III-3/1-31/95 · Riigikohus

III-3/1-31/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 3. novembril 1995. a.

P. Saksa esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine ühistatud vara kompensatsiooni

määramise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 2. novembril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Paul Saksa esindaja Lembit Villemi

kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 1995. a. otsusele haldusasjas

nr. II369/95.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Paul Saks. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

12. aprillil 1995. a. esitas Paul Saks Viljandi halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada

Kolga-Jaani kolhoosi reformihalduri Uno Feldschmidti tegevuse ühistatud vara eest saadava

kompensatsiooni määramisel täielikult seadusevastaseks.

Kaebuse kohaselt määrati Kolga-Jaani kolhoosi reformikomisjoni poolt P. Saksale ühistatud vara eest

kompensatsioon 18 545 krooni, s.h. hoonete eest 6495 krooni. Ühistatud hoonete (lauda, küüni ja

aida) kompenseerimisel võeti arvesse ühistamisaktis märgitud kulum. Õigustatud subjekt leidis, et

hoonete eest määratud kompensatsioon ei ole kooskõlas kehtiva seadusega ja esitas reformikomisjoni

tegevuse peale kaebuse Kolga-Jaani Vallavolikogule. Vallavolikogu saatis kaebuse lahendamiseks

kolhoosi reformihaldurile. Viimane vastas kaebusele 23. märtsil 1995. a. kirjaga, leides, et

reformikomisjoni poolt P. Saksale määratud kompensatsioon on kooskõlas Põllumajandusreformi

seaduse §ga 9 lg 2. Viljandi halduskohtunikule esitatud kaebuses väitis P. Saks, et ühistatud hoonete

kompenseerimisel ei ole reformikomisjon järginud Ühistatud vara maksumuse määramise seadust ja

Vabariigi Valitsuse 4. septembri 1992. a. määrust nr. 261 "Maa ja põllumajandusreformi kiirendamise

kohta".

Viljandi halduskohtuniku 15. mai 1995. a. otsusega kaebus rahuldati ja tunnistati Kolga-Jaani

kolhoosi reformihalduri toiming seadusevastaseks. Kohus leidis, et ühistatud vara maksumuse

määramist reguleerib Ühistatud vara maksumuse määramise seadus. Reformihalduri seisukoht, et

ühistatud vara endisele omanikule või tema õigusjärglasele kompensatsiooni arvutamine ja maksmine

toimub Põllumajandusreformi seaduse § 9 alusel, ei ole õige. 21. juunil 1993. a. jõustunud Eesti

Vabariigi omandireformi aluste seaduse II osa "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja

kompenseerimine" muutmise ja täiendamise seaduse §ga 3 lg 2 p. 3 tunnistati kehtetuks

Omandireformi aluste seaduse § 13 lg 5. Viimatinimetatud säte kehtestas, et vara väärtus

kompenseeritakse õigusvastase võõrandamise aegsest maksumusest lähtudes.

Kolga-Jaani kolhoosi reformihaldur esitas halduskohtuniku otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada Viljandi halduskohtuniku 15. mai 1995. a. otsus, teha uus otsus ja lõpetada asja menetlus.

Tartu Ringkonnakohtu 7. juuli 1995. a. otsusega tühistati Viljandi halduskohtuniku 15. mai 1995. a.

otsus, tehti uus otsus ja jäeti P. Saksa kaebus Kolga-Jaani reformihalduri toimingu peale rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja

kompenseerimise seaduse § 1 lg 2 kohaselt kehtestatakse ühistatud vara maksumuse määramise

alused ja kord ning kompenseerimise viis ja ulatus kindlaks eraldi seadusega. Ühistatud vara

maksumuse määramise seaduse § 4 sätestab, et ühistatud vara maksumuse määramiseks teeb

ühismajandi põllumajandusreformikomisjon kindlaks õigustatud subjektidele kuulunud ühistatud vara

koosseisu ühistamise akti ja muude tõendite alusel. Sellest sättest "tuleneb, et ühistatud vara koosseis

hõlmab ka kulumi, kui see on märgitud ühistamise aktis või tõendatud muude tõenditega, kuna selle

võrra on vara koosseisu suurus (väärtus) vähenenud." Põllumajandusreformi seaduse § 9 lg 2 kohaselt

on ühistatud vara endisel omanikul või tema õigusjärglasel õigus saada kompensatsiooni vara

ühistamise aegsest väärtusest lähtudes. Antud juhtumil nähtub ühistamise aktist, et ühistatud hooned

olid 80 % ulatuses amortiseerunud. Seega moodustab säilinud osa, s.o. 20 % hoonetest, ühistatud vara

koosseisu hoonete osas. Kohus leidis, et reformikomisjonil on õigus Ühistatud vara maksumuse

määramise seaduse § 5 alusel arvestada hoonete kompenseerimisel kulumit.

P. Saksa esindaja L. Villem esitas 2. augustil 1995. a. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

Tartu Ringkonnakohtu 7. juuli 1995. a. otsuse, teha uus otsus ning jätta jõusse Viljandi

halduskohtuniku 15. mai 1995. a. otsus. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on vääralt

kohaldanud materiaalõiguse norme. Kassaator väidab, et Ühistatud vara maksumuse määramise

seadus ei näe ette vara võõrandamisaegse maksumuse kindlakstegemist. Ringkonnakohus on ekslikult

asunud seisukohale, et vara koosseisu kindlakstegemise kohustusest tuleneb ka vara

võõrandamisaegse maksumuse kindlaksmääramine. Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on

põhjendanud oma otsust Põllumajandusreformi seaduse §ga 9 lg 2 ja Omandireformi aluste seaduse§-

ga 13 lg 1, kuid ei ole teinud otsust kooskõlas nende sätetega. Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni 14. aprilli 1993. a. otsuse nr. 113002

punktiga 4 on loetud dokumentaalselt tõendatuks, et ühistatud vara maksumus selle õigusvastase

võõrandamise ajal oli 7044 rubla. Rahandusministeeriumi 19. juuli 1993. a. määruse nr. 107 p. 1

kohaselt tuleb rakendada võõrandatud vara maksumuse arvutamisel Eesti kroonides koefitsienti 4,5

ehk kurssi 0,222 rubla võrdub 1 kroon. Kassatsioonkaebuses taotletakse ka kohtukulude hüvitamist.

Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Kolga-Jaani kolhoosi reformihaldur, et kassatsioonkaebus on

põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Omandireformi aluste seaduse § 13 lg 1 kehtestab, et kui omandireformi objektiks olev õigusvastaselt

võõrandatud vara on hävinud, kui seda ei tagastata või kui varaks on aktsiad või osatähed,

kompenseerib riik selle seaduses sätestatud ulatuses ja korras, lähtudes vara õigusvastase

võõrandamise aegsest maksumusest. Sama seaduse § 14 lg 1 kohaselt tagastatakse või

kompenseeritakse ühistatud vara samadel alustel muu õigusvastaselt võõrandatud varaga, kui samast

seadusest või muudest Eesti Vabariigi seadustest ei tulene teisiti. Ühistatud vara tagastamist ja

kompenseerimist reguleerib Põllumajandusreformi seadus. Selle seaduse § 9 lg 2 sätestab, et

ühistatud vara endisel omanikul või tema õigusjärglasel on õigus saada kompensatsiooni vara

ühistamise aegsest väärtusest lähtudes: 1) vara asendamise teel muu samaväärse varaga

(kompensatsioon natuuras); 2) osana ühismajandi varast, mille kohta talle antakse vastav tõend ja 3)

rahas.Tartu Ringkonnakohus leidis õigesti, et P. Saksal on õigus saada kompensatsiooni hoonete

ühistamise aegsest väärtusest lähtudes, kuid on ekslikult samastanud vara koosseisu ja vara väärtuse

mõisted.

Ühistatud vara maksumuse määramise seadus sätestab ühistatud vara maksumuse määramise selle

kompenseerimiseks vastavalt Omandireformi aluste seaduse §le 14 ja Põllumajandusreformi seaduse

§le 9. Ühistatud vara maksumuse määramise seaduse § 3 kohaselt määratakse ühistatud vara

maksumus lehma arvestusliku hinna ja Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ühistatud varade hinna

ümberarvestuse koefitsientide alusel. Antud juhul on ühistatud vara maksumuse määramisel võetud

aluseks lehma arvestuslik hind 500 krooni, mis on kooskõlas Ühistatud vara maksumuse määramise

seaduse §ga 2. Lauda ja aida maksumuse määramisel on aluseks võetud hinna ümberarvestuse

koefitsient 5. Küüni maksumuse määramisel on aluseks võetud aga koefitsient 2,3. See ei ole

kooskõlas Vabariigi Valitsuse 4. septembri 1992. a. määrusega nr. 261 12. jaanuari 1993. a. määruse

nr. 12 redaktsioonis. Nimetatud määrus kehtestab ühistatud varade hinna ümberarvestuse

koefitsiendid kivihoonetele iga 100 m3 kohta 10-15 ja puithoonetele iga 100 m3 kohta 57,5. Seega on

P. Saksale ühistatud vara eest määratud kompensatsioon ebaõige ja Kolga-Jaani kolhoosi

reformihalduri toiming seadusevastane. Kui reformihalduri poolt asja uuel läbivaatamisel ei nõustuta

ühistamisaktis märgitud andmetega, on võimalik teha ekspertiis vara võõrandamisaegse maksumuse

määramiseks. Kassatsioonkaebuses märgitud Rahandusministeeriumi 19. juuli 1993. a. määrus

nr. 107 "Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse kroonidesse arvestamise koefitsientidest" ei

kuulu kohaldamisele ühistatud vara eest kompensatsiooni määramisel.

Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele.

Asjas on võimalik teha uus otsus. Kassaatorile kuuluvad hüvitamisele kohtukulud 461 krooni.

Juhindudes HKS §dest 57 p. 4, 68 lg 3 ja 69 lg 1, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuli 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3-

69/95.

Tunnistada Kolga-Jaani kolhoosi reformihalduri toiming Paul Saksa kaebuse lahendamisel

täielikult seadusevastaseks ja teha reformihaldurile ettepanek asi uuesti läbi vaadata.

Mõista Kolga-Jaani kolhoosi reservfondist Paul Saksa kasuks välja kohtukulud 461 (nelisada

kuuskümmend üks) krooni.

Tagastada Paul Saksale kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 8. novembril 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann