III-2/1-61/95 · Riigikohus

III-2/1-61/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 26. oktoobril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik,

Välisministeeriumi esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil

16. oktoobril 1995. a.

EV Välisministeeriumi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 1995. a.

otsuse Taivo Koppeli hagis Välisministeeriumi vastu tööle ennistamiseks ja töölt sunnitud

puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmiseks.

T. Koppel töötas Välisministeeriumi protokolliosakonnas alates 25. oktoobrist 1993. a. 3. sekretärina.

15. juulil 1994. a. lõpetas Välisministeerium töölepingu T. Koppeliga TLS § 86 p. 6 alusel

töökohustuste rikkumise tõttu.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis leidis T. Koppel, et ta ei ole jätnud oma töökohustusi täitmata,

teda ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, ta ei ole töölt põhjuseta puudunud ning kostja ei ole

töölepingu lõpetamisel järginud selleks ettenähtud korda. Seetõttu jäi hagejale töölepingu lõpetamisel

selgusetuks, millise üleastumise eest karistust kohaldati. Hageja palus tunnistada töölepingu

lõpetamine temaga TLS § 86 p. 6 alusel ebaseaduslikuks ning ta tööle ennistada ja välja mõista töölt

sunnitud puudumise aja eest keskmine palk.

Tallinna Linnakohus rahuldas 7. detsembri 1994. a. otsusega hagi, tunnistas töölepingu lõpetamise T.

Koppeliga TLS § 86 p. 6 alusel ebaseaduslikuks, ennistas ta endisele ametikohale ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 9550 krooni töölt sunnitud puudumise aja eest.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. mai 1995. a. otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks ei ole

seaduslikku alust, sest kohus on põhjendatult hagi rahuldanud ning otsus ei vaja täiendavat

motiveerimist. Kohtuotsuse motiivide kohaselt viibis hageja korralisel puhkusel 20. juunist kuni 10.

juulini 1994. a., kuid kolmel esimesel puhkusepäeval oli ta tööl. Kohus leidis, et puhkuse ajal

töötajale tööülesannete andmine on põhjendamata, sest puhkuse ajaks tööleping peatub. Ka on hageja

13. ja 14. juulil 1994. a. töölt puudumise käsitlemine tööluusina põhjendamatu, sest 11. juulil 1994. a.

teatati hagejale, et protokolliosakonnas ta enam ei tööta, mõjutati kirjutama lahkumisavaldust ning

12. juulil 1994. a. paluti tal tagasi tulla kahe päeva pärast. Kostja ei koostanud dokumenti, millega

määrati hagejale distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine süülise käitumise eest ja ei nõudnud

hagejalt seletust, mistõttu selgus hagejale alles kohtus, mille eest tema suhtes töölepingu lõpetamist

kohaldati. Kohus leidis, et on tõendatud kostja soov lõpetada tööleping hagejaga enne n.n. tööluusi

ning töölepingu lõpetamiseks otsiti konkreetset alust ja põhjust.

Kassatsioonkaebuses palub Välisministeerium tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 1995. a.

otsuse ning saata asi apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele andnud mingit õiguslikku

hinnangut ning on seega jätnud kaebuse sisuliselt läbi vaatamata. TsKS §-s 313 kohaselt peab

apellatsioonikohtu otsus vastama TsKS § 232 nõuetele ning sellest järeldub, et kuigi ringkonnakohus

ei pea kordama esimese astme kohtu põhjendusi, peab ta siiski põhjendama, miks apellandi väited ei

ole asjakohased, sest just nende väidete kontrollimine on apellatsioonikohtus arutluse objektiks.

Kassaator leiab, et kohus on kohaldanud seadust ebaõigesti, sest töötajale tema nõusolekul puhkuse

ajal tööülesande andnud tööandjal on õigus eeldada, et töötaja ülesande täidab. Kohus teeb järeldusi,

millel puudub tõenduslik alus, sest tunnistajate A. Unga ja K. Masingu ütlustest linnakohtus selgub

vaid, et hageja tööga protokolliosakonnas ei oldud rahul ning kaaluti tema ümberpaigutamist teisele

ametikohale, kuid keegi ei vabastanud teda tööülesannete täitmisest kuni otsuse langetamiseni.

Distsiplinaarkaristuse - töölepingu lõpetamise kohta dokumendi vormistamata jätmine ei ole nii

oluline seaduse rikkumine, et annaks aluse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisele.

Vastustaja ei ole kaebuse suhtes oma seisukohta esitanud.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. TLS § 106 kohaselt peab

tööandja distsiplinaarkaristuse määramisel järgima seadusega kehtestatud korda. Töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 kohustab tööandjat distsiplinaarkaristuse määramise vormistama.

Distsiplinaarkaristuse kohta dokumendi koostamata jätmine, milles on fikseeritud süüteo kirjeldus ja

selle toimepanemise aeg, on töölepingu lõpetamise korra oluline rikkumine ja toob kaasa töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise TLS §-st 117 tulenevate tagajärgedega.

Vastavalt TsKS §-le 232 lg. 4 tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud,

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi

lükkab. Leides, et hageja töölt puudumist 13.-14. juulil 1994. a. on põhjendamatu käsitleda

tööluusina, pidi kohus otsuses märkima, millised mõjuvad põhjused hagejal töölt puudumiseks olid.

Kohus seda sõnaselgelt teinud ei ole, piirdudes puudumist tinginud asjaolude kirjeldamisega. Eksitav

on kohtu seisukoht, et töötaja puhkusel viibimise ajal talle tööülesannete andmine ei ole millegagi

põhjendatud, kuna seaduse kohaselt on tööleping puhkuse ajaks peatunud. Puhkuseseaduse §-st 22

tulenevalt võib tööandja puhkuse ajal anda ülesandeid töötajale tema nõusolekul. Saadud ülesannete

täitmata jätmine on sel juhul töökohustuste rikkumine. Need asjaolud ei ole aga aluseks sisuliselt õige

kohtuotsuse tühistamisele. Hageja tööle ennistamisel kohaldas kohus põhjendatult TLS § 117 sätteid.

Kui töölepingu lõpetamine ei ole ebaseaduslik on kohtul TLS § 144 alusel õigus hinnata töötaja

süüteo asjaolusid ja töölepingu lõpetamise otstarbekust ning töötaja tööle ennistada. Seega ei ole TLS

§-d 117 ja 144 samaaegselt kohaldatavad.

Juhindudes TsKS §-st 346 p.1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 1995. a. otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks , J. Luik