimisel antud ütluste tõesust. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on avaldanud

tunnistajate L.S-i ja R.S-i eeluurimisel antud ütlused, neid uurinud ja andnud kohtuotsuses neile hinnangu.

Pidades tunnistajate eeluurimisel antud ütlusi usaldusväärseteks, võttis kohus need lisaks teistele tõenditele

aluseks O.L. süüditunnistamisel ENSV KrK § 129 lg 2 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et

rahvakohus on kasutanud tõenditena seaduses ettenähtud korras vormistatud tunnistajate ütlusi, hinnanud

neid kehtinud KrPK § 50 kohaselt ja kriminaalasja materjalidest ei nähtu protsessiosaliste õiguste või muude

kriminaalprotsessi normide rikkumisi, mis oleks kaasa toonud ebaseadusliku kohtulahendi.

Eeltoodust lähtudes ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1, 65 lg 3 ja 77-9, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 8. augusti 1984.a otsus, Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade

kohtukolleegiumi 3. septembri 1984.a määrus, Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumi 18. juuli 1990.a

määrus ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu pleenumi 16. septembri 1992.a määrus O.L. süüdistusasjas muutmata.

2. O.L. avaldus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 5. märtsil 1996.a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja : Herbert Lindmäe

Liikmed : Lea Kalm, Eerik Kergandberg