3-2-1-10-96 · Riigikohus

3-2-1-10-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 25. jaanuaril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja A.

Vallaotsa ja tema esindaja vandeadvokaat L. Uiga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15.

jaanuaril 1996. a.

A. Vallaotsa kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri

1995. a. otsuse Aili Vallaotsa hagis Parksepa Keskkooli vastu töölepingu lõpetamise

formuleeringu muutmiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise töötasu nõudmiseks.

Aili Vallaots töötas Parksepa Keskkoolis alates 1. septembrist 1992. a. psühholoogia aineõpetajana

ning psühholoogiaringi juhendajana. 30. juunil 1993. a. sõlmiti poolte vahel uus tööleping ning A.

Vallaots töötas edasi psühholoogiaringi juhendajana. Parksepa Keskkooli direktori käskkirjaga 26.

septembrist 1994. a. lõpetati A. Vallaotsaga tööleping alates 1. septembrist 1994. a.

töölepinguseaduse § 86 p. 6 alusel seoses töötajapoolse töökohustuste rikkumisega (puhkuselt

mitteõigeaegne tagasitulek). Käskkiri tehti A. Vallaotsale teatavaks 17. veebruaril 1995. a.

16. märtsil 1995. a. esitatud ja hiljem täpsustatud hagis palus A. Vallaots muuta kannet tööraamatus,

lugedes töölepingu lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79 lg. 1 alusel alates 17. veebruarist 1995. a. ja

muuta ühtlasi ametinimetust, sest ta töötas aineringi juhendajana. Kuna A. Vallaots loobus tööle

ennistamisest, siis palus ta kostjalt välja mõista kuue kuu keskmise palga 1202 krooni TLS § 117 lg.

2 alusel ja palga maksmisega viivitamise eest 1125 krooni. Samuti palus A. Vallaots kostjalt välja

mõista keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest alates 1. septembrist 1994. a. kuni 17.

veebruarini 1995. a. 1115 krooni ja lapsetoetuse alates 1. septembrist 1994. a. kuni 31. detsembrini

1994. a. eest 940 krooni. A. Vallaots põhjendas oma nõudeid sellega, et talle ei antud alates 1.

septembrist 1994. a. tööd ning mingit selgust ta oma olukorrast ei saanud. 26. novembril 1994. a.

teatati talle, et ta võib oma tööraamatu kätte saada. Vallandamise käskkiri tehti talle teatavaks 17.

veebruaril 1995. a.

Võru Maakohtu 29. juuni 1995. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus luges töölepingu

lõpetatuks TLS § 79 lg. 1 alusel ja mõistis Parksepa Keskkoolilt hageja kasuks välja kuue kuu

keskmise palga 1202 krooni. Muus osas jäeti hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Kohus leidis, et

kostja ei täitnud tööandja kohustusi TLS § 49 p. 1 kohaselt, jättes hageja kindlustamata kokkulepitud

tööga ning andmata selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi, mistõttu hageja vallandamine TLS §

86 p. 6 alusel oli ebaseaduslik. Hagejapoolne töökohustuste rikkumine ei leidnud tõendamist. Kohus

leidis, et vallandamine distsiplinaarkaristusena toimus mitu kuud pärast väidetavat töökohustuste

rikkumist, millega kostja rikkus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg. 1 sätteid, mille

kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata ühe kuu jooksul arvates päevast, mil süüteost sai teada

mis tahes isik, kellele süüdlane allub. Distsiplinaarkaristuse määramise päevaks ei saanud lugeda

päeva, mil hagejale saadeti kiri palvega tulla tööraamatule järgi, kui käskkiri ise tehti teatavaks alles

17. veebruaril 1995. a.

Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 1995. a. otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega hagi oli

rahuldatud ja tehti uus otsus ning jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt viitas kostja

apellatsioonkaebuses ja apellatsioonikohtu istungil põhjendatult hagi aegumisele TLS § 143 alusel.

Kohus leidis, et hageja sai hiljemalt 10. septembril 1994. a. teada oma õiguste rikkumisest, kui talle ei

kindlustatud töölepinguga ettenähtud tööd ja ta jäi ootama käskkirja enda vallandamise kohta. See, et

käskkiri tehti teatavaks alles 17. veebruaril 1995. a., ei tähenda, et ta sellest päevast sai teada oma

õiguste rikkumisest ning et sellest päevast algas ka hagi aegumise kulg. Hagi aegumise kulg algas 10.

septembril 1994. a. ja kuna hagi esitati 16. märtsil 1995. a., siis oli see aegunud. Apellatsioonikohus

juhindus tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dest 114 lg. 1 ja 116 ning TLS §-st 143.

Kassatsioonkaebuses palus A. Vallaots apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja maakohtu otsuse jätta

muutmata. Apellatsioonikohus juhindus TsÜS §-dest 114 lg. 1 ja 116 (hagi aegumine), kuid need ei

ole kohaldatavad töövaidluse lahendamisel, sest TsÜS § 1 kohaselt reguleerib TsÜS üksnes

perekonna-, pärimis-, võla- ja asjaõiguse üldpõhimõtteid. Apellatsioonikohus tõlgendas valesti TLS §

143 sätteid, mis reguleerivad töövaidlusega kohtusse pöördumise tähtaega. Kohus leidis, et hagi

aegumine algas 10. septembril 1994. a., kui hageja sai teada, et tunniplaanis ei olnud talle tunde ette

nähtud, kuid see ei rikkunud veel hageja kui pedagoogi õigust, teha muud tööd. Keegi ei olnud

rääkinud töölt vallandamisest ja just töölt vallandamisega rikuti hageja õigust tööle, kuid see tehti

hagejale teatavaks alles 17. veebruaril 1995. a. Hageja vaidlustas töölt vallandamise formuleeringu,

kuid 10. septembril 1994. a. ei olnud ta ju veel töölt vallandatud, polnud veel käskkirjagi

vallandamise kohta, et seda kuupäeva saaks lugeda hagi aegumise alguseks. Ka 26. novembri 1994. a.

kirjas ei olnud sõnagi vallandamisest. Hagejal tekkis õigus pöörduda kohtu poole ühe kuu jooksul

arvates vallandamisest teadasaamise päevast, s.o. arvates 17. veebruarist 1995. a. Kohaldades hagi

aegumist, võttis apellatsioonikohus hagejalt võimaluse sellele vastu vaielda, sest kostja ei esitanud

esimese astme ega ka apellatsioonikohtule taotlust hagi aegumise kohaldamiseks.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et kohtuotsus on õige.

Kolleegiumi istungil jäid hageja ja tema esindaja kassatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu.

TLS § 143 kohaselt võivad pooled töölepinguseaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks

pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul arvates päevast, mil nad said teada või oleksid pidanud teada

saama oma õiguste rikkumisest.

Apellatsioonikohus jättis hagi aegumist kohaldades tähelepanuta, mida hageja tegelikult hagenud oli.

Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole samastatav tööandja poolt töötaja

mittekindlustamisega lepingujärgse tööga. Hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise, mitte aga tööga

mittekindlustamise. Seetõttu ei ole asjakohane kohtu seisukoht, et hageja sai teada lepingujärgse

tööga mittekindlustamisest 10. septembril 1994. a. ning see on tema õiguste rikkumise ja hagi

esitamise tähtaja kulgemise algus. Tähtaja arvutamisel pidanuks kohus lähtuma vaidlustatud

õigusrikkumise päevast.

Apellatsioonikohus ei ole täpne, väites, et kostja viitas apellatsioonkaebuses hagi aegumisele. Kostja

on tegelikult kaebuses märkinud, et hagejal oli õigus ühe kuu jooksul arvates õiguste rikkumise

päevast pöörduda kohtusse, kuid seda ta ei teinud. Mingit taotlust hagi aegumise kohaldamiseks või

kostjapoolset järeldust, et hagi on aegunud, apellatsioonkaebus ei sisalda.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 1995. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Aili Vallaotsale 16. novembril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik