3-1-1-26-96 · Riigikohus

3-1-1-26-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. veebruaril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja A. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p.1, 2, 3 järgi ja

Riho Rosina süüdistuses KrK § 139 lg 2 p.1, 2, 3 ; 195 lg 2, ja 202 järgi.

Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Linnakohtu 12. novembri 1995.a otsusega mõisteti A. L. süüdi

KrK § 139 lg 2 p. 1, 2, 3 järgi ja teda karistati kuuekuuse vabadusekaotusega, KrK § 195 lg 2 järgi

süüditunnistamisel karistati teda vabadusekaotusega üks aasta ja kuus kuud. KrK § 40 alusel mõisteti

kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust. Kohtuotsuste kogumi

järgi KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Tartu Linnakohtu 11. jaanuari 1994.a otsusega

mõistetud karistus ja lõplikuks karistuseks loeti kaks aastat vabadusekaotust. A. L. vabastati KrK § 47 alusel

karistuse kandmisest kolmeaastase katseajaga.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi R. Rosin ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p. 1, 2, 3 järgi üheaastase

vabadusekaotusega, KrK § 195 lg 2 järgi üheaastase vabadusekaotusega ja KrK § 202 järgi kaheaastase

vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat ja

kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja 15. detsembril 1995.a kohtualuse R.Rosina

apellatsioonkaebuse ja Tartu prokuröri apellatsioonprotesti alusel. Linnakohtu otsus tühistati R. Rosina

süüdimõistmises ja karistamises KrK § 202 järgi ning temale KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse

osas. Kuritegude kogumi eest mõisteti R. Rosinale karistuseks üks aasta ja üheksa kuud vabadusekaotust.

Samuti tühistati A. L. karistusest vabastamine KrK § 47 alusel ja mõistetud kaheaastase vabadusekaotusliku

karistuse kandmise kohaks määrati poolkinnine vangla.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1995.a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu A. L. Kaebuses taotleb ta ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja riigikohtult uue otsuse

tegemist. Kassaatori arvates on ringkonnakohus temale karistuse mõistmisel arvestanud ainult vastutust

raskendavate asjaoludega. Kohus pole arvestanud vastutust kergendavate asjaoludega, et ta kuriteo

toimepanemise ajal oli alaealine ja oli kuritegevusele kaasa tõmmatud R. Rosina poolt. Samuti polevat kohus

arvestanud töökohast antud positiivse iseloomustusega, vaid on lähtunud ainult koolist antud negatiivsest

iseloomustusest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, vaadates kriminaalasja läbi AKKS § 40 lg 2 alusel piiramatu kassatsiooni

korras, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt

kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tühistades A. L. karistusest vabastamise, on õigesti kohaldanud

kriminaalseadust. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohtul puudus seaduslik alus A.

L. karistusest vabastamiseks KrK § 47 lg.1 alusel ning peab vajalikuks osundada, et kui isik paneb katseajal

toime rea tahtlikke kuritegusid, mille eest mõistetakse karistuseks vabadusekaotus, siis kohus mõistab

lõpliku karistuse mitme kohtuotsuse järgi KrK § 41 alusel. Kohus võib eelmise otsuse järgi mõistetud

karistuse liita täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega. Tartu Linnakohus karistas

12. oktoobril 1995.a A. L.-i kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega üks aasta ja kuus kuud. Liites

sellele otsusele eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse, millest A. L. oli

tingimuslikult vabastatud, võis kohus valida üksnes osalise või täieliku liitmise vahel. Muuta aga viimati

mõistetud vabadusekaotuslik karistus ja seega ka kohtuotsuste kogumi järgi lõplik karistus karistusest

vabastamiseks KrK § 47 lg 1 alusel, on seadusevastane.

Kassaatori väited, et kohus on temale karistuse mõistmisel arvestanud üksnes vastutust raskendavate

asjaoludega, pole tõesed. Tartu Linnakohtu otsusest nähtub, et A. L.-le karistuse mõistmisel on kohus

arvestanud vastutust kergendava asjaoluna tema alaealisust kuritegude toimepanemisel, samuti on arvestatud

nii negatiivse iseloomustusega koolist kui ka positiivse iseloomustusega töökohast. Ringkonnakohtus ei

leidnud tõendamist asjaolu, et R. Rosin tõmbas A. L.-i kaasa kuriteole, mistõttu R. Rosin mõisteti õigeks

KrK § 202 järgi. Seega puudub ka alus arvestada A. L.-le karistusemõistmisel asjaolu, et ta oli kuritegevusele

kaasa tõmmatud täiskasvanu poolt.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1995.a otsus A. L. süüdistusasjas

muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 20. veebruaril 1996.a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep