III-3/1-42/95 · Riigikohus

III-3/1-42/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 8. detsembril 1995. a.

V.A. Palmi esindaja ja Tallinna Linna-valitsuse kassatsioonkaebuste läbivaatamine

maareformis Põhiseaduse § 32 lg 1 kohal-datavuse asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 7. detsembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi V.A. Palmi esindaja vandeadvokaat Viktor

Kaasiku ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

13. septembri 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II3/197/95.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa V.A. Palmi esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasik ning

Tallinna Linnavalitsuse esindajad Heikki Ojamaa ja Taimi Lokotar. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 31. mai

1993. a. otsusega nr. 665 tunnistati Tallinnas Paldiski mnt. 10 endisel kinnistul nr. 191 asuvad hooned

(hävinud) ja krunt omandireformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et see vara kuulus

õigusvastase võõrandamise ajal vendadele Tõnis ja August Tomuskile, et T. Tomusk pärandas oma

vara vennalastele Virve-Aivi Palmile ja August Tomuskile. Linnakomisjoni 31. mai 1993. a. otsusega

tunnistati V.A. Palm ja A. Tomusk Paldiski mnt. 10 asuva vara suhtes omandireformi õigustatud

subjektideks võrdsetes mõttelistes osades.

Tallinna Linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a. korraldusega nr. 200k otsustati mitte tagastada Paldiski

mnt. 10 asuvat maad ja kompenseerida see V.A. Palmile ja A. Tomuskile. Tallinna Linnavalitsuse

7. märtsi 1995. a. korraldusega nr. 631k määrati kummalegi õigustatud subjektile maa eest

kompensatsiooni 83 500 krooni erastamisväärtpaberites.

Tallinna Linnavolikogu 13. augusti 1992. a. ettepanekul otsustati Vabariigi Valitsuse 8. oktoobri

1992. a. korraldusega nr. 388k anda Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse "Eesti Vabariigi

maareformi seaduse kehtestamise kohta" p. 3 alusel ühisettevõttele "Amerest Hotels" erandina

ehitusluba hotelli püstitamiseks Tallinnas Paldiski mnt. 6 asuvale ehituskrundile. Linnavolikogu

13. augusti 1992. a. ettepanekus märgiti, et ühisettevõttele "Amerest Hotels" on Paldiski mnt. 6

eraldatud 1,3 hektari suurune maa.

Peeter Ploompuu esitas 23. veebruaril 1995. a. ja 17. aprillil 1995. a. V.A. Palmi ja A. Tomuski

esindajana Tallinna Halduskohtule kaebused. 23. veebruaril 1995. a. esitatud kaebuses, mida ta

muutis 17. aprilli 1995. a. kaebusega, paluti tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a.

korralduse nr. 200k andmise aluseks olnud Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 7 lg 1 vastuolus

olevaks Põhiseaduse §ga 32 ja Asjaõigusseaduse §ga 171 lg 1 ning korraldus vastuolus olevaks

Põhiseaduse §ga 32 ning Asjaõigusseaduse §ga 171 lg 1. 17. aprillil 1995. a. esitatud kaebuses paluti

tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631k andmise aluseks olnud

Omandireformi aluste seaduse § 17 lg 1 vastuolus olevaks Põhiseaduse §ga 32 ja Asjaõigusseaduse

§ga 171 lg 1 ning korraldus vastuolus olevaks Põhiseaduse §ga 32 ja Asjaõigusseaduse §ga 171 lg 1.

Tallinna Halduskohtu 20. juuni 1995. a. otsusega haldusasjas nr. I3197/95 tunnistati Tallinna

Linnavalitsuse korraldused 25. jaanuarist 1995 nr. 200k ja 7. märtsist 1995. a. nr. 631k

seadusevastaseks. Halduskohtunik leidis, et maa tagastamise toimikus pole Vabariigi Valitsuse

5. veebruari 1995. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

korra" punktiga 51 nõutud õiendit tagastataval maal paiknevate hoonete ja rajatiste ja nende

kuuluvuse kohta, samuti andmeid selle kohta, kas on püütud saavutada kokkuleppeid hoonete ja

rajatiste omanike ning õigustatud subjektide vahel. Tallinna Linnavalitsus pole võimaldanud

õigustatud subjektidel kasutada Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra punktis 26

sätestatud õigust saada kohaliku omavalitsuse täitevorganilt informatsiooni vara tagastamise

ettevalmistamise käigu kohta ning osa võtta vara tagastamiseks vajaliku dokumentatsiooni

ettevalmistamisest. Tallinna Linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a. korralduses nr. 200k pole märgitud

maa tagastamata jätmise põhjust. Linnavalitsuse 7. märtsi 1995. a. korraldus nr. 631k, millega määrati

maa eest kompensatsioon, anti Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993. a. määruse nr. 216 alusel. Korraldus

tulnuks anda 9. veebruaril 1994. a. vastu võetud Maa hindamise seaduse alusel. Rahuldamata jäeti

kaebuses esitatud taotlus tunnistada Maareformi seaduse § 7 lg 1 ja Omandireformi aluste seaduse

§ 17 lg 1 vastuolus olevaks Põhiseaduse §ga 32. Halduskohtunik leidis, et nende sätete ja

Põhiseaduse § 32 vahel pole vastuolu, ning motiveeris seda seisukohta.

Tallinna Halduskohtu 20. juuni 1995. a. otsusele esitasid apellatsioonkaebused Tallinna Linnavalitsus

ning V.A. Palmi ja A. Tomuski esindaja P. Ploompuu.

Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus osas, mis puudutab

linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 200k ja 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631k

seadusevastaseks tunnistamist. Apellant leidis, et kohus, vaadanud asja läbi kaebuses soovitust

suuremas ulatuses, on rikkunud HKS § 19 lg 2. Kaebustes pole taotletud linnavalitsuse korralduste

seadusevastaseks tunnistamist kohtuotsuses märgitud alustel.

V.A. Palmi ja A. Tomuski esindaja apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada osas, millega

jäeti rahuldamata taotlus jätta kohaldamata Maareformi seaduse § 7 lg 1 ja Omandireformi aluste

seaduse § 17 lg 1.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1995. a. otsusega jäeti mõlemad

apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20. juuni 1995. a. otsus muutmata, kuna

kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige. Ringkonnakohtu halduskolleegium leidis, et

Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta"

punktiga 9, mis oli ehitusloa andmise aluseks, on sisuliselt muudetud Maareformi seaduse § 6 lg 3 ja

antud täiendav maa tagastamata jätmise alus. Maareformi seaduse § 6 lg 3 kohaselt mõistetakse selles

seaduses hoone või rajatise all ka ehitusloa alusel alustatud ehitist, samuti seaduse vastuvõtmise ajaks

või seadusest tulenevate õigusaktide alusel antud ehitusluba. Antud juhul on ehitusluba antud

Ülemnõukogu otsuse alusel, s.o. mitte seadusest tuleneva õigusakti alusel. Seaduse kehtestamise

otsusega ei saa muuta seadusesisu. Ringkonnakohus ei pidanud Tallinna Halduskohtu otsuses

märgitud vorminõuete rikkumist linnavalitsuse vaidlustatud korralduste tühistamise aluseks.

Ringkonnakohus ühines Tallinna Halduskohtu otsuses esitatud motiividega, millega jäeti rahuldamata

taotlus tunnistada Maareformi seaduse § 7 lg 1 ja Omandireformi aluste seaduse § 17 lg 1

põhiseadusevastaseks ega pidanud vajalikuks neid motiive korrata. Ringkonnakohtunik T. Kollom

esitas kohtuotsusele eriarvamuse, milles märkis: "Leian, et motiivid, millega lükati tagasi A. Palmi ja

A. Tomuski esindaja kaebus, ei ole õiged. Õigustatud subjektidele vara mittetagastamine nende soovi

vastaselt tähendab neilt vara võõrandamist. Vara kompenseerimine EVPdega ei ole õiglane ja kohane

hüvitus, nagu seda mõeldakse Põhiseaduse §is 32. Kaebuse esitaja poolt on juriidiliselt ebakorrektne

nõuda teatud aktide põhiseadusele mittevastavaks tunnistamist. Kohus ei ole põhiseadusliku

menetluse algatamise koht. Kohus jätab kohaldamata seaduse või muu õigusakti, kui ta on

Põhiseadusega vastuolus. Ainult selline taotlus kaebuses on asjakohane ja kohtule alluv."

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1995. a. otsusele esitasid

kassatsioonkaebused V.A. Palmi ja A. Tomuski esindajana vandeadvokaat V. Kaasik ja Tallinna

Linnavalitsus.

V.A. Palmi ja A. Tomuski esindaja kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja

teha uus otsus, millega tunnistataks kehtetuks Maareformi seaduse § 7 lg 1 ja Omandireformi aluste

seaduse § 17 lg 1. Kohtuistungil täpsustas V. Kaasik kassatsioonkaebust ja palus tunnistada

osundatud sätted mitte kehtetuks, vaid põhiseadusevastaseks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et

omaniku tahte vastaselt ning tema nõusolekuta toimuv omandiõiguse ülekandmine või selle

mitteennistamine on sundvõõrandamine ja saab toimuda üksnes Põhiseadusega ettenähtud korras.

Kõik õigusnormid, mis võimaldavad omandi sundvõõrandamist muul moel, sealhulgas

Omandireformi aluste seaduse § 17 lg 1, ei kuulu rakendamisele. Ekslik on kohtute seisukoht, et

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse kohaselt ei saa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel

rakendada Asjaõigusseadusest tulenevaid omandi kaitse põhimõtteid, mistõttu pole sellise vara

tagastamisel võimalik rakendada Põhiseaduse §st 32 tulenevaid nõudeid. Vastavalt Asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse §le 6 lg 1 kaitstakse omandit alates 1993. a. 1. detsembrist Asjaõigusseaduse

sätete kohaselt sõltumata rikkumise ajast ja seetõttu on kohtute seisukoht põhimõtteliselt väär.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi varasemad otsused (RT I 1995, 42, 655; 1995,

42, 656) annavad aluse väita, et Asjaõigusseaduse rakendamise seadus on vastu võetud pärast

Põhiseaduse jõustumist ja peab seetõttu olema kooskõlas Põhiseadusega, mille kohaselt võib omandit

omaniku nõusolekuta võõrandada vaid õiglase ja kohese hüvituse eest, mille suurus tuleb määrata

vastavalt Asjaõigusseaduse §le 29 lg 1 ja 2. Erastamisväärtpaberid, arvestades nende tõelist väärtust,

pole õiglane ega kohene hüvitus Põhiseaduse § 32 ega Asjaõigusseaduse § 29 lg 1 ja 2 mõttes.

Seetõttu on ORAS § 17 lg 1 põhiseadusevastane ega kuulu rakendamisele.

Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses V.A. Palmi ja A. Tomuski esindaja kassatsioonkaebusele

leitakse, et kaebus on põhjendamatu ja palutakse jätta see rahuldamata.

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega

jäeti rahuldamata linnavalitsuse apellatsioonkaebus ja muutmata Tallinna Halduskohtu 20. juuni

1995. a. otsus, ning teha uus otsus. Kohtuistungil täpsustasid linnavalitsuse esindajad

kassatsioonkaebust ja palusid jätta rahuldamata V.A. Palmi ja A. Tomuski kaebused Tallinna

Linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 200k ja 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631k ja

27. veebruari 1995. a. toimingu seadusevastaseks tunnistamises. Kassaator leiab, et ringkonnakohus

nagu ka Tallinna Halduskohus, pole vaadanud asja läbi kaebuses soovitud ulatuses. Ringkonnakohus

pole arutanud ega kontrollinud linnavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, millele tuginedes

põhjendati Tallinna Halduskohtu otsuse ebaseaduslikkust ja põhjendamatust. Sellega on

ringkonnakohus rikkunud HKS § 27 lg 2, 19 lg 2 ja 43 lg 2 ning TKS § 301 lg 1. Samuti leiab

kassaator, et Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse

kehtestamise kohta" p. 9 ongi kehtestatud seadusega, s.o. 15. aprillil 1993. a. vastu võetud ""Eesti

Vabariigi maareformi seaduse" ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja

täiendamise seadusega". Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et nimetatud otsuse punktiga 9

on "muudetud sisuliselt MRS § 6 lg 3 sisu ja antud täiendav tagastamata jätmise alus". Maa

tagastamata jätmise alused on loetletud Maareformi seaduse §s 6 lg 2 p. 14. Sama paragrahvi 3. lõige

üksnes täpsustab teise lõike 3. punkti, võrdsustades hoone või rajatisega ehitusloa ja sätestab

võimaluse anda ehitusluba seadusest tulenevate õigusaktide alusel. Ülemnõukogu 17. oktoobri

1991. a. otsus 15. aprilli 1993. a. seaduse § 19 redaktsioonis sätestab vaid protseduurireeglid ja

organi, kellel on õigus ehitusluba anda.

V.A. Palmi ja A. Tomuski esindaja kirjalikus vastuses Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele

leitakse, et kaebus on põhjendamatu ja palutakse jätta see rahuldamata.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletused, Riigikohtu

halduskolleegium

l e i d i s :

I

TKS § 82 lg 4 sätestab, et üksikisiku volikirja tõestab notar. Notariaadiseaduse § 60, mis kehtib

28. juuni 1995. a. redaktsioonis, loeb kuni 1997. a. 1. jaanuarini valla või linnasekretäri poolt

volikirjade tõestamise võrdseks notariaalse tõestamisega. TKS § 82 lg 5 lubab volikirja asjaajamiseks

kohtus tõestada ka organisatsioonis, kus isik töötab või õpib, või linna, valla või alevivalitsuses;

kaitseväelase volikirja võib tõestada väeüksuses ja raviasutuses viibiva isiku volikirja raviasutuses.

TKS § 82 lg 6 kohaselt võib vabadusekaotust kandva isiku volikirja tõestada kinnipidamisasutuse

juht. Seega nõutakse, et kohtus esindamiseks peab üksikisiku volikiri olema tõestatud.

Esimese astme halduskohtu toimikus on Tallinna notari poolt tõestatud volikiri, millega V.A. Palm

volitab P. Ploompuud esindama V.A. Palmi viimase isalt ja onult sundvõõrandatud vara tagastamisega

seotud asjades. Samuti on esimese astme kohtu toimikus valguskoopia USA notari poolt tõestatud

dokumendist, millega A. Tomusk annab V.A. Palmile kõik õigused, mis võivad A. Tomuskile kuuluda

tema 1953. a. surnud isa A. Tomuskile kuulunud vara suhtes. Tallinna notari poolt tõestatud volikiri

ja see valguskoopia pole käsitatavad alustena, mis andsid P. Ploompuule õiguse esindada A. Tomuskit

Tallinna Halduskohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus. Seega on nii Tallinna Halduskohus kui ka

ringkonnakohus teinud otsuse asja arutamisele kutsumata jäetud isiku, A. Tomuski õiguste kohta.

Seepärast kuulub ringkonnakohtu otsus HKS §de 43 lg 2 ja 36 lg 1 p. 2 kohaselt tühistamisele.

Kuna A. Tomusk ei olnud Tallinna Halduskohtus ega ringkonnakohtus protsessiosaline, siis ei saa ta

protsessiosaliseks olla ka kassatsioonimenetluses. Seepärast ei saa vandeadvokaat V. Kaasik esindada

A. Tomuskit käesolevas haldusasjas Riigikohtus. Käesolevas haldusasjas saab vandeadvokaat

V. Kaasik kassatsioonimenetluses esindada üksnes V.A. Palmi.

II

1. Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsuse "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" punktiga 1

tunnistati Eesti NSV Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. "Deklaratsiooni pankade ja suurtööstuse

natsionaliseerimise kohta" ja "Deklaratsiooni maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks" ning neile

järgnenud teiste omandisuhteid muutnud normatiivaktide vastuvõtmise ja rakendamise

ebaseaduslikkust. Sama otsuse punktiga 3 kehtestati, et selliste normatiivaktide alusel võõrandatud

vara tagastamine või kompenseerimine hakkab toimuma Eesti Vabariigi seadustega määratavas

korras. Sellega tunnistati, et 1940. a. 23. juuli deklaratsiooniga maa kuulutamine rahva omandiks oli

maa õigusvastane võõrandamine ning otsustati õigusvastaselt võõrandatud maa kas tagastada või

kompenseerida.

Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsusega ei muudetud ega tühistatud 13. juunil 1990. a. vastu

võetud Omandiseaduse § 35 lg 1, mis sätestas, et maa on Eesti Vabariigi omanduses. Seega ei

muutnud Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsus 1940. a. 23. juulil kujundatud omandisuhteid

maa osas.

Tulenevalt Ülemnõukogu 19. detsembri 1990. a. otsusest võeti 13. juunil 1991. a. vastu Eesti

Vabariigi omandireformi aluste seadus ja 17. oktoobril 1991. a. Eesti Vabariigi maareformi seadus.

Maareformi seaduse § 4 sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi Omandireformi

aluste seaduses ja Maareformi seaduses sätestatud tingimustel ja korras, et maareformi suhtes

rakendatakse Omandireformi aluste seadust, kui Maareformi seadusest ei tulene teisiti.

ORAS § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärkide hulgas omandisuhete ümberkorraldamine ja

omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Seejuures kasutatakse ORAS §des 2 lg 2, 7 ja

8 õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku mõistet.

Maareformi seaduse § 2 kohaselt on maareformi eesmärgiks kujundada riiklikul maaomandil

rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike

õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. Õigusvastaselt

võõrandatud maa osas luges Maareformi seaduse § 3 lg 1 algredaktsioon maareformi sisuks maa

tagastamise, asendamise või kompenseerimise endistele omanikele või nende õigusjärglastele. Sama

sätte algredaktsiooni kohaselt määratakse maareformi käigus kindlaks ka riigi omandusse jäetav maa.

Maareformi seaduse § 5 lg 1 p. 2 algredaktsioonis kõneldakse endisest omanikust.

Seega käsitasid nii Omandireformi aluste seaduse kui ka Maareformi seaduse algredaktsioonid

õigusvastaselt võõrandatud maad riigi omandina ja isikuid, kellelt maa õigusvastaselt võõrandati,

selle maa endiste omanikena. Nende seaduste hilisemad redaktsioonid, sealhulgas praegukehtivad,

pole seda põhimõtet muutnud. Muudatusi ei toonud kaasa ka 19. aprillil 1995. a. vastu võetud

"Aastatel 1940-1991 vastuvõetud mõnede õigusaktide kehtetuks tunnistamise seadus". Selle seaduse

lisaks on "Aastatel 1940 - 1991 vastuvõetud kehtetuks tunnistatavate õigusaktide loetelu". Loetelu

punktiga 1 tunnistati kehtetuks Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. "Deklaratsioon maa kuulutamisest

kogu rahva omanduseks". Samas sätestati 19. aprilli 1995. a. seaduse §s 2: "Õigusvastaselt

võõrandatud maa ja muu vara tagastamine, asendamine ja kompenseerimine toimub Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduses (RT 1991, 21, 257; RT I 1994, 38, 617; 40, 653; 51, 859; 94, 1609;

1995, 2/3, 5) ja Eesti Vabariigi maareformiseaduses (RT 1991, 34, 426; RT I 1995, 10, 113) ning

nendest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras." Sama põhimõte säilitati ka

omandireformi puutuvates hilisemates seadustes. Nii sätestas 27. oktoobril 1993. a. vastu võetud

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse algredaktsiooni § 2 lg 2, et õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastatakse Omandireformi aluste seaduse ja Maareformi seaduses ning nendest tulenevates

õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Siin ei käsitletud õigusvastaselt võõrandatud maa asendamist

või kompenseerimist, kuid ka ei tühistatud varasemate seaduste sätteid, mis reguleerisid maa

asendamist või kompenseerimist. 14. detsembril 1994. a. vastu võetud Asjaõigusseaduse

rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse §ga 1 täideti see lünk, s.o. muudeti

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 ning kehtestati, et omandireformi käigus vara

tagastamine, asendamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine,

munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub Omandireformi aluste seaduses ja sellest tulenevates

õigusaktides sätestatud alustel ja korras, kui Asjaõigusseaduse rakendamise seadus ei sätesta teisiti.

See säte üksnes kõrvaldas Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse lünkasid omandireformi osas.

22. veebruaril 1995. a. vastuvõetud Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 47 kohaselt pole

omandireformi käigus vara tagastamata jätmine sundvõõrandamine ning sel juhul ei kohaldata

Kinnisasja sundvõõrandamise seadust.

Seega käsitati õigusvastaselt võõrandatud maad Eesti riigi omandina. Eesmärgiks on seatud selle maa

tagastamine, asendamine või kompenseerimine. Võimalik on ka selle maa riigi omandisse jätmine või

munitsipaliseerimine.

2. Põhiseaduse §ga 32 lg 1 sätestatakse omandi kaitse ja puutumatuse põhimõte. Sätestatakse, et

omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes

huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Selle sättega kaitstakse omandit võimupoolse meelevaldse

sundvõõrandamise eest, sätestatakse õiguspärase sundvõõrandamise jaoks seadusliku aluse nõue,

hüvituse maksmise kohustus ning üldnõuded hüvitusele ja selle maksmise korrale. Kuna aga

Põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis pole Põhiseaduse § 32 lg 1 rakendatav 1940. a.

õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiste omanike ja nende

õigusjärglaste seaduslikke huve on määratud kaitsma Omandireformi aluste seadus, Maareformi

seadus ja nendest tulenevad õigusaktid. Kuna Põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis kaitseb

Põhiseaduse § 32 lg 1 omandit alates Põhiseaduse jõustumisest.

3. Kuna õigusvastaselt võõrandatud maa on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis, siis on

ebaõige V.A. Palmi esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väide, et omandiõiguse mitteennistamine

on sundvõõrandamine, mis saab toimuda ainult Põhiseadusega sätestatud korras. Ebaõige on ka

kassatsioonkaebuses esitatud väide, mis käsitleb omaniku tahte vastast ning tema nõusolekuta

toimuvat omandiõiguse ülekandmist, sest õigusvastaselt võõrandatud maa omanikuna pole kuni maa

tagastamiseni käsitatav selle endine omanik või tema õigusjärglased.

4. Ebaõige on V.A. Palmi esindaja seisukoht, et õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes tuleb

rakendada Asjaõigusseadusest tulenevaid omandi kaitse põhimõtteid, et Asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 6 lg 1 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud omandit kaitsta

Asjaõigusseaduse sätete järgi alates 1993. a. 1. detsembrist, sõltumata rikkumise ajast. Kassaator on

jätnud tähelepanuta Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2, mille kohaselt omandireformi

käigus vara kompenseerimine toimub Omandireformi aluste seaduses ja sellest tulenevates

õigusaktides sätestatud alustel ja korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Selle sättega

kehtestatud erinorm välistab Asjaõigusseaduse sätete kohaldamise õigusvastaselt võõrandatud vara

kompenseerimisel.

5. Käesolevas asjas on ebaõige V.A. Palmi esindaja väide, et ORAS § 17 lg 1 on põhiseadusevastane

ega kuulu seetõttu kohaldamisele. ORAS § 17 lg 1 esimene lause sätestab, et õigusvastaselt

võõrandatud vara kompenseerimiseks antakse omandireformi õigustatud subjektile nimeline ja

pärandatav eriotstarbeline väärtpaber. See säte pole õigusvastaselt võõrandatud maa eest

kompensatsiooni maksmise osas vastuolus Põhiseaduse §s 32 lg 1 nimetatud õiglase hüvituse

põhimõttega, sest maa oli Põhiseaduse jõustumise ajaks riigi omandis. Põhiseaduse § 32 lg 1 kaitseb

omandit meelevaldse sundvõõrandamise eest alates jõustumisest ega oma tagasiulatuvat jõudu.

6. Eeltoodud põhjustel ei kuulu V.A. Palmi esindaja kassatsioonkaebus rahuldamisele.

III

1. Õige on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus on

rikkunud HKS § 27 lg 2 ja TKS § 301 lg 1, sest ta pole vaadanud asja läbi apellatsioonkaebuses

soovitud ulatuses.

HKS § 27 lg 2 sätestab: "Ringkonnakohus vaatab asja läbi üksnes apellatsioonkaebuses toodud

piirides. Kui aga ringkonnakohus tuvastab HKS §s 36 tähendatud kohtumenetluse normide

rikkumise, ei ole ringkonnakohus seotud kaebuse piiridega." TKS § 301 lg 1 sätestab:

"Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja

põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires."

Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustati Tallinna Linnavalitsuse 25. jaanuari 1995. a.

korralduse nr. 200k ja 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631k vastavust Põhiseadusele ja

Asjaõigusseadusele ning taotleti Maareformiseaduse § 7 lg 1 ja Omandireformi aluste seaduse § 17

lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist. Nendel motiividel Tallinna Halduskohus kaebust ei

rahuldanud. Halduskohtunik leidis, et vaidlustatud korraldused on vastuolus õigusaktidega, mida

kaebuses ei olnud märgitud, ja tunnistas sellise vastuolu tõttu linnavalitsuse korraldused

seadusevastasteks. Apellatsioonkaebuses väitis Tallinna Linnavalitsus, et halduskohus rikkus HKS

§ 19 lg 2, sest kaebuses pole taotletud linnavalitsuse korralduste seadusevastaseks tunnistamist

halduskohtu otsuses märgitud alustel. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu apellandi sellele

väitele. Ringkonnakohus leidis, et ehitusluba anti ühisettevõttele "Amerest Hotels" seadusevastaselt.

Sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu otsuse Tallinna Linnavalitsuse

25. jaanuari 1995. a. korralduse nr. 200k ja 7. märtsi 1995. a. korralduse nr. 631k seadusevastaseks

tunnistamise osas muutmata. Käesolevas haldusasjas pole aga ehitusloa andmise seaduslikkust

vaidlustatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja läbivaatamisel HKS §s 36 tähendatud

kohtumenetluse normide rikkumist. Seega rikkus ringkonnakohus, olles asja läbi vaatamisel seotud

apellatsioonkaebuses toodud piiridega, HKS § 27 lg 2. Rikutud on ka TKS § 301 lg 1.

2. Ebaõige on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus rikkus

asja läbivaatamisel HKS § 19 lg 2 ja 43 lg 2. Ringkonnakohus pole neid sätteid rikkunud ega

saanudki rikkuda, sest nende sätete adressaadiks pole ringkonnakohus, vaid vastavalt esimese astme

halduskohus ja Riigikohus.

3. Õige on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus pole

pööranud tähelepanu sellele, et Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse "Eesti Vabariigi

maareformi seaduse kehtestamise kohta" p. 9 on kehtestatud seadusega. See säte kehtestati 15. aprillil

1993. a. vastu võetud ""Eesti Vabariigi maareformi seaduse" ja muude maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse" §ga 19. Ebaõige on aga tähendus, mille kassaator

omistab 15. aprilli 1993. a. seaduse §le 19. Nimetatud seadus jõustus selle IV osa kohaselt

väljakuulutamise päevast. Seega ei omanud seadus tagasiulatuvat jõudu. Ringkonnakohus, hinnates

ühisettevõttele "Amerest Hotels" antud ehitusloa seaduslikkust, ei pööranud tähelepanu sellele, et

ajal, mil Vabariigi Valitsuse 8. oktoobri 1992. a. korraldusega nr. 388k anti ehitusluba, Ülemnõukogu

17. oktoobri 1991. a. otsuse p. 9 ei kehtinud veel 15. aprilli 1993. a. redaktsioonis. Tollal kehtis see

otsus algses, s.o. 17. oktoobri 1991. a. redaktsioonis. Samuti ei pööranud ringkonnakohus tähelepanu

sellele, et Vabariigi Valitsuse 8. oktoobri 1992. a. korralduses nr. 388k eneses on ehitusloa andmise

alusena märgitud mitte Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a. otsuse p. 9, vaid sama otsuse p. 3.

Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et ehitusloa andmise seaduslikkuse hindamisel on kohus kasutanud

Maareformi seaduse § 6 lg 3 14. detsembri 1994. a. redaktsioonis. 8. oktoobril 1992. a., mil Vabariigi

Valitsus andis ehitusloa, kehtis see säte 17. oktoobri 1991. a. redaktsioonis.

Ehitusloa andmise seaduslikkust ei oleks ringkonnakohus tohtinud arutada, sest ehitusloa

seaduslikkust pole vaidlustatud.

Kuna ringkonnakohus kohaldas asja läbivaatamisel vale seadust, siis puudub Riigikohtu

halduskolleegiumil vajadus analüüsida Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud

seisukohti, mis puudutavad vale seaduse kassaatoripoolseid tõlgendusi.

4. Kuna Tallinna Ringkonnakohus on asja läbivaatamisel rikkunud HKS § 27 lg 2, ületades

apellatsioonkaebuses toodud piire, ja asja otsustamisel kohaldanud vale seadust, siis kuulub

kohtuotsus tühistamisele. Uue otsuse tegemine Riigikohtus ei ole võimalik, sest nii Tallinna

Halduskohtu kui ka ringkonnakohtu otsus on tehtud asja arutamisele kutsumata jäetud A. Tomuski

õiguste kohta. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt,

ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele ja asi saatmisele uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 1 ja 2 ning 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Jätta V.A. Palmi kassatsioonkaebus rahuldamata.

Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 13. septembri 1995. a. otsus haldusasjas

nr. II3/197/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Kanda V.A. Palmi esindaja tasutud kautsjon riigieelarve tuludesse.

Tagastada Tallinna Linnavalitsusele kautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 18. detsembril 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel