3-1-1-10-96 · Riigikohus

3-1-1-10-96

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 16. jaanuaril 1996.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Armand Rosenbergi süüdistuses KrK §-de 207 lg 1 ja 101 p. 5 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Armand Rosenberg tunnistati Harju Maakohtu 8. juuni 1995.a. otsusega süüdi KrK § 207 lg 1 järgi ja

karistati seitsmekuulise vabadusekaotusega.

A.Rosenberg oli kohtu alla antud süüdistatuna ka KrK § 101 p. 5 järgi selles, et tema, 4.veebruaril

1994.a. kella 11.10 paiku oma elukohas Harju maakonnas Kalesi külas Lepiku talus tulistas tahtliku

tapmise eesmärgil 12-kaliibrilisest jahipüssist Aruküla-Peningi teel liikuvale sõiduautole "Opel

Kadett" parempoolsesse küljeklaasi, tabades surmavalt kaela auto parempoolsel esiistmel istunud

Vjat"eslav "apovalovit. Pärast sõiduauto peatumist tulistas A. Rosenberg autost väljunud Anatoli

"apovalovit kuuel korral pea ja keha piirkonda ning Vjat"eslav "apovalovit kahel korral pea

piirkonda. Mõlemad kannatanud surid sündmuskohal. Süüdistuses KrK § 101 p.5 järgi mõistis Harju

Maakohus A. Rosenbergi õigeks, leides et kohtualune tegutses hädakaitse seisundis.

Harju Maakohtu 8. juuni 1995.a. otsuse peale esitatud apellatsioonprotestis taotleti kohtuotsuse

tühistamist selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja A. Rosenbergi

süüditunnistamist ka KrK § 101 p. 5 järgi.

22. septembril 1995.a. esitas kohtualuse A. Rosenbergi poeg Margus Rosenberg puhtsüdamliku

ülestunnistuse, väites, et tegelikult tappis tema nii Anatoli kui ka Vjat"eslav "apovalovi.

Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 1995.a. otsusega tühistati Harju Maakohtu 8. juuni 1995.a.

otsus A. Rosenbergi õigeksmõistmise osas KrK § 101 p. 5 järgi ning saadeti kriminaalasi selles osas

maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et olemasolevad tõendid ei

võimalda apellatsioonikohtul hinnata M. Rosenbergi puhtsüdamlikku ülestunnistust eneserõõnana

ning et kuriteo toimepanemise faktiline olustik ei välista võimalust, et vennad "apovalovid tappis

tõepoolest M. Rosenberg. Tallinna Ringkonnakohtu arvates on kriminaalasjas vältimatult vajalikud

täiendavad uurimistoimingud.

Tallinna Ringkonnakohtu 28. septembri 1995.a. otsuse peale esitas Riigiprokuröri asetäitja Jaan

Naaber kassatsioonprotesti, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus on otsuse tegemisel lähtunud üksnes M. Rosenbergi poolt 22. septembril 1995.a.

tehtud puhtsüdamlikust ülestunnistusest, milles sisalduvad ütlused on aga ebaloogilised ja

vastuolulised ning annavad küllaldase aluse käsitleda neid ütlusi eneserõõnana.

Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on kriminaalasja saatmisel uueks arutamiseks esimese

astme kohtule rikkunud AKKS §-s 33 sätestatut, sest pole osundanud mingile AKKS §-s 39 lg.3

loetletud kriminaalprotsessi seaduse olulisele rikkumisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära prokuröri

seletuse, milles toetati protestis sisalduvat taotlust,

l e i d i s :

Vastavalt AKKS §-le 20 lg.2 tohib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkuse ja

põhjendatuse kontrollimisel - see tähendab kohtulikul arutamisel - väljuda esitatud kaebuse või

protesti piiridest üksnes AKKS-s sätestatud erandjuhtudel. Selline erandjuht on otseselt sätestatud

vaid AKKS §-s 32 lg 1 ja 2 : kui kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega on raskendatud kohtualuse

olukorda, peab ringkonnakohus kohtuvea parandama ka siis, kui seda apellatsioonkaebuses või-

protestis ei taotletud.

Apellatsioonimenetluses tervikuna, sealhulgas ka kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise

tuvastamiseks uurib ja kontrollib ringkonnakohus eeskätt esimese astme kohtus juba uuritud

tõendeid. Vastavalt AKKS §-le 8 lg.2 uurib ja kontrollib ringkonnakohus ka tõendeid, mida esimese

astme kohtus ei ole uuritud, kuid seda vaid juhul, kui apellant on põhjendanud, et tal ei olnud

võimalik neid tõendeid varem esitada.

AKKS-s ei nähta ette võimalust, et apellatsioonikohus uuriks mingit uut tõendit omal initsiatiivil

ilma, et seda oleks taotlenud apellant. Seega puudus Tallinna Ringkonnakohtul endal käsitletava

kriminaalasja arutamisel otsene seaduslik alus uurida M. Rosenbergi poolt 25.septembril

1995.a. teise kriminaalasja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ja rajada kohtulahend sisuliselt

vaid nendele ütlustele.

Lähtudes AKKS §-st 33 saab ringkonnakohus saata kriminaalasja tagasi maa-või linnakohtusse uueks

arutamiseks vaid sellise kriminaalprotsessi seaduse olulise rikkumise tuvastamisel, mis toob

vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta

Riigikohtu 20. detsembri 1994.a. otsuses T.J. süüdistusasjas, 11.aprilli 1995.a. otsuses T.P.

süüdistusasjas ja 6.juuni 1995.a. otsuses I.T. süüdistusasjas esitatud seisukohta, mille kohaselt

ringkonnakohtul on õiguslikult ja loogiliselt mõeldava kriminaalmenetluse raames AKKS §-le

33 tuginedes võimalik kriminaalasja uueks arutamiseks saata vaid AKKS §-s 39 lg 3

ammendavalt loetletud kriminaalprotsessi seaduse oluliste rikkumiste sedastamisel.

Seadusandja tahe apellatsioonimenetluse reguleerimisel on suunatud sellele, et ringkonnakohus peab

juhtudel, mil pole tegemist AKKS §-s 39 lg.3 sätestatud eranditega, ise lahendama kõik menetluse

käigus tõusetuvad küsimused, kahtlused ja muud probleemid, järgides seejuures õigusemõistmise

põhiprintsiipe, sealhulgas ka põhimõtet, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse kohtualuse

kasuks.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 63 p.2, 64 p.2 ja 65 lg.3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. septembri 1995.a. otsus Armand

Rosenbergi süüdistusasjas KrK § 101 p. 5 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Prokuröri protest rahuldada.

Riigikohtu otsus jõustub 16. jaanuaril 1996.a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg