III-3/1-37/95 · Riigikohus

III-3/1-37/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 1. detsembril 1995. a.

A. Tenno esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine Endiste korteriühingute liikmete korterite

tagastamise ja kompenseerimise seaduse kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

30. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Ann Tenno esindaja vandeadvokaat Aleksander

Glikmani kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. septembri 1995. a.

otsusele haldusasjas nr. II3/74/95.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Larissa Rang ja tema esindaja Ilmar Rang. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Ann Tenno kasutas alates 1993. a. aprillikuust üürilepingu alusel eluruumi Tallinnas Uus tn. 22

korter 4. Sama korteri kui endiselt korteriühingult õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks

esitatud Larissa Rangi avalduse jättis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 7. märtsil 1994. a. otsusega

nr. 1896 rahuldamata. Selle otsuse kohaselt kuulus nimetatud elamu korteriühingule Uus 22, kuid

taotleja isa Jakob Rang ei olnud selle korteriühingu liige. Otsuse sai L. Rang kätte 28. aprillil 1994. a.

Sama aasta 5. mail müüs Tallinna Vanalinna Elamuekspluatatsiooni Valitsus selle korteri A. Tennole.

L. Rang ei nõustunud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega ja esitas Tallinna Linnavalitsusele

kaebuse, mis on registreeritud samuti 5. mail 1994. a. ÕVVTK Tallinn linnakomisjoni 12. septembri

1994. a. otsusega nr. 3799 tühistati komisjoni varasem otsus ja loeti Tallinnas Uus tn. 22 korter nr. 4

omandireformi objektiks ning tunnistati selle korteri suhtes omandireformi õigustatud subjektiks

L. Rang. Komisjon luges tõendatuks, et seda korterit kasutas õigusvastase võõrandamise ajal J. Rang

endise korteriühingu liikmena. Komisjoni otsuse kohaselt vastab J. Rang Endiste korteriühingute

liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 nõuetele.

20. detsembril 1994. a. esitas L. Rang Tallinna Linnakohtule hagiavalduse nimetatud korteri ostu-

müügilepingu tühistamiseks, kuna Omandireformi aluste seaduse § 18 lg 1 kohaselt on see tehing

kehtetu.

10. jaanuaril 1995. a. esitas A. Tenno Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 12. septembri 1994. a. otsuse nr. 3799 peale. A. Tenno arvates rikuti komisjoni

otsusega tema õigusi, kuna selle otsuse alusel vaidlustas L. Rang tema omandiõiguse erastatud

korterile. A. Tenno väitis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on juhindunud Endiste korteriühingute

liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 asemel §st 2, mis antud asjas

kohaldamisele ei kuulunud. A. Tenno vaidlustas ÕVVTK otsuse ka seepärast, et komisjon tegi otsuse,

kogumata tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaksid, millisel õiguslikul alusel ja millist korterit

J. Rang kasutas.

Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2 reguleerib

endistelt korteriühingutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kui

korteriühing oli andnud oma liikme omandusse korteriühingu poolt ehitatud võiomandatud elamu.

Sama seaduse § 3 lg 1 sätestab vara tagastamist või kompenseerimist, kui korteriühingu elamus asuv

korter oli korteriühingu liikme omanduses või osamaksu alusel tema kasutuses.

21. veebruari 1995. a. kohtuotsusega jättis Tallinna Halduskohus A. Tenno kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et J. Rang oli korteriühingu Uus 22 liige ja kasutas selles elamus korerit nr. 4 osamaksu

alusel. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsuses on küll eksitav viide Endiste

korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse §le 2, kuid see ei ole

linnakomisjoni otsuse seadusevastaseks tunnistamise aluseks.

A. Tenno esindaja vandeadvokaat Aleksander Glikman esitas sellele kohtuotsusele

apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtuniku otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

tunnistataks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsus seadusevastaseks.

Apellatsioonkaebuses selgitatakse, et nimetatud komisjon pole asunud seisukohale, et J. Rang kasutas

korterit osamaksu alusel. Pole selge, kas J. Rang kasutas korterit nr. 4 või nr. 3. Seepärast on kohus

alusetult ja tõendeid vääralt hinnates tuvastanud, et J. Rang kasutas endises korteriühingus Uus 22

korterit nr. 4 ühingu liikmena osamaksu alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. septembri 1995. a. otsusega jäeti A. Tenno esindaja

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtuniku otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt

on halduskohtunik põhjendatult lugenud tõendatuks, et J. Rang oli korteriühingu liige ja kasutas

osamaksu alusel korterit nr. 4. Halduskohtunik on põhjendatult leidnud, et ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni otsuses tehtud viide Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja

kompenseerimise seaduse §le 2 ei ole linnakomisjoni otsuse seadusevastaseks tunnistamise aluseks,

sest "sisuliselt on linnakomisjoni otsus seadusega kooskõlas". Eriarvamusele jäi kohtunik A. Jõks,

kes leidis, et halduskohtuniku otsus tuleks tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja

tõenditele väära hinnangu andmise tõttu. See, et J. Rang oli korteriühingu liige, ei tõenda, et ta oli

tasunud osamaksu.

Sellele ringkonnakohtu otsusele esitas A. Tenno esindaja vandeadvokaat A. Glikman

kassatsioonkaebuse, milles palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuses loetakse ringkonnakohtu otsus ebaõigeks järgmistel motiividel:

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on ekslikult kohaldanud Endiste korteriühingute liikmete korterite

tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 2. Linnakomisjoni otsusega pole tuvastatud neid

asjaolusid, mis on vajalikud antud asja lahendamiseks kohaldamisele kuuluva sama seaduse § 3 lg 1

alusel.

2. Ringkonnakohus tegi alusetu järelduse, et J. Rangi korteriühingu liikmeks olemisest tuleneb, et ta

oli tasunud osamaksu ja kasutas korterit osamaksu alusel. Kuna seda asjaolu polnud tuvastanud ei

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ega halduskohtunik, ületas ringkonnakohus oma pädevust ja rikkus

HKS § 3 lg 2 p. 3.

3. Korteriühingu Uus 22 põhikirja punkti 9 teisest lõikest tuleneb, et ühingu juhatus võis isiku

liikmeks vastu võtta enne seda, kui ta oli juhatuse poolt kindlaksmääratud summa osamaksust

tasunud. Kuid põhikirja kohaselt omandas ühingu selline liige kõik õigused alles siis, kui ta oli

sisseastumismaksu ja osamaksu tasunud. Ringkonnakohus pole võtnud arvesse, et puuduvad tõendid,

millise summa osamaksust pidi J. Rang tasuma ja kas ta seda tegi.

4. Pole piisavalt tõendatud, et J. Rang kasutas korterit nr. 4, mitte korterit nr. 3.

5. Ringkonnakohus on HKS § 13 lg 2 rikkudes vabastanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

kohustusest kaebusele vastuväidete esitamisel neid väiteid vastavate tõenditega põhjendada.

Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et A. Tenno pole esitanud tõendeid, et korterid 3 ja 4 on pärast

1939. aastat ümber ehitatud, mistõttu üksnes korterite suuruse alusel ei saa teha kindlaks, kas ja

kuidas on korterite numeratsioon muutunud.

L. Rangi vastuses A. Tenno esindaja vandeadvokaat A. Glikmani kassatsioonkaebusele ei nõustuta

kassaatori väidetega ja leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Halduskohtunik ja ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et ÕVVTK Tallinna

linnakomisjon on rakendanud vääralt Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja

kompenseerimise seadust.

Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 kohaselt

loetakse korter omandireformi objektiks ning antakse endise korteriühingu liikme või tema pärijate

omandusse või kompenseeritakse neile selle maksumus üksnes siis, kui see korter oli korteriühingu

liikme omanduses või osamaksu alusel tema kasutuses.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon otsustas 12. septembril 1994. a. lugeda omandireformi objektiks

korteri nr. 4 Tallinnas Uus tn. 22 ja tunnistas selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks

L. Rangi, tegemata kindlaks, kas nimetatud korter oli J. Rangi omanduses või osamaksu alusel tema

kasutuses. Halduskohtunik nõudis Tallinna Linnavarade Ametilt seoses A. Tenno kaebuse

menetlemisega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni algmaterjalid komisjoni 12. septembri 1994. a.

otsuse nr. 3799 osas. Tallinna Linnavarade Amet saatis halduskohtunikule dublikaadi vastavast

toimikust nr. 9198, mis on kohtutoimikus. Toimikus nr. 9198 pole dokumente selle kohta, et J. Rang

kasutas korterit osamaksu alusel. Samuti pole selles toimikus dokumente nimetatud asjaolu

väljaselgitamiseks rakendatud abinõude kohta.

Antud haldusasjas on kohtunik tuvastanud, et J. Rang kasutas korterit osamaksu alusel. Seostades

selle asjaolu kaevatud õigusaktiga ja tunnistades selles aktis tehtud viite Endiste korteriühingute

liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse §le 2 eksitavaks ja väheoluliseks, on

halduskohtunik omistanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusele uue sisu. Ringkonnakohus,

asudes seisukohale, et "sisuliselt on linnakomisjoni otsus seadusega kooskõlas", lähtus kaevatud

õigusakti uuest sisust. HKS § 20 lg 1 alusel võib halduskohtunik õigusakti tunnistada

seadusevastaseks või jätta kaebuse rahuldamata. Kohus ei tohi omistada kaevatud õigusaktile uut

sisu.

HKS §st 19 lg 1 tuleneb, et halduskohtuniku otsus peab tuginema kohtuistungil kindlakstehtud

asjaoludele. Asjaolude kindlakstegemise aluseks on tõendite uurimine ja nende hindamine kogumis

ning vastastikuses seoses. Vastavalt TKS §le 232 lg 4 tuleb otsuse põhjendavas osas märkida tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldus ja põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab.

Antud asjas pole halduskohtunik märkinud tõendeid selle kohta, et J. Rang oli endise korteriühingu

liikmena kasutanud korterit osamaksu alusel. Seetõttu on halduskohtuniku poolt kindlakstehtud see

asjaolu põhjendamatu. Halduskohtuniku otsus ei tugine selles osas kohtuistungil kindlakstehtud

asjaoludele ja on seega vastuolus HKS §ga 19 lg 1 ja TKS §ga 232 lg 4. Ringkonnakohus pole

pööranud tähelepanu sellele HKS §s 36 lg 2 nimetatud rikkumisele.

Ringkonnakohtu väide, et J. Rangi korteriühingu liikmeks olemisest järeldub, et ta oli tasunud ühingu

juhatuse poolt kindlaksmääratud summa osamaksust, on põhjendamatu ja eksitav. Endiste

korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse §st 3 lg 1 ei tulene, et

tasutud pidi olema kogu osamaks või ühingu juhatuse poolt kindlaksmääratud summa osamaksust.

Piisab, kui on tasutud mingi osa osamaksust.

HKS § 50 alusel pole kassatsioonikohtu pädevuses kaebuse selle osa läbivaatamine, kus

vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust seetõttu, et pole piisavalt tõendatud, kas J. Rang

kasutas korterit nr. 4 või nr. 3.

Kassaatori väide, et ringkonnakohus on rikkunud HKS § 13 lg 2, on alusetu ja antud asja

lahendamisel ebaoluline HKS § 36 lg 2 mõttes.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. septembri 1995. a. otsus haldusasjas

nr. II3/74/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada Ann Tennole kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 8. detsembril 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann