III-3/1-39/95 · Riigikohus

III-3/1-39/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 1. detsembril 1995. a.

R. Pullati esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine Omandireformi aluste seaduse § 8

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 30. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Raimo Pullati esindaja Evely Kaschi

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. septembri 1995. a. otsusele

haldusasjas nr. II3/198/95.

Protsessiosalisena võttis istungist osa AS Kermon esindaja Martin Teder. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

31. jaanuari 1994. a. otsusega nr. 1520 loeti Tallinnas Koidula t. 18 asuvad hooned ja krunt

omandireformi objektiks ning tunnistati R. Pullat selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Tallinna

Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldusega nr. 415k tagastati Koidula t. 18 asuvad hooned

R. Pullatile.

Koidula t. 18 asuvad hooned kuulusid enne 1940. a. toimunud õigusvastast võõrandamist M. Reitele.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26. augusti 1942. a. otsusega on Koidula t. 18 asuv kinnisvara

"antud tagasi Märt Reitele kasutamiseks ja majandamiseks". 19. märtsil 1944. a. tegi M. Reite

testamendi, millega pärandas kogu oma vara eluseltsilisele A. Inglistile. Viimane pärandas 8. mail

1969. a. kogu oma vara testamendiga R. Pullatile. A. Inglist suri 1975. a. Tallinna Mererajooni

Rahvakohtu 17. septembri 1991. a. otsusega tunnistati M. Reite surnuks alates 1945. a. Tallinna

Linnakohtu 9. detsembri 1991. a. otsusega tuvastati, et R. Pullat on vastu võtnud A. Inglistist järele

jäänud vara ja asunud seda valdama. A. Inglist oli R. Pullati tädi.

Pärast Koidula t. 18 hoonete tagastamist teatas R. Pullat nende rentnikule aktsiaseltsile Kermon, et

määramata ajaks sõlmitud rendileping lõpeb kolme kuu pärast. AS Kermon esitas 23. mail 1994. a.

Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsusele

nr. 1520 ja selle alusel antud Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldusele nr. 415k, milles

palus tunnistada otsus ja korraldus seadusevastasteks. Kaebaja leidis, et hoonete seadusevastane

tagastamine rikub otseselt tema seaduslikke huve ja õigusi. Tallinna Halduskohtu 13. juuni 1994. a.

otsusega haldusasjas nr. I3189/94 kaebus rahuldati. Tallinna Linnavarade Amet esitas halduskohtu

otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada. Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 13. septembri 1994. a. otsusega haldusasjas nr. II3/99/94 rahuldati

apellatsioonkaebus ja tühistati apelleeritud kohtuotsus. Ringkonnakohus leidis, et tegu on

rendiseadusest tuleneva vaidlusega, mis tuleb lahendada tsiviilkohtupidamise korras, et AS Kermon

pole HKS § 5 lg 1 mõttes isik, kelle õigusi on vaidlustatud haldusaktidega rikutud. AS Kermon esitas

ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kaebuses leiti, et AS Kermon õigusi on

rikutud ebaseaduslike haldusaktidega, mis annavad kõrvalisele isikule võimaluse olla AS Kermon

suhtes rendileandja ilma igasuguse seadusliku aluseta, et vaidlustatud haldusaktid loovad aluse AS

Kermon õiguste rikkumiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 16. detsembri 1994. a. määrusega

haldusasjas nr. III3/114/94 kassatsioonkaebus rahuldati. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et

halduskohus on pädev lahendama rentniku kaebust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

haldusakti peale, sest rendilepingu objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise akt

muudab halduskorras rendilepingu ühte poolt - rendileandjat - ning võib rikkuda sellega rentniku

õigusi seetõttu, et rentnikule pannakse kohustused vale subjekti ees ja õigused rentniku suhtes

antakse valele subjektile. Tsiviilkohtumenetluse korras ei ole rentnikul antud juhul oma õigusi

võimalik efektiivselt kaitsta. Samuti leidis Riigikohtu halduskolleegium, et Tallinna Halduskohtu

13. juuni 1994. a. otsus on vahetult suunatud protsessi kaasamata R. Pullati õigustele.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsusega nr. 1855 jäeti R. Nöpsi poolt Tallinnas

Koidula t. 18 asuvate hoonete ja krundi tagastamiseks esitatud avaldus rahuldamata põhjusel, et

19. märtsil 1944. a. tehtud testament määrab kogu M. Reite kinnis ja vallasvara A. Inglistile.

R. Nöps abiellus M. Reite poja O. Reitega 16. juunil 1977. a. O. Reite suri 9. aprillil 1978. a.

R. Nöps esitas 21. septembril 1994. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsuse nr. 1855 ja 31. jaanuari 1994. a. otsuse nr. 1520

täielikult seadusevastaseks tunnistamist. Kaebuses leiti, et M. Reite ei saanud 19. märtsil 1944. a.

oma vara pärandada A. Inglistile, sest see oli võõrandatud juba 1940. a. Seega ei vastanud endise

omaniku testament ORAS § 8 lg 2 nõuetele. Ka ei seo R. Pullatit ja M. Reitet mingid

sugulussidemed.

3. Tallinna Halduskohus liitis AS Kermon ja R. Nöpsi kaebused ühisesse menetlusse ja kaasas

kolmanda isikuna R. Pullati.

Tallinna Halduskohtu 22. juuni 1995. a. otsusega haldusasjades nr. I3103/95 ja I3258/95 jäeti

R. Nöpsi ja AS Kermon kaebused rahuldamata. Halduskohus leidis, et M. Reite testament, mis tehti

pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist Saksa okupatsioonivõimude poolt, vastas selle

tegemise ajal kehtinud nõuetele ja oli tehtud enne testamendis märgitud vara uut õigusvastast

võõrandamist 1944. a. sügisel. Seega oli tegemist ORAS §s 8 lg 2 nõuetele vastava testamendiga.

M. Reite pärandas testamendiga kogu oma vara 19. märtsil 1944. a. A. Inglistile, kes omakorda

pärandas oma vara R. Pullatile. Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1991. a. otsusega on tuvastatud, et

R. Pullat on vastu võtnud A. Inglistist järele jäänud vara ja asunud seda valdama.

R. Nöps ja AS Kermon esitasid Tallinna Halduskohtu 22. juuni 1995. a. otsusele

apellatsioonkaebused. R. Nöps palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, tunnistades täielikult

seadusevastasteks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused nr. 1520 ja 1855. AS Kermon palus

kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, tunnistades täielikult seadusevastasteks ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni otsus nr. 1520 ja Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr. 415k.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. septembri 1995. a. otsusega rahuldati R. Nöpsi ja AS

Kermon apellatsioonkaebused, tühistati Tallinna Halduskohtu 22. juuni 1995. a. otsus ning tunnistati

täielikult seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsus nr. 1520 ja

7. märtsi 1994. a. otsus nr. 1855, samuti Tallinna Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldus nr. 415-

k. Nimetatud organitele tehti ettepanek asi uuest läbi vaadata ja teha uus otsus. Ringkonnakohus

leidis: 1) kui endise omaniku pärija on surnud, siis ORAS § 8 lg 5 kohaselt ei lähe talle kuuluva

pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud ORAS §s 8 lg 3 p. 2 nimetatud

isikutele. Vaidlusalune vara tagastati 1942. a. M. Reitele ja võõrandati uuesti 1944. a. M. Reite tegi

testamendi 19. märtsil 1944. a. ja pärandas kogu oma vara A. Inglistile, kes suri 1975. a. Kuigi

R. Pullat testamendijärgse pärijana võttis vastu A. Inglisti pärandi, ei muutu ta omandireformi

õigustatud subjektiks. R. Pullat ei kuulu ORAS §s 8 lg 3 p. 1 ja 2 nimetatud isikute hulka ja tema

tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks on seadusevastane; 2) alusetu on kolmanda isiku

esindaja väide, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsust ei saa vaidlustada halduskohtus, kuna tegu

on õigustloova aktiga. HKS §s 4 lg 3 mõistetakse õigustloova akti all õigusnormi kehtestavat akti,

mitte aga õiguse rakendamise akti. Ringkonnakohtunik T. Kollom esitas kohtuotsusele eriarvamuse,

milles märkis: "Leian, et ORAS § 8 lg 2 sätestatud tingimus, mille järgi tunnistatakse endiste

omanike testamente, kui need on tehtud enne vara võõrandamist või pärast ORAS kehtestamist, on

vastuolus Põhiseaduse §ga 32. Seetõttu arvan, et kohtuotsus tuleks jätta muutmata."

R. Pullati esindaja E. Kasch esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. septembri 1995. a.

otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub HKS § 57 lg 3 alusel otsus tühistada ja lõpetada menetlus.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Asjakohatu on kassaatori väide, et ORAS § 8 lg 2, mille kohaselt omandireformi käigus

tunnustatav testament peab olema tehtud enne testamendis märgitud vara õigusvastast võõrandamist

või pärast Omandireformi aluste seaduse kehtestamist, on vastuolus Põhiseaduse §ga 32 lg 4, mis

sätestab, et pärimisõigus on tagatud.

M. Reite 19. märtsil 1944. a. tehtud testament vastas ORAS §s 8 lg 2 sätestatud tingimusele -

testament vastas selle tegemise ajal kehtinud nõuetele. Tallinna linnakomissari 26. augusti 1942. a.

otsusega anti Koidula t. 18 asuv kinnisvara M. Reitele tagasi, ehkki üksnes kasutamiseks ja

majandamiseks. Arvesse tuleb võtta ka seda, et tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maadega tehti

nii pärast maade natsionaliseerimist 1940. a. kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Samuti aktsepteerib

Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg 2 selliseid tehinguid. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi,

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 7. septembri 1944. a. määrusega tühistati

kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti

omavalitsuse poolt Eestis. Selliste aktide tühistamine on kujunenud olukorras faktiliselt käsitatav uue

õigusvastase võõrandamisena. Seega vastab M. Reite testament ka ORAS §s 8 lg 2 sätestatud teisele

tingimusele - testament on tehtud enne vara õigusvastast võõrandamist.

M. Reite kuulutati Tallinna Mererajooni Rahvakohtu 17. septembri 1991. a. otsusega surnuks alates

1945. a. Seega on M. Reite surnud pärast talle kuulunud kinnisvara õigusvastast võõrandamist, mis

toimus 1944. a. sügisel. Kuna M. Reitele kuulunud kinnisvara asukohaga Koidula t. 18 oli

õigusvastaselt võõrandatud enne M. Reite surma, siis ei saanud A. Inglist seda vara pärida ega 8. mail

1969. a. koostatud testamendiga R. Pullatile pärandada. Selline järeldus pole vastuolus Tallinna

Linnakohtu 9. detsembri 1991. a. otsusega, millega tuvastati, et "Raimo Nikolai p. Pullat on vastu

võtnud Amanda Inglistist, surn. 10. 11. 1975. a. järele jäänud vara ja asunud seda valdama". Vastuolu

puudub juba seepärast, et nimetatud kohtuotsuses käsitletakse Koidula t. 18 asuvaid hooneid

natsionaliseeritud varana ja millegagi pole tõendatud, et A. Inglist oleks need hooned pärandvarana

vastu võtnud. Tallinna Linnakohtu 9. detsembri 1991. a. otsus käsitleb A. Inglistist järele jäänud vara,

mitte aga M. Reitelt natsionaliseeritud hooneid. Seega on õige Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 11. septembri 1995. a. otsus osas, millega tunnistati täielikult seadusevastaseks

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsus nr. 1520 ja Tallinna Linnavalitsuse

23. märtsi 1994. a. korraldus nr. 415k.

2. Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mille alusel tunnistati

täielikult seadusevastaseks linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsus nr. 1855, millega jäeti rahuldamata

R. Nöpsi avaldus Koidula t. 18 asuvate hoonete ja krundi tagastamiseks. Ringkonnakohtu otsuse

põhjendustes pole mainitud R. Nöpsi ega käsitletud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni seda otsust,

ehkki kohtuotsuse resolutsioonis on linnakomisjoni otsus nr. 1855 tunnistatud täielikult

seadusevastaseks. Ringkonnakohus, jättes põhjendamata, miks ta tunnistab linnakomisjoni otsuse

nr. 1855 seadusevastaseks, rikkus sellega TKS § 313 lg 1 ja 232 lg 4, mille kohaselt tuleb kohtuotsuse

põhjendavas osas märkida kohtus tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, ning seadused, mida kohus kohaldas.

Antud asjas pole see rikkumine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtuotsusest tulenevad

kaudselt motiivid, miks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsus nr. 1855 on

seadusevastane.

Ebaõige on aga kassaatori väide, et R. Nöpsi kui M. Reite surnud poja abikaasa pole omandireformi

õigustatud subjekt ORAS § 8 lg 3 p. 2 mõttes, sest M. Reite poolt A. Inglisti kasuks tehtud testament

jättis M. Reite pojad ilma isale kuulunud kinnis ja vallasvarast. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

7. märtsi 1994. a. otsuse nr. 1855 tegemise ajal kehtis ORAS § 8 13. juuni 1991. a. redaktsioonis.

Selles redaktsioonis kehtinud ORAS § 8 lg 3 p. 2 ei näinud ette võimalust, et testamendijärgse pärija

surma korral oleks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks

endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud. Linnakomisjoni tolleaegse otsuse

hindamisel tuleb kohaldada ORAS § 8 lg 5, mis sätestab: "Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena

käsitatakse ainult käesolevas paragrahvis tähendatud isikuid. Kui endise omaniku pärija on surnud, ei

lähe temale kuuluva pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud käesoleva

paragrahvi 3. lõike 2. punktis tähendatud isikud." Selleks, et ORAS § 8 lg 5 ja lg 3 p. 2 13. juuni

1991. a. redaktsioonis oleksid mõistetavad ja kohaldatavad, tuleb nende sätete tõlgendamisel

kasutada ORAS § 8 lg 3 p. 2 13. aprilli 1994. a. redaktsiooni. Viimatinimetatud redaktsiooni kohaselt

on testamendijärgse pärija surma korral omandireformi õigustatud subjektiks ka endise omaniku

lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast). Seega oli ORAS § 8 lg 5

ja lg 3 p. 2 esialgse redaktsiooni mõtte kohaselt omandireformi õigustatud subjektiks isik, kes jäeti

testamendiga pärandusest ilma.

Kuna M. Reite vara testamendijärgne pärija A. Inglist oli surnud ja R. Pullat ei saanud vastavalt

ORAS §le 8 lg 5 ja lg 3 p. 2 olla Koidula t. 18 asuva vara suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks, siis on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsus nr. 1520 ja Tallinna

Linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldus nr. 415k seaduslikud. Seadusevastane on ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 7. märtsi 1994. a. otsus nr. 1855, millega jäeti rahuldamata R. Nöpsi avaldus

tunnistada ta Koidula t. 18 asuvate hoonete ja krundi suhtes omandireformi õigustatud subjektiks.

Toimikuandmetest nähtub, et R. Nöps on selle vara endise omaniku surnud poja abikaasana ainus

isik, kes vastab ORAS §s 8 sätestatud tingimustele.

3. Ebaõige on kassaatori väide, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. jaanuari 1994. a. otsus

nr. 1520 ja linnavalitsuse 23. märtsi 1994. a. korraldus nr. 415k on õigustloova sisuga üksikaktid,

kuna nad andsid R. Pullatile omandiõiguse Koidula t. 18 asuvale varale. Ekslik on ka kassaatori

järeldus, et HKS § 4 lg 3 välistab otsuse nr. 1520 ja korralduse nr. 415k halduskohtusse kaebamise,

kuna otsus ja korraldus olid õigustloova sisuga. HKS § 4 lg 3 sätestab tõepoolest, et õigusaktiks,

mille peale võib halduskohtusse kaevata, on samas paragrahvis nimetatud organi, asutuse või

ametiisiku otsus, korraldus, käskkiri või muu õigusakt, millel pole õigustloovat sisu. Kuid üksikakt,

mis annab isikule subjektiivseid õigusi või paneb talle kohustusi, pole õigustloov akt HKS § 4 lg 3

mõttes. Vastupidisel tõlgendamisel muutuks halduskohtusse kaebamine võimatuks, sest igasugune

halduse üksikakt annab kellelegi õigusi või paneb kellelegi kohustusi. Seega on ringkonnakohus

õigesti asunud seisukohale, et HKS §s 4 lg 3 mõeldakse õigustloova akti all õigusnormi sisaldavat

akti, mitte aga õiguse rakendamise akti. Seega on kassaatori taotlus lõpetada asja menetlus

põhjendamatu.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

11. septembri 1995. a. otsus haldusasjas nr. II3/198/95 muutmata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse.

Määrus jõustub 8. detsembril 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton,Jüri Põld,Hele-Kai Remmel