3-2-1-5-96 · Riigikohus

3-2-1-5-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 18. jaanuaril 1996. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja

esindaja vandeadvokaat M. Lusti ja kostja F. Kase osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8.

jaanuaril 1996. a.

kostja F. Kase esindaja vandeadvokaat M. Mängeli kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 1995. a. otsuse Naimi Vändra hagis Feliks

Kase vastu pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks ja pärandvara jagamiseks.

Ilse Kask suri 6. novembril 1989. a. oma viimases alatises elukohas Tallinnas Nurme 22-7. Tema

pärandvaraks oli pool majavaldusest Rapla maakonnas Kehtna vallas Koogiste külas ning vara

seadusjärgseteks pärijateks abikaasa Feliks Kask ja esimesest abielust tütar Naimi Vändra.

17. juulil 1990. a. esitatud avalduses palus N. Vändra pärandi vastuvõtmise tähetaega pikendada, sest

pärandi õigeaegset vastuvõtmist takistas halb tervis ja haiglas viibimine alates 2. veebruarist kuni 14.

märtsini 1990. a.

9. juunil 1992. a. kohtule esitatud hagis palus N. Vändra lisaks pärandi vastuvõtmise tähtaja

pikendamisele jagada pärandvara ja tunnistada tema omandiks 1/4 majavaldusest Koogiste külas.

Kuna asja läbivaatamisel kohtus selgus, et F. Kask võõrandas 1. novembril 1990. a. majavalduse Riho

Suurkuusele eluaegse ülalpidamise tingimusega, siis palus hageja kostjalt välja mõista 1/4

majavalduse maksumusest, s.o. 16 400 krooni.

Tallinna Linnakohtu 12. mai 1995. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohtuotsuse motiivide

kohaselt oli pärandi vastuvõtmise tähtaeg mööda lastud mõjuvatel põhjustel, mistõttu seda tähtaega

pikendati. Hageja kasuks mõisteti kostjalt välja 164 krooni realiseeritud pärandvara eest. F. Kase ja R.

Suurkuuse vahel 1. novembril 1990. a. sõlmitud elamu võõrandamise lepingu kohaselt maksis

majavaldus 6 558 rubla, s.o. 655 krooni, millest 1/4 on 164 krooni. Lepingu järgi kohustus R.

Suurkuusk andma F. Kasele eluaegse ülalpidamise, võimaldama vajaliku toidu ja riietuse, säilitama

eluaegselt F. Kasele tasuta ühe 12 m2 suuruse toa, hooldama teda ja andma talle vajalikku abi. Kohus

lähtus pärandvara jagamisel sellest, et eluaegse ülalpidamise ekvivalendiks oli elamu maksumus

võõrandamise hetkel.

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 1995. a. otsusega muudeti linnakohtu otsust ning kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja 14 475 krooni. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole kostja rahalisi

vahendeid vaidlusaluse majavalduse võõrandamisel saanud, sest majavaldus võõrandati eluaegse

ülalpidamise tingimusega. Elamu hinnati võrdseks inventariseerimise hindega, s.o. 6 558 rubla.

Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda pärandvara

suuruse hindamisel 6 558 rublast, sest võõrandamise tingimuseks oli eluaegse ülalpidamise kohustus

ja seda on täidetud juba viis aastat. Vastavalt AÕS §-le 29 lg. 2 on asja väärtuseks selle kohalik

keskmine müügihind (turuhind) ja majavalduse hindamise aluseks tuleb võtta eksperthinnang, mille

kohaselt majavalduse turuväärtuseks 1. veebruaril 1995. a. oli 57 900 krooni ja sellest 1/4 14 475

krooni.

Kassatsioonkaebuses palub F. Kase esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja asjas menetluse

lõpetada materiaalõigusnormide väära kohaldamise ja protsessiõigusnormideolulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus leidis, et pooled on pärandvaraks lugenud majavalduse, millest hagejal on õigus

pärida 1/4 mõttelist osa. Tegelikult pidasid pooled pärandvaraks majavalduse realiseerimisest saadud

rahalisi vahendeid. Tulenevalt võõrandamislepingust ja juhindudes TsK §-st 552 lg. 2, kuulus hageja

kasuks väljamõistmisele mitte elamu 1/4 osa väärtus, vaid rahalised vahendid, mis saadi temale

väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisel. Ringkonnakohus märgib otsuses, et kostja ei ole rahalisi

vahendeid saanud, sest kostja võõrandas majavalduse eluaegse ülalpidamise tingimusega ning sellest

teeb kohus järelduse, et kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda elamu väärtusest 1990.

aaastal, vaid selle väärtuseks on eluaegse ülalpidamise kohustus, mida on täidetud juba viis aastat ja

kuna elamu on alles, siis tuleb tema maksumuse määramisel lähtuda esitatud tõenditest. Kassaator

leiab, et selline seisukoht on vastuolus TsK § 552 lg. 2 sätetega. Realiseerimisest saadud rahaliste

vahendite suuruse aluseks on leping 1. novembrist 1990. a., mille kohaselt vahetati kaks rahaliselt

hinnatavat väärtust - elamu ja samas väärtuses materiaalne abi ehk ülalpidamine. Sisuliselt osteti-

müüdi vara, mille väärtus oli 6 558 rubla ehk 655 krooni 80 senti ja see oli ülalpidamise väärtuseks.

Sellisel seisukohal oli põhjendatult ka Tallinna Linnakohus. Ringkonnakohus on põhjendamatult

pidanud ekspertarvamust õigeks tõendiks vara maksumuse määramisel.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja esindaja K. Visse, et kohtuotsus on õige.

Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja jätta kohtuotsuse muutmata. Kostja palus kohtuotsuse

tühistada kaebuses toodud põhjustel.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p.

1 alusel materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu.

TsK § 552 lg. 2 kohaselt pärijale, kes on pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud, kuid kohus on

seda tähtaega pikendanud, antakse ainult teiste pärijate poolt vastuvõetud varast see temale kuuluv

osa, mis säilis natuuras, samuti rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara

realiseerimisest.

Ringkonnakohus on meelevaldselt andnud TsK §-le 552 lg. 2 sisu, mis ei vasta seaduse tekstile,

kirjutades otsuses: "Vastavalt TsK § 552 lg. 2 pärijale, kes on pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda

lasknud, mõistetakse temale kuuluva vara osa, milline on realiseeritud, rahalises vääringus." ja teinud

sellest järelduse, et hageja kasuks tuleb välja mõista 1/4 elamu väärtusest. Samas on kohus pidanud

tõendatuks, et kostja ei ole rahalisi vahendeid vaidlusaluse elamu võõrandamisel saanud.

Kohtuotsus selles osas ei ole õige. Seadus ütleb, et pärandi vastuvõtmisele hilinenud pärijale antakse

rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisest. Kui kohus leidis,

et kostja ei ole rahalisi vahendeid vaidlusaluse elamu võõrandamisel saanud, siis tulnuks sellele anda

hinnang vastavalt seadusele.

Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (TsKS § 232 lg. 4). Ringkonnakohus leidis, et :

"Kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda pärandvara suuruse hindamisel 6 558 rublast ehk

655 kroonist. Võõrandamise tingimuseks on eluaegse ülalpidamise kohustus." Kohus on jätnud

põhjendamata miks peaks lähtuma vara 1995. a. maksumusest, mille järgi pole kostja raha saanud.

Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et kostja saab selle vara eest ülalpidamist, mis ongi vara

realiseerimisest saadu.

Juhindudes TsKS §-dest 346 p. 2 ja 347 p. 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 1995. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Feliks Kasele 25. oktoobril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, T. Vernik