3-2-1-12-96 · Riigikohus

3-2-1-12-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 31. jaanuaril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja

esindaja vandeadvokaat M. Lusti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. jaanuaril 1996. a.

AS-i Eesti Sotsiaalpank kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi

13. oktoobri 1995. a. otsuse AS-i Eesti Sotsiaalpank hagis Tallinna Kesklinna Valitsuse vastu

kaasomandiõiguse tunnis-tamiseks.

Tallinna Linnakohtu 21. aprilli 1995. a. otsusega rahuldati hagi AÕS §-de 80, 81, 83 ja 89 alusel ning

tunnistati hageja omandiõigust Tallinnas Liivalaia 40 asuva hoone esimesele korrusele ja selle all

asuvale keldrikorrusele. Linnakohus tuvastas, et hoone eeltoodud osa ehitamist finantseeriti NSVL

Riigipanga poolt ning see ehitati NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori Tallinna Lenini rajooni

osakonnale. NSVL Riigipanga reorganiseerimisel anti hooneosa 20. jaanuaril 1988. a. üle NSVL

Elamu-Sotsiaalpanga EV pangale, kelle õigusjärglaseks sai ENSV Valitsuse 5. märtsi 1990. a.

määruse nr. 50 alusel Eesti Sotsiaalpank. Vabariigi Valitsuse 10. detsembri 1990. a. korraldusega nr.

365-k nõustuti Eesti Sotsiaalpanga ettepanekuga moodustada tema baasil ühtne aktsia-kommertspank

- Eesti Sotsiaalpank. 29. detsembril 1990. a. maksis Eesti Sotsiaalpank väljaostetavate põhivahendite

ja muu vara eest Eesti Vabariigi eelarvesse 2 592 503 rbl. 62 kop. Kostja on hageja omandiõigust

vaidlusalusele hooneosale tunnistanud ka 1. aprillil 1993. a. sõlmitud lepinguga, mille kohaselt

hageja pidi tasuma kostjale ainult kommunaalteenuste eest, mitte aga renti. Linnakohus leidis, et

seega on hageja omand hooneosale tekkinud õiguslikul alusel.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) linnakohus on jätnud tähelepanuta, et Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a. otsuse

"Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest" p. 1 kohaselt olid ajutiselt

peatatud riigi omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik

tehingud, mis põhjustasid selle vara omandivormi muutmise; 2) hageja esitatud 29. detsembri 1990.

a. maksekorraldusest ei nähtu, et ülekantud 2 592 503 rublas sisalduks tasu vaidlusaluse hooneosa

eest. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel; 3) tulenevalt

ORAS-st ja Vabariigi Valitsuse 27. veebruari 1992. a. korralduse alusel andis Riigivaraamet Tallinnas

Liivalaia tn. 40 asuva hoone 19. mai 1992. a. aktiga munitsipaalomandusse. Nimetatud Vabariigi

Valitsuse korraldust ja üleandmisakti pole vaidlustatud ega tühistatud; 4) kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse § 34 lg. 1 kohaselt on munitsipaalomand vallale või linnale kuuluv vara ja sama

seaduse paragrahv 30 lg. 1 p. 4 kohaselt esindab linna avalik-õigusliku isikuna kohtus linnavalitsus.

Tallinna Linnavalitsuse 18. aprilli 1994. a. korraldusega anti Liivalaia tn. 40 hoone Kesklinna

Valitsuse bilanssi. Ka Tallinna Linnavalitsuse põhimääruse § 35 kohaselt on linnaosa valitsus

linnavara tiitlipärane valdaja. Seega ei saa asjas kostjaks olla Tallinna Kesklinna Valitsus.

Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale

apellatsioonikohtule järgmistel põhjustel: 1) Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a. otsusega

peatati ajutiselt riigi varaga tehingud, mis muudavad selle vara omandivormi. Antud asjas on tegemist

õigusaktide alusel riigi omandi üleminekuga õigusjärgluse teel, mitte tehingu teel. Seega pole

osundatud otsus selles asjas kohaldatav; 2) Riigivaraamet ei saanud 1992. a. anda

munitsipaalomandisse juba varasemast ajast hagejale kuulunud hooneosa. Riigivaraameti

ebaseadusliku otsuse alusel ei saanud kostjal omandit tekkida; 3) Tallinna Kesklinna Valitsus on asjas

õige pool, sest AÕS § 91 kohaselt on asja seaduslikul valdajal kõik sama seaduse §-s 80-89 sätestatud

õigused. Kui ringkonnakohus jõudis järeldusele , et Kesklinna Valitsus ei ole õigeks kostjaks , siis tuli

linnakohtu otsus TsKS §-de 319 p. 3 ja 292 lg.1 p.2 alusel tühistada ja saata asi uueks arutamiseks

esimese astme kohtusse; 4) ringkonnakohus pole tuvastanud hoone kasutamisega seonduvaid

tegelikke asjaolusid ning põhjendanud, miks on ainetu hageja väide, et hoone munitsipaalomandisse

andmise puhul oli tegemist kirjaveaga; 5) kui kohus leidis, et 29. detsembri 1990. a. maksekorraldus

ei tõenda omandiõigust hooneosa suhtes, siis tuli arvestada teisi linnakohtu otsuses loetletud

dokumente. Omandi tekkimise seisukohast ei ole tähtsust, kas kassaator on hüvitanud riigile

vaidlusaluse hooneosa maksumuse. Oluline on omandi tekkimise õiguslik alus. Eeltoodud väiteid

esitas hageja ka apellatsioonikohtus, kuid jättes nende tagasilükkamise motiveerimata, rikkus kohus

TsKS §-i 232 lg. 4.

Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kassaator märgib õigesti, et AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik

tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Põhjendatud on ka ringkonnakohtu seisukoht,

et hageja pole tõendanud omandi tekkimist vaidlusalusele hooneosale õiguslikul alusel. Vaidlustatud

pole seda, et Vabariigi Valitsuse 5. märtsi 1990. a. määruse nr. 173 alusel moodustatud Eesti

Sotsiaalpanga valduses olnud hooneosa Tallinnas Liivalaia tn. 40 oli riigi omand. Vabariigi Valitsuse

10. detsembri 1990. a. korraldus nr. 365-k, mille p.s 3 nõustuti Eesti Sotsiaalpanga ja tema allasutuste

baasil ühtse aktsia-kommertspanga - Eesti Sotsiaalpanga moodustamisega, ei tõenda vaidlusaluse

hooneosa üleandmist hageja omandisse. Teisi tõendeid, mis kinnitaksid hageja poolt väidetud riigi

omandi üleminekut temale õigusjärgluse teel õigusaktide alusel, hageja kohtule esitanud ei ole. Eesti

Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a. otsuse "Privatiseerimisprotsessi korraldamise

esmajärgulistest abinõudest" p.-s 1 peatati Eesti Vabariigi omandiõiguse teostamiseks tema

omanduses oleva vara suhtes ajutiselt kõik tehingud riigi omanduses olevate ettevõtete ja

organisatsioonide põhikirjafondi varaga, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutumise. Seega

kui 29. detsembri 1990. a. maksekorraldusega olekski tasutud Liivalaia tn. 40 hooneosa eest, siis

selline tehing riigi varaga olnuks viidatud Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse rikkumise tõttu seaduse

nõuetele mittevastav, ning ei tõendaks hageja omandi tekkimist õiguslikul alusel. Eeltoodust

tulenevalt on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud hooneosale omandi

tekkimist õiguslikul alusel. Hageja omandi tekkimist õiguslikul alusel vaidlusalusele hooneosale ei

tõenda see, et 1993. a. sõlmitud kommunaalteenuste tasu vahendamise lepingu järgi ei maksnud

hageja kostjale renti.

Kuna hageja omandi tekkimine õiguslikul alusel pole tõendatud, siis 1992. a. oli Riigivaraametil

õigus anda riigile kuuluv vara Vabariigi Valitsuse korralduse alusel Tallinna linna

munitsipaalomandisse. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 34 lg. 1 kohaselt sai selle

omanikuks Tallinna linn. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sätestab linnavolikogu linna vara

valdamise, kasutamise ja käsutamise korra vastavalt seadusele linna põhimääruses. Tallinna

põhimääruse §-de 35 lg. 1 ja 52 lg. 1 p. 3 järgi on linnavara valdajaks ka linnaosa valitsus. Seega on

kostja seaduslik valdaja. Ekslik on aga kassaatori seisukoht, et tulenevalt AÕS §-st 91 on seaduslik

valdaja, kes ei ole omanik, asjakohaseks kostjaks kaasomandiõiguse tunnistamise hagis. AÕS § 91

mõte on selles, et anda seaduslikule valdajale omandi kaitseks hagejana samad õigused, mis on

omanikul .

Kuna hagi esitati Kesklinna Valitsuse vastu ja kostja asendamist hageja ei taotlenud, siis kostjana oli

Kesklinna Valitsusel õigus apellatsioonkaebust esitada ja ringkonnakohtul seda arutada.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Üheks tühistamise põhjuseks oli ka

see, et hagi rahuldati kostja suhtes, kes ei olnud asja omanik. Seega toimis apellatsioonikohus

kooskõlas TsKS §-ga 318 lg. 1 p. 3 ja 319 p. 2. TsKS §-s 319 p. 3 sätestatud ringkonnakohtu õigus ei

kohustanud teda selle asja lahendamisel saatma asja esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks,

kuna see ei olnud asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks vajalik.

Hageja ei ole millegagi põhjendanud ega tõendanud oma väidet, et kogu Liivalaia tn. 40 hoone

üleandmine munitsipaalomandisse rajaneb dokumentide vormistamise veal. Selles osas ei olnudki

ringkonnakohtul midagi täiendavalt põhjendada.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. oktoobri 1995. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa