III-2/1-97/95 · Riigikohus

III-2/1-97/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 13. detsembril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Vaher ja J. Rätsep, kostja V.

Pütsepa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 4. detsembril 1995. a.

hagejate Alfred Kaimeri, Osvald-Ferdinand Kaimeri, Ksenja Perensi ja Rena Paliukiene

esindaja Mihkel Tuusi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 1995. a.

määruse menetluse lõpetamiseks A. Kaimeri, O.-F. Kaimeri, K. Perensi ja R. Paliukiene hagis

V. Pütsepa vastu maakasutuse vaidluses.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonnakomisjoni 26.

novembri 1993. a. otsusega nr. 15/102 tunnistati Salme valla Hindu küla Mõisa talu nr. 12 maa suhtes

maareformi õigustatud subjektideks Alfred Kaimer ja Osvald-Ferdinand Kaimer. Sama komisjoni 29.

oktoobri 1993. a. otsusega nr. 14/66 tunnistati Salme valla Vintri küla Nikarniidi talu nr. 253 maa

suhtes maareformi õigustatud subjektideks Helene-Hildegard Mägi, Salme-Marie Kadarik ja

Leonhard Vann. S.-M. Kadarik ja L. Vann loovutasid maa tagastamise nõudeõiguse S.-M. Kadariku

pojatütrele Rena Paliukienele. Sama komisjoni 31. oktoobri 1994. a. otsusega nr. 9/124 tunnistati

Salme valla Vintri küla Alliste talu nr. 277 maa suhtes maareformi õigustatud subjektideks Ksenia

Perens ja Konstantin Perens.

10. detsembril 1993. a. esitatud hagi kohaselt soovisid hagejad oma maade täielikku tagastamist, kuid

kuna sellest maast osa on eraldatud Vello Pütsepale Kingissepa Rajooni RSN Täitevkomitee 28.

novembri 1989. a. otsusega nr. 353 Ranna talu rajamiseks, siis palusid hagejad tunnistada, et 25, 6 ha

suurune maa-ala Saare maakonna Salme valla Vintri külas, mille kohta Kingissepa Raj. TSN TK tegi

28. novembril 1989. a. V. Pütsepale eraldamise otsuse, ei ole ENSV Ministrite Nõukogu 16. veebruari

1989. a. määruse "Talumajanduse arendamise esmaste abinõude kohta" alusel V. Pütsepa alalisse

kasutusse antud maa ning ei ole maa, mida maareformi õigustatud subjektidele ei tagastata. Hagejate

esindaja põhjendas nõuet sellega, et Vello Pütsepale anti maa ajutiseks kasutamiseks maa eraldamise

korda rikkudes.

Hagi on esitatud TsK § 7 lg 1 p. 6 alusel, mis sätestab tsiviilõiguste kaitse seaduses ettenähtud

vahenditega ja sellest tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg 2 alusel, mis sätestab

talumaa põlise kasutamise õiguse ning võimaluse vaidlustada kohtus maa eraldamise õigsust, kui maa

eraldamisel on rikutud samas nimetatud õigusaktide sätteid või neid ebaõigesti tõlgendatud.

Saare Maakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse motiivide kohaselt rahuldati hagi hageja poolt näidatud

alustel ja hageja poolt esitatud tõenditega. Kostja vastuväited ei ole põhjendatud. Maakohus juhindus

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg 2 ja TsKS § 1 lg 4 ja 5 sätetest ning leidis, et asi

kuulub kohtu pädevusse, kuna tegemist on sisult omandiõigusliku vaidlusega.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. novembri 1994. a. määrusega maakohtu otsuse ja lõpetas asjas

menetluse TsKS § 218 p. 1 alusel, kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse, sest hagejad taotlesid

tsiviilnõuet esitamata õigusliku hinnangu andmist teatud asjaoludele.

Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada põhjusel, et kohus ei

ole arvestanud TsKS § 1 sätteid ja on jätnud tähelepanuta, et TsKS § 1 lg 4 kohaselt lahendab kohus

ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 1995. a. otsusega tühistati apellatsioonikohtu määrus

põhjusel, et haginõude puudumine on hagiavalduse sisunõuete eiramine TsKS § 146 järgi, mis aga ei

ole aluseks otsustusele, kas asi kuulub kohtu pädevusse või mitte. Kohus pidanuks välja selgitama,

millised õigused hagejatel kui omandireformi õigustatud subjektidel tekkisid või ei olnud neid veel

tekkinudki. Sellest tulenevalt pidanuks kohus andma hagejate õigusele või selle puudumisele

õigusliku hinnangu, mis on sisuline lahend, mida saab teha kohtuotsusega, jättes hagi rahuldamata

või rahuldades selle.

Asja uuel läbivaatamisel apellatsiooniastmes Tallinna Ringkonnakohus 6. juuni 1995. a. määrusega

tühistas Saare Maakohtu otsuse ja lõpetas asjas menetluse TsKS § 218 p. 1 alusel.

Ringkonnakohtu määruse motiivide kohaselt lahendavad maa- ja linnakohtud tsiviilasju.

Tsiviilasjadena mõistetakse aga tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi (TsKS § 1

lg 1 ja 2). Kohus lahendab ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras

läbivaatamiseks antud asju (TsKS § 1 lg 4). Hagejad ei ole esitanud ühtegi tsiviil-, perekonna- või

tööõigussuhetest tekkinud nõuet ning nad pole esitanud ka muud nõuet, mille lahendamine

tsiviilkohtumenetluse korras oleks seadusega antud kohtu pädevusse.

Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada. Seaduse kohaselt

tekivad õigussuhted sündmustest, tehingutest, õigustoimingutest ja õigusvastastest tegudest.

Maakasutusõigus tekkis õigustoimingust. 1989. a. kehtinud korra kohaselt tekkis tähtajatu

maakasutusõigus maakasutusõiguse riikliku akti väljaandmisest ja sellele eelnes maa looduse

eraldamine. Kui õigussuhte tekkimiseks vajalikku toimingut ei ole tehtud, siis õigussuhet ei

eksisteeri. V. Pütsepale maa eraldamise otsuse vaidlustamata jätmine ei tähenda, et hagejad pole üldse

kostja maakasutusõigust vaidlustanud. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg 2 kohaselt võib

kohtus vaidlustada maa eraldamise õigsust õigusaktide sätete rikkumise või ebaõige tõlgendamise

tõttu. Ekslikult eksisteerivaks peetavaks, kuid tegelikult mitteeksisteerivat õigussuhet on võimalik

vaidlustada nõudega tunnistada see mitteeksisteerivaks. Ringkonnakohtu seisukoht, et kuivõrd

hagejad ei ole kostja maaeraldamise õigsust vaidlustanud, ei ole nad tsiviilõiguslikku nõuet esitanud,

ei tugine seadusele. Hagejad on õigustatud kostja maakasutusõigust vaidlustama ning AÕS

rakendamise seaduse § 18 lg 2 kohaselt kuulub vaidlus lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, lõpetatades asjas menetluse TsKS

§ 218 p. 1 alusel ning ei järginud Riigikohtu seisukohta seaduse tõlgendamisel.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Saare Maa-ameti juhataja, et kaebus on põhjendatud. V. Pütsep

palus kirjalikus vastuses määrus jätta muutmata. Hagejatel puudus õiguslik alus kostja vastu hagi

esitamiseks. AÕS rakendamise seaduse § 18 lg 2 kasutamine õigusliku alusena vaidluses kostjaga

eeldab kostja kui isiku poolt selles lauses nimetatud õigusaktide sätete rikkumist või ebaõiget

tõlgendamist. Hagejad pole kostja vastu tsiviilõiguslikku nõuet esitanud. Hagis on taotletud hinnangu

andmist, mis ei kuulu aga kohtu pädevusse. Kohus on üldmõiste. Millises kohtus vaidlus

lahendatakse, sõltub õigusrikkumise iseloomust.

Kolleegiumi istungil palus V. Pütsep jätta ringkonnakohtu määruse muutmata.

Kolleegium leidis, et määrus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse normi väära

kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et hagejad taotlevad kohtus teatud asjaoludele õigusliku

hinnangu andmist, ilma et nad oleksid esitanud sellest tulenevat kohtu pädevusse kuuluvat nõuet.

Samas on ringkonnakohus leidnud, et hagejad küll sõnastasid nõude vastavuses TsKS § 146 lg 2 p. 4

sätestatule, kuid see pole nõue, mis kuuluks tsiviilkohtumenetluses läbivaatamisele. Ringkonnakohus

leidis õigesti, et hagejate poolt on nõue esitatud. Vaidlus kuulub AÕS rakendamise seaduse § 18 lg 2

kohaselt lahendamisele kohtus kui samas sättes loetletud õigusaktide ebaõige tõlgendamise tõttu maa

eraldamise õigsus vaidlustatakse. Kuna selle nõudega pole hagejatel võimalik mujale pöörduda

(TsKS § 218 p. 1, § 219), tulnuks ringkonnakohtul asi lahendada sisuliselt kohtuotsusega, sest TsKS

§ 1 lg 4 kohaselt lahendab kohus ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras

läbivaatamiseks antud asju.

Apellatsioonikohus jättis välja selgitamata, millised õigused hagejatel kui omandireformi õigustatud

subjektidel tekkisid või ei olnud neid veel tekkinud, ning jättis õigusliku hinnangu andmata hagejate

õigusele või selle puudumisele. Kui kohus tuvastab, et hagejatel õigusi pole tekkinud või neid pole

veel rikutud, siis tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kohus, lahendades asja, jättis tähelepanuta Riigikohtu otsuse seisukohad. TsKS § 349 lg 1 kohaselt

on kassatsioonikohtu seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 1995. a. määrus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Mihkel Tuusile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud 10. juulil 1995. a.

Eesistuja L. Laarmaa

Liikmed P. Vaher, J. Rätsep