3-3-1-2-96 · Riigikohus

3-3-1-2-96

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 2. veebruaril 1996. a.

N. Zaitseva esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine kohtuniku pensioni asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 1. veebruaril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Nelja Zaitseva esindaja vandeadvokaat Rein

Kiviloo kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 1995. a.

otsusele haldusasjas nr. II-3/237/95.

Protsessiosalisena võttis istungist osa N. Zaitseva esindaja vandeadvokaat Rein Kiviloo. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

1947. a. sündinud Nelja Zaitseva, kes töötab kohtunikuna alates 1976. a. aprillist, pöördus 1995. a.

22. juunil Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonna poole taotlusega määrata talle Kohtuniku staatuse

seaduses sätestatud kohtuniku pension. Tallinna Pensioniamet vastas 29. juunil 1995. a. N. Zaitsevale,

et talle pole võimalik määrata kohtuniku pensioni, sest täitumata on Riiklike elatusrahade seaduse §s

5 nõutud vanus. Kohtuniku staatuse seaduse § 33 sätestab erandi kohtuniku pensioni suuruse ja

tööstaazi kohta, kuid ei näe ette erandeid Riiklike elatusrahade seadusega sätestatud pensionieast.

31. juulil 1995. a. pöördus N. Zaitseva Riigi Sotsiaalkindlustusameti direktori poole avaldusega anda

korraldus talle kohtuniku pensioni määramiseks. Riigi Sotsiaalkindlustusameti direktor vastas

23. augustil 1995. a. N. Zaitsevale, et talle pole võimalik kohtuniku pensioni määrata enne Riiklike

elatusrahade seaduse §s 5 sätestatud pensioniikka jõudmist. Kohtuniku staatuse seaduse § 33 lg. 1

kohaselt kindlustatakse kohtunikule riiklik pension Kohtuniku staatuse seaduses sätestatud

eranditega. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab riiklike pensionide määramiseks ja arvutamiseks

kehtestatud korrast erandina kohtuniku pensioni suuruseks 75 % tema viimasest ametipalgast.

Vanusenõude osas pole erandit sätestatud.

N. Zaitseva esitas 23. augustil 1995. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

seadusevastaseks Tallinna Penisoniameti Lõuna osakonna otsus. Kohtuistungil kaebaja täpsustas

kaebust ja palus lugeda kaebus esitatuks Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonna toimingule.

Tallinna Halduskohtu 26. septembri 1995. a. otsusega haldusasjas nr. I3496/95 tunnistati Tallinna

Pensioniameti Lõuna osakonna tegevus N. Zaitsevale kohtuniku pensioni mittemääramisel, s.o.

29. juunil 1995. a. N. Zaitsevale antud eitav vastus, täielikult seadusevastaseks. Sama kohtuotsusega

pandi Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonnale kohustus vaadata asi uuesti läbi ja teha uus otsus.

Kohus leidis, et Kohtuniku staatuse seaduse § 33 kohaselt on kohtuniku pensionile õigus isikul, kes

on 15 aastat töötanud kohtunikuna, või isikul, kelle töötamine võrdsustatakse kohtuniku ametikohal

töötamisega.

Tallinna Pensioniamet esitas 9. oktoobril 1995. a. Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse,

milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1995. a. otsuse. Apellant leidis, et kohus

on ekslikult lähtunud seisukohast, et Kohtuniku staatuse seaduse §s 33 on sätestatud kõik kohtuniku

pensioni määramise tingimused. Tulenevalt Kohtuniku staatuse seaduse §st 33 lg. 1 reguleerib see

seadus üksnes kohtuniku pensioni erisusi. Vanusenõude suhtes Kohtuniku staatuse seadus erandeid ei

sätesta.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 1995. a. otsusega rahuldati

apellatsioonkaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1995. a. otsus. Ringkonnakohus

leidis, et vastavalt Kohtuniku staatuse seaduse §le 33 lg. 1 kindlustatakse kohtunikule riiklik pension

selles seaduses sätestatud eranditega. Seega kindlustatakse kohtunikule pension Kohtuniku staatuse

seaduse § 33 ja Riiklike elatusrahade seaduse alusel. Kohtuniku staatuse seaduse § 33 lg. 2 ja 3

sätestavad kaks erandit võrreldes riikliku pensioniga - pensioni arvutamise korra ja juhud, mil isikul

on õigus sellises korras arvutatud pensionile. Kohtuniku staatuse seadus ei sätesta erandit kohtuniku

pensioniea suhtes, mistõttu nõutava pensioniea määratlemisel tuleb lähtuda Riiklike elatusrahade

seaduse §st 5. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et pärast 15aastast kohtunikuna töötamist tekib,

sõltumata vanusest, õigus Kohtuniku staatuse seaduse §s 33 lg. 2 sätestatud pensionile. Eriarvamusele

jäi kohtunik Ulvi Loonurm. Eriarvamuses märgitakse: "Leian, et Tallinna Halduskohtu 29. 09. 1995

otsus on põhjendatud, seaduslik ja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Apellandi väide, et kohtuniku pension määratakse ainult Riiklike Elatusrahade

Seaduse §s 5 nõutud vanuse saabumisel, ei tulene Kohtuniku staatuse seaduse §st 33."

N. Zaitseva esindaja vandeadvokaat R. Kiviloo esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

31. oktoobri 1995. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

teha uus otsus, millega jäetakse muutmata Tallinna Halduskohtu 29. septembri 1995. a. otsus.

Kassaator leiab, et: 1. Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt kohtunikule kindlustatakse riiklik

pension Kohtuniku staatuse seaduse ja Riiklike elatusrahade seaduse alusel, on meelevaldne, sest

Kohtuniku staatuse seaduse §s 33 lg. 1 peetakse riikliku pensioni all silmas riigi poolt makstavat

pensioni. Riikliku pensioni üheks liigiks on ka väljateenitud aastate pension. Kohtuniku töö pole

vähem pingeline kui Väljateenitud aastate pensionide seaduse §s 12 loetletud isikute töö. Kohtuniku

staatuse seaduses sätestatud kohtuniku pension on üks väljateenitud aastate pensioni eriliik. 2.

Kohtuniku staatuse seaduse § 33 lg. 3, mille kohaselt "kohtuniku õigus käesoleva paragrahvi 2. lõikes

tähendatud pensionile tekib pärast 15aastast kohtunikuna töötamist", on imperatiivne norm ja selle

täiendamine, muutmine või laiendamine pole võimalik. Selle sätte alusel tekib subjektiivne õigus

kohtuniku pensionile pärast 15aastast kohtunikuna töötamist. Selle sätte täiendamine nõudega

kohtuniku vanusele on võrdne uue õigusnormi kehtestamisega. Eriseadusega kehtestatud

subjektiivset õigust ei saa piirata viitega üldseadusele. 3. Täitevvõim on varem tõlgendanud seadust

õigesti ja määranud kohtuniku pensioni paljudele praegustele või endistele kohtunikele, sõltumata

vanusest. N. Zaitsevale pensioni määramisest keeldumine tähendab Põhiseaduse §s 12 sätestatud

õiguse olla seaduse ees võrdne rikkumist.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Kohtuniku staatuse seaduse § 33 lg. 1 sätestab: "Kohtunikule kindlustatakse riiklik pension

käesolevas seaduses sätestatud eranditega." See säte ei kehtesta iseseisvat pensioniliiki (näiteks

kohtuniku väljateenitud aastate pensioni), sest iseseisva pensioniliigi kehtestamisel puuduks vajadus

samas sättes märkida, et kohtunik kindlustatakse riikliku pensioniga "käesolevas seaduses sätestatud

eranditega". Seega peab olema mingi riikliku pensioni liik, millega kohtuniku kindlustamisel

kohaldatakse Kohtuniku staatuse seaduses sätestatud erandeid. Kuna kõik riiklikud pensionid on

kehtestatud seadustega ja Kohtuniku staatuse seaduse §s 33 lg. 1 nimetatakse riiklikku pensioni

"käesolevas seaduses sätestatud eranditega", siis tuleb järeldada, et selles sättes peetakse silmas

riiklikku pensioni kehtestavat seadust, millest Kohtuniku staatuse seadus teeb kohtunike jaoks

erandeid. Erandite tegemine eeldab seadust, millest erandeid teha.

Riiklikke pensioneid kehtestavad Riiklike elatusrahade seadus, Soodustingimustel vanaduspensionide

seadus, Väljateenitud aastate pensionide seadus ja seadus Eesti Vabariigi Presidendi ja Riigikogu

liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta. Kolm viimatinimetatud seadust

on eriseadused.

Soodustingimustel vanaduspensionide seadus, Väljateenitud aastate pensionide seadus ja seadus Eesti

Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide

kohta kehtestavad pensione nendes seadustes nimetatud tervist kahjustavates tingimustes, kutsealadel

või ametikohtadel töötanud isikutele. Sätestatakse ka nendes seadustes nimetatud isikutele pensioni

määramise tingimusi. Kohtunikke pole nendes eriseadustes nimetatud.

Seega on seaduseks, millest Kohtunike staatuse seadus teeb kohtunike pensioneerimisel erandeid,

17. märtsil 1993. a. vastuvõetud Riiklike elatusrahade seadus. Asjaolu, et Riiklike elatusrahade

seadus võetivastu pärast Kohtuniku staatuse seaduse vastuvõtmist, ei takista selle kohaldamist

kohtunike suhtes. Kohtuniku staatuse seaduse §s 33 lg. 1 on viide õigusinstituudile, mida tuleb

kohaldada seaduses oleva tühiku täitmiseks. Rakendada tuleb vastavat õigusinstituuti reguleerivat,

kuid viitavas seaduses konkreetselt nimetamata seadust, mis kehtib tühikut sisaldava seaduse

kohaldamise ajal. Käesoleval juhul on selliseks seaduseks Riiklike elatusrahade seadus.

Tulenevalt Kohtuniku staatuse seaduse §st 33 lg. 2 ja 3 seisnevad kohtuniku pensioneerimise erisused

pensioni arvutamise korras ja pensioni määramiseks nõutavas staazis. Ülejäänud tingimuste osas

tuleb juhinduda Riiklike elatusrahade seadusest.

Eeltoodust lähtudes on põhjendamatud kassaatori väited, et Kohtuniku staatuse seaduse §s 33 lg. 1

nimetatud pension on väljateenitud aastate pensioni üks liik, et kohtuniku pensioneerimisel

vanusenõude esitamine on uue õigusnormi kehtestamine. Asjasse mittepuutuvad on kassaatori väide,

et täitevvõim pole varem kohtunikele pensioni määramisel vanust arvestanud, ja sellest väitest tehtud

järeldus, et N. Zaitsevale pensioni määramisest keeldumine on Põhiseaduse §s 12 sätestatud võrdsuse

põhimõtte rikkumine.

Kohtutoimikus olevate materjalide kohaselt on N. Zaitseval küll Kohtuniku staatuse seaduse §s 33

nimetatud pensioni määramiseks vajalik kohtunikustaaz, kuid ta pole jõudnud Riiklike elatusrahade

seadusega kehtestatud pensioniikka.

Seega on Tallinna Ringkonnakohus õigesti kohaldanud Kohtuniku staatuse seaduse § 33.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

31. oktoobri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II3/237/95 muutmata.

2. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 12. veebruaril 1996. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel