III-2/1-98/95 · Riigikohus

III-2/1-98/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 21. detsembril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 11. detsembril 1995. a.

AS-i

Comex

pankrotihalduri

Heino

Vollrati

kassatsioonkaebuse

alusel

Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. septembri 1995. a. otsuse kassaatori hagis Hans H. Luige

vastu vara tagasinõudmiseks.

Tallinna Linnakohtu 29. märtsi 1995. a. otsuse kohaselt nõudis hageja kostjalt pankrotiseaduse §-de

41, 42, 43, 48, 49 ja 50 alusel sõiduautot Buick Park Avenu, mis anti kostja kasutusse AS-i Comex ja

kostja vahel 16. septembril 1992. a sõlmitud laenulepingu järgi saadud laenu tagatisena. 1. novembril

1992. a. sõlmitud laenulepingu lisa kohaselt loeti omandiõigus sõiduautole üleläinuks H. H. Luigele,

kuna AS Comex laenuks saadud summat ei tagastanud. Linnakohus jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Otsuse kohaselt kuulutati 20. mail 1993. a. esitatud pankrotiavalduse alusel AS-i Comex pankrot

välja Tallinna Linnakohtu 1. novembri 1993. a. otsusega.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt anti sõiduauto kostja kasutusse laenu tagatisena. Kuna AS-l

Comex ei olnud võimalik laenu tagastada, loeti lepingu lisaga sõiduauto omandiõigus üleläinuks

kostjale. Selles pole midagi seadusevastast. Asjast ei nähtu, et poolte vahel oli sõlmitud pandileping.

Seetõttu on hageja viide TsK §-le 204 ebaõige. Hagi oli esitatud pankrotiseaduse § 41 alusel ja hagi

alust kohtuliku arutamise käigus ei muudetud. Kolmandate isikute kaasamist protsessi pole kostja

taotlenud.

Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale

kohtule. Kaebuse kohaselt on kohtud tuvastanud, et sõiduauto anti kostja valdusse laenu tagatisena.

Lepingu sõlmimise ajal olid kohustise täitmise tagamise liigid loetletud TsK §-s 190. Nende liikide

tunnuseid arvestades saab teha ühese järelduse, et 16. septembril 1992. a. sõlmitud laenulepingu järgi

tekkis poolte vahel pandiõigussuhe, mida reguleeriti TsK §-ga 195-204. Kuni 1. detsembrini 1993. a.

kehtinud TsK § 204 kohaselt võis kreeditor oma nõuet rahuldada panditud vara väärtusest kohtu

otsuse alusel, mitte aga panditud vara endalejätmisega. Seega ei põhinenud kostja poolt sõiduauto

omandamise tehing õiguslikul alusel. Kuna kõik pandilepingu tingimused sisaldusid poolte vahel 16.

septembril 1992. a. sõlmitud laenulepingus, siis polnud eraldi pandilepingu sõlmimine vajalik.

Samuti leitakse kaebuses, et kuna vaidlusalune sõiduauto oli panditud ka AS-i Comex

võlausaldajatele, Tartu Kommertspangale ja Hansapangale, siis nende protsessi kaasamatajätmisega

rikkus ringkonnakohus TsKS §-i 318 lg 1 p. 3.

Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust õigeks ja palub kassatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p. 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise (või tõlgendamise)tõttu.

Kohtud on õigesti laenulepingu põhjal tuvastanud, et sõiduauto anti kostja valdusse laenu tagatisena.

Kohustise täitmise tagamise liigid olid ja on loetletud TsK §-s 190. Laenu tagamise liigina saab

sõiduauto olla ainult pandi esemeks. TsK § 198 ei nõudnud ja ka alates 1. detsembrist 1993. a.

pandisuhteid reguleeriv AÕS ei nõua, et pandileping oleks sõlmitud laenulepingust eraldi

dokumendina. TsK § 204 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida pandiga tagatud kohustist, rahuldatakse

kreeditori nõue panditud vara väärtusest kohtu otsuse alusel, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

Tulenevalt pangaseaduse §-st 42 oli ilma kohtusse pöördumata lubatud panditud vara müüa enne 1.

detsembrit 1993. a. pangal. Kuid ka pangal ei olnud õigust ilma müügita rahuldada oma nõuet

panditud asja omandamisega. Pooltevahelises pandisuhtes oli kostjal õigus rahuldada oma nõue TsK

§-s 204 lg 1 sätestatud korras ja saada rahuldust panditud asja müügist saadavast rahast, mitte aga

panditud vara omandamisega poolte kokkuleppel.

Poolte kokkuleppe panditud asja omandamiseks pandipidaja poolt pandiga tagatud nõude

rahuldamiseks on kehtetu ka AÕS § 292 lg 3 järgi.

Väär on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus rikkus TsKS §-i 318 lg 3, jättes protsessi kaasamata

AS-i Comex võlausaldajad pankrotimenetluses: Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni ja

Hansapanga, kellele samuti oli vaidlusalune sõiduauto panditud. Tulenevalt pankrotiseaduse §-st 31

lg 1 ja 4 kaitses võlausaldajate huve ja esindas neid vara tagasinõudmise protsessis haldur.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. septembri 1995. a. otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada pankrotihaldurile 12. oktoobril 1995. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed L. Laarmaa, J. Luik