3-2-1-11-96 · Riigikohus

3-2-1-11-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 24. jaanuaril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

pankrotihaldur vandeadvokaat R. Lumiste osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. jaanuaril

1996. a.

AS-i REF kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri

1995. a. otsuse Eesti Ühispanga avalduses AS-i REF pankroti väljakuulutamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 1995. a. otsusega jäeti muutmata Tallinna

Linnakohtu 26. mai 1995. a. otsus, millega kuulutati välja AS-i REF pankrot. Kohtuotsusega on

tuvastatud, et 20. jaanuari 1992. a. laenulepingu järgi sai võlgnik Harju Maapangalt laenu

kogusummas 12 500 000 rubla tagastamise tähtajaga 28. detsember 1992. a. AS REF kohustus laenult

tasuma intresse 15 % esimesel poolaastal ja 40 % teisel poolaastal ning laenu tähtaegselt tagastamata

jätmisel 0,1 % viivist iga maksmisega viivitatud päeva eest. 1994. a. Harju Maapank reorganiseeriti

ning tema õigused ja kohustused läksid üle Eesti Ühispangale. Kohus leidis, et 26. mai 1995. a.

seisuga oli AS-i REF võlgnevus võlausaldajale 1 766 806 krooni 90 senti. Võlgniku bilansi järgi on

tal varasid kokku 1 268 000 krooni ulatuses ja tema võlad ületavad varasid 643 000 krooni võrra.

Võlgniku väide, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega nõude suuruse üle, on alusetu. Oma väiteid

pole võlgnik tõendanud.

Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta pankrotiavaldus

rahuldamata. Kaebuse kohaselt on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega nõude suuruse üle. Kuna

rahareformi toimumise ajaks ei olnud saabunud laenu tagastamise tähtaeg, siis antud juhul ei ole

kohaldatav Eesti Vabariigi Rahareformi Komitee dekreet nr. 030, mille kohaselt lepingujärgsed

kohustused tuli ümberarvestada vahekorras 10 rbl. = 1 kroon. Kuna lepingus puudusid tingimused

võla tagastamise kohta võimaliku rahareformi korral, siis pidid lepingupooled ise kokku leppima

võlasumma ümberhindamises. Rahareformi komitee dekreet nr. 021, mis kohustas

raamatupidamisbilansi ja kasumiaruande rublades näitajad ümberhindama kroonidesse Rahareformi

Komitee poolt kehtestatava kursiga, ei oma õiguslikku tähendust lepingust tuleneva kohustise

ümberhindamisel. Linnakohus rikkus TsKS §-i 232 lg. 4, jättes otsuses märkimata, millistele

seadustele tuginedes loeti tuvastatuks võlgnevus summas 1 766 806 krooni 90 senti. Ringkonnakohus

rikkus TsKS §-i 313 lg. 2, kuna esimese astme kohtu otsuses põhjendused puudusid ja neid ei ole ka

ringkonnakohtu otsuses. Kuna pooltel on õiguslik vaidlus nõude suuruse üle, siis selle nõude alusel ei

saanud pankrotti välja kuulutada. Ka on ringkonnakohus rikkunud pankrotiseaduse §-i 31, lubades

halduril esineda võlausaldaja poolel ja huvides (istus võlausaldaja kõrval ja võttis osa võla aluse

tõendamisest võlausaldaja poolel).

Vastustaja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks.

Kollegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Kaebuses ei vaidlustata kohtu poolt tuvastatud pankrotiavalduse aluseks oleva laenusumma saamist,

laenulepingu tingimusi, laenu tagastamatajätmist ja võlgniku majanduslikku olukorda. Võlgniku

kohustus tagastada saadud laenusumma tekkis enne rahareformi, laenusumma saamisel.

Pooltevahelises lepingus ei ole sätestatud rublades saadud laenu ümberarvestamise korda võimaliku

rahareformi korral. Eesti Vabariigi Rahareformi Komitee 17. juuni 1992. a. dekreedi nr. 030 p. 1.4

kohaselt Eesti Vabariigis rahareformi ajal kehtivad rahalised kohustused ja nõuded jäävad jõusse ja

arvutatakse ümber Eesti kroonidesse. Osundatud dekreedi p. 1.2 kohaselt Eesti Vabariigis käibel

olnud NSV Liidu raha kuulus ümberarvestamisele Eesti kroonidesse vahetuskursiga 10 rubla = 1

Eesti kroon. Eeltoodust tuleneb, et teistsuguse kokkuleppe puudumisel tuli võlgniku tagastamisele

kuuluv laenusumma ümber arvestada Eesti kroonidesse vahekorras 10 rubla = 1 kroon. Seega on

pankrotiavalduse aluseks olev nõue selge ning ainuüksi võlgniku poolt sellele vastuvaidlemine ei ole

aluseks pankrotiavalduse rahuldamata jätmisele. Sellisele õigele järeldusele jõudis ka Tallinna

Linnakohus, kelle otsuse täiendavat motiveerimist ringkonnakohus vajalikuks ei pidanud. Nõude

selgust pankrotimenetluses hindab kohus, kui pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet ei ole

vaidlustatud teises menetluses.

Ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole ainuüksi TsKS §-de 232 lg. 4 ja 313 lg. 2

rikkumine sellega, et jäeti viitamata laenusumma ümberarvestamise õiguslikule alusele. Otsuse

tühistamise aluseks ei ole ka ajutise halduri poolt seisukoha võtmine nõude selguse osas ning tema

istumine võlausaldaja esindaja kõrval.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 1995. a. otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa