3-2-1-23-96 · Riigikohus

3-2-1-23-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 28. veebruaril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja

esindaja vandeadvokaat N. Kõivu ja kostja esindaja vandeadvokaat M. Normanni osavõtul, vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 19. veebruaril 1996. a.

Viljandi Haigla kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi

30. oktoobri 1995. a. otsuse ME Viljandi Soojus hagis Viljandi Haigla vastu 1 163 198 krooni 25

sendi nõudes.

Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et ME Viljandi Soojus ja Viljandi Haigla vahel 30.

aprillil 1993. a. sõlmitud lepingu kohaselt kohustus hageja andma kostjale alates 1. juulist 1993. a.

soojusenergiat 6585,3 MWh aastas ning viimane kohustus tasuma tegelikult tarbitud soojusenergia

eest vastavalt soojusmõõtja näitudele iga kuu 20. kuupäevaks Viljandi Soojuse esitatud arvestuste

kohaselt. Tähtajaks mittetasumisel kohustus Viljandi Haigla maksma viivist 0,5 % esitatud summast

iga viivitatud päeva eest.

Hagis palus ME Viljandi Soojus välja mõista Viljandi Haiglalt võlgnevuse 1 163 198 krooni 25 senti

ja riigilõivu 35 596 krooni. Eelmenetluse käigus tasus kostja tegelikult tarbitud soojusenergia eest

ning seetõttu palus hageja TsK § 191 lg. 1 kohaselt mõista kostjalt välja viivise 461 717 krooni 20

senti.

Viljandi Maakohus jättis 31. mai 1995. a. otsusega hagi rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning mõistis Viljandi Haiglalt ME Viljandi

Soojus kasuks välja 440 849 krooni 5 senti ning riigilõivu 50 148 krooni.

Otsuse kohaselt ei ole soojusenergia hind hinnaseadusest ja Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a.

määrusega kinnitatud "Hindade reguleerimise korrast" tulenevalt vaba hind, mis määratakse

lepinguga. Soojusenergia hind ei olnud lepingu sõlmimise ajal pooltevahelise kokkuleppe objektiks.

Seepärast ei saa 30. aprilli 1993. a. lepingut lugeda kehtetuks soojusenergia hinna märkimata jätmise

tõttu. Ka ei sarnane leping oma tingimustelt mitte ostu-müügilepinguga, vaid hankelepinguga. ME

Viljandi Soojus varustas Viljandi Haiglat soojusenergiaga üle kokkulepitud koguse, viimane ei

keeldunud selle vastuvõtmisest, tunnistas võlga ning tasus selle. Apellatsioonikohus leidis, et ME

Viljandi Soojus on Viljandi Haiglale teinud ettepaneku muuta pooltevahelist lepingut soojusenergia

koguse osas ning Viljandi Haigla on sellega nõustunud. Seetõttu laieneb lepinguga kindlaksmääratud

viivis ka soojusenergiale, mis ületab esialgselt kokkulepitud kogust. Hagi esitati Viljandi Maakohtule

9. augustil 1994. a. Sel aja kehtinud TsK § 82 kohaselt oli õigus nõuda viivist alates 9. veebruarist

1994. a. Kuna hageja arvestas viivist alates 1. jaanuarist 1994. a., siis on viivisenõue 20 823 krooni

15 sendi osas aegunud.

Kassatsioonkaebuses palub Viljandi Haigla tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõigusnormi

väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ekslikult käsitlenud lepingu mahtu ületava soojusenergia

koguse vastuvõtmist hageja poolt lepingu muutmisena ning kohaldanud muudetud lepingule,

tegelikult uuele kohustisele, eelmise kohustise tagamiseks kokkulepitud leppetrahvi (viivist). TsK §

191 lg. 1 mõtte kohaselt on viivisega tagatud ainult ME Viljandi Soojus ja Viljandi Haigla vahel

30.aprillil 1993. a. sõlmitud lepinguga kindlaksmääratud soojusenergia kogus 6585,3 MWh aastas.

Kuna viivis on kohustise täitmise tagamise vahend, on kehtestatud viivise kokkuleppe kirjalik vorm.

Pooled ei ole 30. aprillil 1993. a. sõlmitud lepingus ega ka hiljem kokku leppinud, et lepingus

märgitud viivis laieneb ka lepingu esemest suuremale kohustise esemele. Kassaatori vaikimine

lepingu eseme mahu ületamisel ei ole tahteavaldus viivise kohaldamiseks, sest seda ei näe seadus

ette. Ringkonnakohus on eksinud ka aegumise kohaldamisel. Lepinguga kokkulepitud soojusenergia

kogus oli hangitud 1. jaanuariks 1994. a. Hagi tegelikult tarbitud soojusenergia võlgnevuse

tasumiseks esitas Viljandi Soojus 9. augustil 1994. a. Hageja viivisenõuded lepingus märgitud

soojusenergia koguse kohta on aegunud, sest sel ajal kehtinud TsK § 82 sätestas hagides viivise

nõudmiseks lühendatud 6 kuulise tähtaja. 9. augustil 1994. a. esitatud hagis nõuti ainult tarbitud

soojusenergia võlgnevuse tasumist. Ringkonnakohus on samuti vääralt kohaldanud TsK § 277, sest

Viljandi Haigla ei ole süüdi tasumisega viivitamises, kuna Viljandi Soojus ei ole tõendanud esitatud

arvete kättesaamist Viljandi Haigla poolt.

Vastustaja ei nõustu kaebuse väidetega ning leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole

alust.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Pooltevahelise, määramata ajaks sõlmitud soojusenergiaga varustamise lepingu p.-s 1 nähti ette

tarbijale aastas antava soojusenergia kogus 6585,3 MWh. Vaidlustatud pole kostja poolt rohkem

tarbitud soojusenergia kogust. Lepingu p. 17 järgi pidi tarbija tasuma kasutatud soojusenergia eest

vastavalt soojusmõõtja näitudele iga järgmise kuu 20-ndaks kuupäevaks tegelikult tarbitud

soojusenergia maksumuse vastavalt hageja poolt esitatud arvestusele. Tähtajaks mittetasumisel

kohustus tarbija tasuma viivist 0,5 % esitatud summast iga viivitatud päeva eest. Eeltoodust tuleneb

üheselt, et lepingu järgi pidi kostja tasuma kogu tarbitud soojusenergia eest soojusmõõtja näitude

järgi ja hageja esitatud arvestuse alusel, ning hilinemisega tasumisel pidi kostja tasuma viivist kogu

tarbitud ja tähtaegselt tasumata soojusenergia maksumuselt, mitte ainult lepingu p.-s 1 fikseeritud

soojusenergia koguse maksumuselt. Seega on pooltel TsK §-s 192 nõutud kirjalik kokkulepe viivise

kohta.

Paljasõnalised on kostja väited, et ta pole saanud hageja arvestusi soojusenergia eest tasumiseks.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja esitas õigeaegselt lepingu p.-s 17 nimetatud arvestused.

Kassatsioonkaebuses kostja ei vaidlusta protsessinormide õiget kohaldamist ringkonnakohtu poolt

eeltoodu tuvastamisel. Seega kostja väide tema süü puudumisest on vastuolus ringkonnakohtu poolt

tuvastatuga.

9. augustil 1994. a. esitatud hagi 1 163 198 krooni 25 sendi saamiseks sisaldas ka viivise nõuet.

Hagiavaldusele lisatud õiendis olid põhivõlg ja viivis eraldi välja toodud. Seega on ringkonnakohus

kooskõlas kuni 1. septembrini 1994. a. kehtinud TsK § 82 lg. 2 p. 1 õigesti viivise sisse nõudnud kuue

eelneva kuu eest alates 9 veebruarist 1994. a. Kuna viivis oli lepingus ette nähtud kogu tarbitud

soojusenergia eest hilinemisega tasumisel, siis ei mõjuta viivisenõude aegumist see, et 6585 MWh oli

tarbitud enne 1. jaanuari 1994. a.

Viiviste arvutamise metoodikat ja õigsust vaidlustatud ei ole.

Hageja esindaja vandeadvokaat N. Kõiv esitas kviitungi ME Viljandi Soojus poolt 20 000 krooni

tasumise kohta advokaadibüroole esinemise eest Riigikohtus. TsKS § 58 lg. 1 kohaselt mõistab kohus

poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud kulud tema huvide kaitseks asjast

osavõtnud advokaadi abi eest kuni 5 % ulatuses hagi rahuldatud osast. Arvestades vandeadvokaadi

poolt asjas tehtud tööd - asjaga tutvumine ja esinemine Riigikohtu istungil - peab kolleegium

vajalikuks kuluks 5000 krooni, milline summa kuulub sissenõudmisele kostjalt hagejale.

Juhindudes TsKS §-dest 346 p. 1 ja 58 lg. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1995. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Sisse nõuda Viljandi Haiglalt ME Viljandi Soojus kasuks advokaadi abi eest 5000 (viis tuhat)

krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa