3-1-1-19-96 · Riigikohus

3-1-1-19-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 13. veebruaril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm,

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. J. süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 2 järgi.

Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et varem neljal korral karistatud J. J., viibides alkoholijoobes, hõivas

vägivalda kasutades 24. veebruaril 1995 a. kl. 13.30 ajal X kaupluses N. M.-lt 500 krooni. Kohtualune, olles

kaupluses, võttis letil olnud 500 kr. rahatähe ning püüdis sellega põgeneda. Teda takistada püüdnud M.-le lõi

J. J. rusikaga näkku. Kannatanu kaotas löögist tasakaalu ja kukkus ning sai kerge terviserikkega

kehavigastuse. Kohtualune peeti kohapeal kinni ning raha tagastati omanikule. Kohtumeditsiini eksperdi

arvamusest nähtub, et kannatanul väliseid vigastusi ei leidu, kuid diagnoositi rindkere parema poole põrutus,

mis võis olla saadud kukkumisel. Selline J. J. käitumine kvalifitseeriti KrK 140 lg. 2 p. 2 järgi ning Valga

Maakohus karistas teda 4. septembril 1995.a. KrK § 140 lg. 2 p. 3 järgi 1 aasta 3-kuulise vabadusekaotusega

kinnises vanglas.

Valga Maakohus leidis, et tegu ei saa kvalifitseerida röövimisena, sest elule ja tervisele ohtlikku vägivalda

kasutati mitte vara hõivamiseks, vaid peale seda.

Maakohtu lahendile esitas apellatsioonprotesti Valga abiprokurör, kes palus kohtuotsuse tühistada ja tegu

kvalifitseerida röövimisena KrK § 141 lg. 2 p. 2 järgi ning karistada 6-aastase vabadusekaotusega. Prokuröri

väitel jättis maakohus arvestamata kehavigastuse tekitamise, mis varguse kvalifitseerimisel KrK § 140 lg 2 p.

3 järgi nõuaks täiendavat kvalifitseerimist KrK § 184 lg. 2 järgi. Antud asjas aga ei olnud J. vargust lõpuni

viinud ega saanud hõivatud raha oma äranägemisel kasutada ja käsutada.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonprotesti ja tühistas Valga Maakohtu otsuse. Ringkonnakohus

leidis, et vägivalda saab kasutada ka vahetult pärast vara äravõtmist, et sellele kehtestada oma faktilist

valdust ja reaalset kasutamisvõimalust. Selle loomiseks kasutas J. ringkonnakohtu arvates tervisele ohtlikku

vägivalda ja vastavalt tuleb tegu kvalifitseerida KrK § 141 lg. 2 p. 2 järgi. Ringkonnakohus mõistis J. J.-i

süüdi ning karistas 6-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas.

17. jaanuaril 1996.a. esitas J. J. Riigikohtule kassatsioonkaebuse, kus palus tema poolt toimepandu ümber

kvalifitseerida §-lt 141 §-le 140, s.o. röövimiselt avalikule vargusele ning vastavalt vähendada ka karistust.

Kolleegium, tutvunud asja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri, kes leidis, et kassatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata,

l e i d i s :

Valga Maakohtu seisukoht selles, et kui vara üleminek hõivajale toimub ilma elule ja tervisele ohtliku

vägivallata, siis hilisem, kuid antud teoga situatiivselt seotult sellise vägivalla kasutamine ei anna alust teo

kvalifitseerimiseks röövimisena, sest teo toimepanija kasutas vägivalda peale avaliku varguse lõpuleviimist,

on ekslik. Riigikohus osundab, et teo õigeks kvalifitseerimiseks tuleb selle toimepanemise situatsiooni

vaadelda terviksituatsioonina. Vara saab lugeda hõivatuks alles peale tema üle tegeliku käsutusvõimaluse

tekkimist ehk antud juhul ruumist lahkumise järel. Ruumist lahkumiseni ei ole süüdlasel faktilist võimalust

selle oma tahtekohaseks kasutamiseks ning seega saab varguse lugeda lõpuleviiduks alles peale poe

ruumidest lahkumist. Selles nõustub Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadega.

Samal ajal aga ei saa nõustuda Tartu Ringkonnakohtu hinnangutega rakendatud vägivalla ja selle tagajärgede

seostamisel.

Antud juhul on tegu ebatüüpilise vägivaldse vara hõivamisega, kus vägivalla kasutamise tahtlus ei olnud

suunatud mitte niivõrd vara omaniku tahte mahasurumiseks ja seeläbi vara üleminekuvõimaluse loomisele,

vaid vara üleminekule järgnenud põgenemissituatsioonist väljumisele, kus faktiliselt tekkinud tagajärg ei

olnud hõlmatud süüdlase poolt kannatanu elu ja tervisele ohtliku tagajärje tekitamise tahtega.

Riisumise ja varguse koosseisud eeldavad vägivalla kasutamist vara hõivamiseks, kusjuures vägivald peab

olema vara hõivamise ja hõivajale tegeliku ülemineku vahendiks. Eristavaks jooneks avaliku varguse ja

röövimise vahel antud kontekstis on rakendatud vägivalla aste. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et

kohtualuse poolt tahtlikult rakendatud vägivald rusikaga ühel korral näkku löömisena ei põhjustanud elule ja

tervisele ohtlikku kahju. Löögi tagajärjel tekkinud tasakaalukaotus ning sellele järgnenud kukkumine ning

saadud vigastus (rindkere põrutus) ei ole paratamatus, vaid juhuslikus põhjuslikus seoses. Antud tagajärg on

tekkinud ettevaatamatusest ning ei ole käsitatav vara üleminekuks kasutatava, vajaliku ja röövimise

tahtlusega hõlmatud vägivallana. Seega tuleb J. J. tegevus kvalifitseerida kui avalik vargus, millega kaasnes

vägivald isiku kallal, mis ei olnud ohtlik elule või tervisele, s.o. KrK § 140 lg. 2 p. 3 järgi.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p. 3, 64 p.3, 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

otsustas:

1. Kassatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 1995.a. otsus J. J.

süüdimõistmises KrK § 141 lg. 2 p. 2 järgi.

3. Tühistada Valga Maakohtu otsus 4. septembri 1995 a. otsus J. J. süüdimõistmises KrK § 140 lg. 2 p.

3 järgi kvalifikatsiooni põhistuse ja talle mõistetud karistuse osas .

4. Tunnistada J. J. süüdi KrK § 140 lg. 2 p. 3 järgi ja karistada teda kahe aastase vabadusekaotusega

kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguseks lugeda vahi alla võtmise kuupäev 24. veebruar 1995.a.

5. Otsus jõustub 13. veebruarist 1996.a. ja ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Rait Maruste

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Ilvest