III-1/1-79/95 · Riigikohus

III-1/1-79/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. novembril 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R. P. süüdimõistmises KrK § 142 lg 2 p.1 ja 2 järgi;

A. O. süüdimõistmises KrK §-de 140 lg 2 p.2 ja 113 järgi ning

A. S. õigeksmõistmises.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu R. P. kaitsja vandeadvokaat Raivo Pert ja

Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Pärnu Linnakohtu 18. aprilli 1995.a. otsusega tunnistati süüdi R. P.

KrK § 142 lg.2 p. 1, 2 ja 3 järgi ning karistati kolmeaastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Sama

kohtuotsusega tunnistati A. O. süüdi KrK § 142 lg 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega

kaks aastat ja kuus kuud poolkinnises vanglas. A. S. mõisteti süüdistuses KrK § 142 lg 3 p. 1 järgi õigeks.

Kohtueelsel menetlusel oli kohtualustele esitatud süüdistus KrK § 142 lg 3 p.1 järgi selles, et nemad alates

2. jaanuarist 1995.a. ilma seadusliku aluseta hakkasid esitama põhjendamatuid nõudeid A. K. ja J. I. vastu,

üheskoos ja eelneval kokkuleppel hakkasid viimastelt välja pressima raha 300 USD. R. P. ähvardas

kannatanuid füüsilise vägivallaga ja nõudis viivist iga viivitatud päeva eest 50 USD, sealjuures hoiatades, et

kannatanute pöördumisel politseisse nad tapetakse. 27. jaanuari 1995.a. päeval nõudsid R. P. ja A. O.

kannatanutelt juba 500 USD ja 200 USD, olles eelnevalt omastanud väljapressimise tulemuse mõjustamiseks

vastu A. K. tahet viimase teleri maksumusega 12 000 krooni ning saanud A. K. varemnõutud rahast kätte 200

USD. Sama päeva õhtul kella 18 paiku sisenesid R. P., A. O.ja A. S. kolmekesi A. K. korterisse, kus küsisid

päeval nõutud raha. Kuna raha kätte ei saadud, hakkasid R. P. ja A. O. J. I-i käte ja jalgadega peksma,

kusjuures R. P. kägistas kannatanut püksirihmaga. Raha saamata väljapressijad lahkusid, ähvardades

kannatanuid tapmisega ja lubades kell 20.30 tagasi tulla. Kella 20.30 paiku sisenes A. K.korterisse A. S., kes

nõudis sealviibinud J. I. käest raha, mille peale viimane andis talle 100 USD.

Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused süüdimõistetu A. O. ja tema kaitsja vandeadvokaat

R.Oberg, süüdimõistetu R. P. kaitsja vandeadvokaat R.Pert ning apellatsioonprotesti Pärnu linna abiprokurör

T.Vaske.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 1995.a. otsusega muudeti vaidlustatud

kohtuotsus. R. P. tunnistati süüdi KrK § 142 lg.2 p.1 ja 2 järgi ning tühistati A. O. süüditunnistamine

väljapressimise osas. Ta tunnistati süüdi KrK § 140 lg 2 p. 2 järgi ja karistati 8-kuuse vabadusekaotusega

ning süüditunnistamisel KrK § 113 järgi karistati teda rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s.o. 3000

krooni. KrK §-de 40 ja 43 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 8 kuud

vabadusekaotust poolkinnises vanglas ja 3000 krooni rahatrahvi, mis kuulub täideviimisele iseseisvalt.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 1995.a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu R. P. kaitsja vandeadvokaat R.Pert ja kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja J.Naaber.

Kirjalikud vastuväited kassatsioonprotesti peale esitas A. S. kaitsja vandeadvokaat P.Järve.

Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ei Pärnu Linnakohus ega Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

ole kohaldanud õigesti kriminaalseadust, mistõttu taotletakse Riigikohtult uue otsuse tegemist - R. P.

süüditunnistamist omavolis KrK § 188 järgi, karistamist arestiga ja seoses karistuse ärakandmisega vahi alt

vabastamist.

Kassatsioonprotestis taotletakse Pärnu Linnakohtu 18. aprilli 1995.a. ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 28. augusti 1995.a. otsuste tühistamist väljapressimisega seonduvas osas ja

kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks Pärnu Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Protestis

leitakse, et kohtud on ebõigesti kohaldanud kriminaalseadust kuriteo kvalifitseerimisel ja karistuse

mõistmisel. Protesti motiivide kohaselt on 2. jaanuaril 1995.a. ja 27. jaanuaril 1995.a grupp isikuid eelneval

kokkuleppel tegutsenud ühise tahtlusega ja ühise eesmärgiga - saada kannatanutelt A. K. ja J. I.

väljapressimise teel raha. Seetõttu tuleb R. P., A. O. ja A.S. poolt toimepandud kuritegu kvalifitseerida

väljapressimisena KrK § 142 lg.2 p. 1, 2 ja 3 järgi ning mõista vastavad karistused

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud vandeadvokaat

R.Perti seletuse, kes taotles tema poolt esitatud kaebus rahuldada ja Riigikohtul teha uus otsus, ning prokurör

J.Naabri arvamuse, kes toetas protestis esitatut ja taotles eelnevad kohtulahendid tühistada,

t u v a s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt on kannatanute A. K. ja J. I. suhtes

toimepandud kuritegu kvalifitseeritav väljapressimisena. Otsuses märgitakse, et kuriteo kvalifitseerimine

väljapressimisena on põhjendatud ja rajaneb eeluurimisel kogutud ning kohtuliku uurimisel kontrollitud

tõenditel ning et ringkonnakohus selles osas nõustub Pärnu Linnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Samas

kohtuotsuses osundatakse, et väljapressimine loetakse lõpuleviiduks vara, varalise õiguse või muu varalise

kasu üleandmise nõudmise momendist, sõltumata sellest, kas vara, varaline õigus või muu varaline kasu

süüdlasele üle anti. Lähtudes eelpoolnimetatud seisukohast on ringkonnakohus käsitlenud 2. jaanuaril

1995.a. ja 27. jaanuaril 1995.a. toimepandud tegusid erinevate kuriteoepisoodidena ja vastavalt sellele

lahendanud ka R. P., A. O. ja A. S. vastutuse küsimuse. Samal ajal on ringkonnakohus otsuse motiveerivas

osas väitnud, et vaatamata asjaolule, et kogu sündmus, s.o. raha väljapressimine kannatanutelt koosneb

kolmest osast, on tegemist ühe kindla eesmärgi saavutamiseks ühtse tahtlusega toimepandud teoga. Seega on

ringkonnakohtu järeldused vastuolulised ja teineteist välistavad. Ühelt poolt väidetakse, et tegemist on

erinevate kuritegudega, teisalt aga, et tegemist on jätkuva kuriteoga.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et väljapressimine kuriteo põhiliigina, mis on sätestatud KrK §-s

142 lg 1, on lõpule viidud momendist, kui ähvardusega nõudmine sai kannatanule teatavaks. Antud juhul on

ähvardus käsitatav vahendina kindla eesmärgi - võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu

kättesaamiseks. Kuigi väljapressimine on lõpule viidud nõudmisähvardusega, sõltumata sellest, kas võõras

vara, varaline õigus või muu varaline kasu üle anti, võib kuritegelik rünne aga faktiliselt jätkuda ka pärast

väljapressimise juriidilist lõppemist tegevuse näol, mille tagajärjel võõras vara tegelikult üle antakse. Ka

see faktiliselt jätkuv rünne on hõlmatud väljapressimisest ega vaja täiendavat kvalifitseerimist

kriminaalkoodeksi eriosa muude paragrahvide järgi. Kuni ründe faktilise lõppemiseni on võimalik ka osavõtt

väljapressimisest. Kui järgnev tegevus sisaldab endas sama kuriteo põhiliigi või enamohtliku liigi tunnuseid

ja on suunatud ühe ja sama objekti vastu, kusjuures tegutsetakse ühtse tahtlusega ja eesmärk on sama -

saavutada võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmine, - on tegemist jätkuva

väljapressimisega. Jätkuva kuriteo alguseks on esimene tegu ühtsest jätkuvat kuritegu moodustavast mitmest

samasugusest teost, lõpuks aga viimase teo toimepanemine. Seega saab jätkuva kuriteo puhul osa võtta kas

kõigist kuriteoepisoodidest või vähemalt kahest, nendest, mis on üksteisest lühema ajavahemikuga lahutatud

ja sama kuriteokoosseisu tunnustega teost. Kõiki neid tegusid, mis esinevad väljapressimise koosseisuliste

vastutust raskendavate asjaoludena - vägivald; ähvardus tappa või tekitada üliraske kehavigastus; vara

hävitamine või rikkumine; isikult vabaduse võtmine, - ei ole õige kvalifitseerida iseseisvate kuritegudena

kriminaalkoodeksi eriosa teiste paragrahvide järgi ja kuritegude konkurentsi ei esine. Kui aga

väljapressimisega kaasneb sellise vara hõivamine, mis ei olnud väljapressimise eesmärgiks, on tegemist

väljapressimise ja varavastase kuriteo reaalkonkurentsiga.

Eristamaks väljapressimist ja omavoli, tuleb eelkõige lähtuda kuriteo objektist e. kaitstavast õigushüvest.

Väljapressimine on varavastane kuritegu ja kuritegelik rünne toimub eesmärgil, et võõras vara,

varaline õigus või muu varaline kasu antakse üle isikule, kellel puudub selleks seaduslik õigus.

Omavoli on aga valitsemiskorra vastu suunatud kuritegu, rünnatakse teatud valitsemiskorda,mis

peaks tagama omanikule tema õiguste teostamise seaduslikul teel. Omavoli korral realiseerib omanik

oma tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikul teel.

Võttes aluseks eelnimetatud seisukohti ja kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et R. P., A.O. ja A. S. poolt toimepandud teod 2. jaanuarist 1995.a. kuni 27. jaanuarini

1995.a. kannatanute A. K.ja J. I. suhtes kujutavad endast jätkuvat kuritegu, millest iga osavõtja vastutab

vastavalt kuriteost osavõtu astmele ja iseloomule ning seetõttu kuuluvad selles osas eelnevad kohtulahendid

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tühistamisele.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.2, 64 p. 1 ja 3 ning 65 lg.3,

Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. augusti 1995.a. otsus ja Pärnu

Linnakohtu 18. aprilli 1995.a. otsus R. P. ja A. O. süüdimõistmises ning A. S. õigeksmõistmises neile

eeluurimisel KrK § 142 lg 3 p. 1 järgi inkrimineeritud tegudes.

2. Saata kriminaalasi selles osas uueks kohtulikuks arutamiseks Pärnu Linnakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada, kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 14. novembril 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep