III-2/1-98/95 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedRiigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. septembri 1995. a. otsuse kassaatori hagis Hans H. Luige
Legislator headnote
AI generatedIII-2/1-98/95 · Riigikohus: Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. septembri 1995. a. otsuse kassaatori hagis Hans H. Luige
Full text
III-2/1-98/95
K O H T U O T S U S
Eesti Vabariigi nimel
Tartus, 21. detsembril 1995. a.
Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi
avalikul kohtuistungil 11. detsembril 1995. a.
AS-i
Comex
pankrotihalduri
Heino
Vollrati
kassatsioonkaebuse
alusel
Tallinna
Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. septembri 1995. a. otsuse kassaatori hagis Hans H. Luige
vastu vara tagasinõudmiseks.
Tallinna Linnakohtu 29. märtsi 1995. a. otsuse kohaselt nõudis hageja kostjalt pankrotiseaduse §-de
41, 42, 43, 48, 49 ja 50 alusel sõiduautot Buick Park Avenu, mis anti kostja kasutusse AS-i Comex ja
kostja vahel 16. septembril 1992. a sõlmitud laenulepingu järgi saadud laenu tagatisena. 1. novembril
1992. a. sõlmitud laenulepingu lisa kohaselt loeti omandiõigus sõiduautole üleläinuks H. H. Luigele,
kuna AS Comex laenuks saadud summat ei tagastanud. Linnakohus jättis hagi rahuldamata.
Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.
Otsuse kohaselt kuulutati 20. mail 1993. a. esitatud pankrotiavalduse alusel AS-i Comex pankrot
välja Tallinna Linnakohtu 1. novembri 1993. a. otsusega.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt anti sõiduauto kostja kasutusse laenu tagatisena. Kuna AS-l
Comex ei olnud võimalik laenu tagastada, loeti lepingu lisaga sõiduauto omandiõigus üleläinuks
kostjale. Selles pole midagi seadusevastast. Asjast ei nähtu, et poolte vahel oli sõlmitud pandileping.
Seetõttu on hageja viide TsK §-le 204 ebaõige. Hagi oli esitatud pankrotiseaduse § 41 alusel ja hagi
alust kohtuliku arutamise käigus ei muudetud. Kolmandate isikute kaasamist protsessi pole kostja
taotlenud.
Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale
kohtule. Kaebuse kohaselt on kohtud tuvastanud, et sõiduauto anti kostja valdusse laenu tagatisena.
Lepingu sõlmimise ajal olid kohustise täitmise tagamise liigid loetletud TsK §-s 190. Nende liikide
tunnuseid arvestades saab teha ühese järelduse, et 16. septembril 1992. a. sõlmitud laenulepingu järgi
tekkis poolte vahel pandiõigussuhe, mida reguleeriti TsK §-ga 195-204. Kuni 1. detsembrini 1993. a.
kehtinud TsK § 204 kohaselt võis kreeditor oma nõuet rahuldada panditud vara väärtusest kohtu
otsuse alusel, mitte aga panditud vara endalejätmisega. Seega ei põhinenud kostja poolt sõiduauto
omandamise tehing õiguslikul alusel. Kuna kõik pandilepingu tingimused sisaldusid poolte vahel 16.
septembril 1992. a. sõlmitud laenulepingus, siis polnud eraldi pandilepingu sõlmimine vajalik.
Samuti leitakse kaebuses, et kuna vaidlusalune sõiduauto oli panditud ka AS-i Comex
võlausaldajatele, Tartu Kommertspangale ja Hansapangale, siis nende protsessi kaasamatajätmisega
rikkus ringkonnakohus TsKS §-i 318 lg 1 p. 3.
Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust õigeks ja palub kassatsioonkaebus rahuldamata jätta.
Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 alusel
materiaalõiguse normi väära kohaldamise (või tõlgendamise)tõttu.
Kohtud on õigesti laenulepingu põhjal tuvastanud, et sõiduauto anti kostja valdusse laenu tagatisena.
Kohustise täitmise tagamise liigid olid ja on loetletud TsK §-s 190. Laenu tagamise liigina saab
sõiduauto olla ainult pandi esemeks. TsK § 198 ei nõudnud ja ka alates 1. detsembrist 1993. a.
pandisuhteid reguleeriv AÕS ei nõua, et pandileping oleks sõlmitud laenulepingust eraldi
dokumendina. TsK § 204 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida pandiga tagatud kohustist, rahuldatakse
kreeditori nõue panditud vara väärtusest kohtu otsuse alusel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Tulenevalt pangaseaduse §-st 42 oli ilma kohtusse pöördumata lubatud panditud vara müüa enne 1.
detsembrit 1993. a. pangal. Kuid ka pangal ei olnud õigust ilma müügita rahuldada oma nõuet
panditud asja omandamisega. Pooltevahelises pandisuhtes oli kostjal õigus rahuldada oma nõue TsK
§-s 204 lg 1 sätestatud korras ja saada rahuldust panditud asja müügist saadavast rahast, mitte aga
panditud vara omandamisega poolte kokkuleppel.
Poolte kokkuleppe panditud asja omandamiseks pandipidaja poolt pandiga tagatud nõude
rahuldamiseks on kehtetu ka AÕS § 292 lg 3 järgi.
Väär on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus rikkus TsKS §-i 318 lg 3, jättes protsessi kaasamata
AS-i Comex võlausaldajad pankrotimenetluses: Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni ja
Hansapanga, kellele samuti oli vaidlusalune sõiduauto panditud. Tulenevalt pankrotiseaduse §-st 31
lg 1 ja 4 kaitses võlausaldajate huve ja esindas neid vara tagasinõudmise protsessis haldur.
Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium
o t s u s t a s:
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. septembri 1995. a. otsus tühistada ja saata asi
uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
Kassatsioonkaebus rahuldada.
Tagastada pankrotihaldurile 12. oktoobril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
Eesistuja H. Jõks
Liikmed L. Laarmaa, J. Luik