3-1-1-23-96 · Riigikohus

3-1-1-23-96

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. veebruaril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

E. K. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p. 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. K. mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu 26. mai 1995.a. otsusega

KrK § 139 lg 3 p. 1 järgi ja teda karistati 3 aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Karistusest loeti

kantuks 13 päeva, s.o. 1. juunist kuni 13. juunini 1994.a., mil ta viibis eeluurimise ajal vahi all. Sama

otsusega mõisteti süüdi I. S. KrK § 139 lg 3 p. 1 järgi ning teda karistati 3 aastase vabadusekaotusega.

Vastavalt KrK § 47 sätetele mõisteti karistus tingimisi 2- aastase katseajaga.

E. K.-d ja I. S.-i süüdistati selles, et nemad 01. aprillil 1994.a. kella 20.15 paiku eelneval kokkuleppel

sisenesid valevõtmete kasutamise abil kauplusse P. pood Tallinnas X tn. C, kust varastasid salaja "eifi koos

selles olnud sularahaga ja muud vara kokku 65 483.55 krooni väärtuses.

Tallinna Linnakohtu 26. mai 1995.a. otsuse peale esitas kohtualune E. K. apellatsioonkaebuse, milles eitas

täielikult oma süüd ning palus end õigeks mõista. Samas leidis apellant, et karistuse mõistmisel pole kohus

arvestanud tema tervislikku seisundit ning perekondlikku olukorda.

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 1995.a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 26. mai 1995.a. otsus

E. K.-le mõistetud karistuse osas. Vastavalt KrK § 47 sätetele määrati, et 3- aastast vabadusekaotuslikku

karistust ei pöörata täitmisele, kui E. K. ei pane 2 aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda

karistatakse vabadusekaotusega. E. K. kohustati perioodiliselt ilmuma politseiasutusse registreerimisele.

Mõistetud karistusest loeti ärakantuks vahi all viibitud aeg, s.o. 22. Novembrist kuni 20. detsembrini 1995.a.

Ringkonnakohtu istungil tunnistas E. K. täielikult oma süüd ning palus mõista talle karistus tingimisi.

Kohtukolleegium leidis, et käesoleval hetkel tuleb vastutust kergendavate asjaoludena arvestada seda, et

kohtualune tunnistab täielikult oma süüd, kahetseb toimepandut ja on tasunud olulise osa temalt

väljamõistetud tsiviilhagist ning et ta on varem kohtulikult karistamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 1995.a. otsuse peale esitas Riigiprokuröri asetäitja J. Naaber

kassatsioonprotesti, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada selles osas, millega mõisteti

E. K.-le karistus KrK § 47 sätete kohaldamisega ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator leiab, et E. K.-le karistuse mõistmisel on

ringkonnakohus põhjendamatult arvestanud kergendavate asjaoludena süü ülestunnistamist, kahetsust

toimepandu suhtes ning tsiviilhagi olulise osa tasumist Sellest tulenevalt on KrK § 47 sätete kohaldamine

kohtualuse suhtes on vaadeldav kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisena, täpsemalt öeldes, kohaldamisele

kuulunud seaduse mittekohaldamisena. Samas leiab kassaator, et arvestades mõlema kohtualuse osavõtuastet

kuriteo ettevalmistamisel ja toimepanemisel, ei ole õige karistada E. K. ning tema kaaskohtualust võrdväärse

karistusmääraga.

Kriminaalkolleegium, kuulanud ära prokuröri arvamuse, milles paluti protest rahuldada, ja tutvunud

kriminaalasja materjalidega,

l e i d i s:

Tallina Ringkonnakohus on käesolevas kriminaalasjas ebaõigesti sisustanud KrK §-s 37 sätestatud vastutust

kergendavate asjaolude mõistet, mis on viinud kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele. Vastutust

kergendavate asjaoludena on seadusandja silmas pidanud süüdlase sellesisulist käitumist, mis annab alust

järeldada, et ta on oma teo või tegevusetuse ohtlikkusest ja ühiskonnavastastest tagajärgedest aru saanud ning

püüab reaalselt tagajärgi leevendada, sh. ka tekitatud varalist kahju hüvitada.

Asjaolu, et aasta ja kaheksa kuud peale kuriteo toimepanemist ning seitse kuud peale esimese astme kohtu

poolt E. K. süüdimõistmist on viimase isa hüvitatud 2000 krooni, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

arvates käsitletav vastutust kergendava asjaoluna.

KrK § 37 p. 8 sätestab vastutust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse või süü ülestunnistamisele

ilmumise. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. K. on küll apellatsioonikohtu istungil ennast süüdi

tunnistanud, kuid seda ei saa käsitleda süü ülestunnistamisele ilmumisena. Viimase all tuleb mõista isiku

vabatahtlikku ilmumist uurimisasutusse ja uurijale andmete avaldamist, mis hõlbustavad kuriteo avastamist.

Kui kuritegu on toime pandud isikute grupi eelneval kokkuleppel, tuleb kohtul karistuse mõistmisel peale

muude seaduses loetletud asjaolude arvestada ka iga kuriteost osavõtja osavõtuastet ja laadi. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et E. K. osavõtuaste on märksa suurem kui

kaassüüdimõistetul.

Eelnevast tuleneb, et Tallinna Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja see on aluseks

kohtuotsuse tühistamisel.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p. 3, 64 p.2, ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 1995.a. otsus E. K.-le mõistetud karistuse osas ja saata

kriminaalasi selles osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Kassatsiooniprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 20. veebruarist 1996. a., on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep