III-2/1-60/95 · Riigikohus

III-2/1-60/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 26. oktoobril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, EV

Välisministeeriumi esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse ja M. Nõmtaki osavõtul vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 16. oktoobril 1995. a.

EV Välisministeeriumi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 1995. a.

otsuse Mario Nõmtaki hagis Välisministeeriumi vastu tööle ennistamiseks, sunnitud töölt

puudmise aja eest keskmise töötasu ja muu saamata töötasu, puhkuseraha ja üüritoetuse

väljanõudmiseks.

M. Nõmtak töötas Eesti Vabariigi Saatkonnas Pariisis sekretärina - esinduse juhi abina 21. jaanuaril

1992. a. sõlmitud töölepingu alusel. Suursaadiku, Andres Tomasbergi, käskkirjaga lõpetati tööleping

8. septembril 1994. a. töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu töölepingu seaduse § 86 p. 6

alusel.

3. novembril 1994. a. esitas M. Nõmtak hagi Välisministeeriumi vastu tööle ennistamiseks, töölt

sunnitud puudumise aja eest keskmise palga, muu saamata töötasu, puhkuseraha ja üüritoetuse

saamiseks. Ta põhjendas hagi sellega, et ei ole toime pannud ühtki tegu, mis oleks võinud olla aluseks

töölepingu lõpetamisele TLS § 86 alusel. Ka ei vasta käskkiri töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse

§ 11 lg. 2 nõuetele, kuna selles ei ole märgitud süüteo toimepanemise aega ja põhjendusi, millest

lähtuti karistuse määramisel. Vastavalt töölepingule ja selle lisale pidi tööandja maksma temale palka,

puhkusetasu ja üüritoetust kogu tööandja juures töötatud aja eest 259 743, 22 FRF. Tegelikult tasus

tööandja 116 021 FRF, seega on saamata 143 722, 22 FRF.

Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt, ennistades M. Nõmtaki tööle endisele ametikohale Eesti

Vabariigi Suursaatkonnas Prantsusmaal ning mõistis Välisministeeriumilt M. Nõmtaki kasuks välja

84 675 krooni 85 senti (36 719, 80 franki). Hagi töötasu, puhkusehüvituse ja üüritoetuse saamiseks

jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis Välisministeeriumi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu 9.

veebruari 1995. a. otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole

alust, kuna TLS § 117 lg. 1 kohaselt on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal

õigus nõuda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. 8.

septembri 1994. a. käskkirjas nr. 4 M. Nõmtakiga töölepingu lõpetamise kohta puudub süüteo

kirjeldus, mis on vastuolus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg. 2 p. 3 nõuetega. Kuna

hageja haigestus 6. mail 1994. a., siis ei saa tema 45-minutilist hilinemist sel päeval käsitleda

töökohustuste süülise rikkumisena ning tema vallandamine TLS § 86 p. 6 alusel tuleb tunnistada

ebaseaduslikuks, ta tuleb tööle ennistada ning kostjalt välja mõista tema keskmine palk töölt sunnitud

puudumise aja eest.

Apellatsioonikohus pidas põhjendamatuks kostja väidet, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu.

Välissuhtlemise seaduse § 8 lg. 1 p. 9 kohaselt on Eesti diplomaatiliste esinduste töötajate

töölevõtmine Välisministeeriumi kompetentsis. Tööleping hagejaga sõlmiti enne Välisministeeriumi

kantsleri 21. juuni 1994. a. käskkirja nr. 255-k väljaandmist. Välisministeeriumi kantsleri 7. märtsi

1994. a. käskkirjast nr. 81-k ja 21. juuni 1994. a. käskkirjast nr. 255-k, samuti kantsleri11. aprilli

1994. a. kirjast nr. PAR 008 suursaadik A. Tomasbergile nähtub, et välisesindus ei saa iseseisvalt

otsustada kohapeal palgatavate töötajatega töölepingute sõlmimise, muutmise ja lõpetamise, samuti

töötajatele distsiplinaarkaristuste määramisega seotud küsimusi. 21. juuni 1994. a. käskkirjaga nr.

255-k kinnitas Välisministeeriumi kantsler "Kohapeal palgatud töötajate töölevõtmise korra", mille

p. 3 nõuab välisesindusse töölevõetava isiku andmete ja töölepingu projekti (s. o. lepingu tingimuste)

kirjalikku kooskõlastamist ministeeriumiga enne töötaja tegelikku tööleasumist.

Erinevalt linnakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et hagiavaldus ei ole esitatud tähtaegselt.

TLS § 143 kohaselt võivad pooled töövaidluste lahendamiseks pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul

arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said või oleksid pidanud teada saama oma õiguste

rikkumisest. Nõuetekohane hagiavaldus esitati kohtule 3. novembril 1994. a., seega pärast ühe kuu

möödumist hageja vallandamisest 8. septembril 1994. a.

Ringkonnakohus otsustas töökoodeksi § 219 lg. 3 alusel hagi esitamise tähtaja ennistada, sest selle

möödalaskmine toimus mõjuvatel põhjustel. M. Nõmtak pöördus tööle ennistamiseks kohtusse

esmakordselt 6. oktoobril 1994. a., kuid Tallinna Linnakohus keeldus 18. oktoobri 1994. a. määrusega

hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjendusel, et avaldus ei vastanud nõuetele. Määruses märgiti, et

kohtu keeldumine avalduse menetlusse võtmisest ei takista hagejal teistkordselt kohtusse pöördumast,

kui takistused kõrvaldatakse. Määruse tegemise ajal oli hagi esitamise tähtaeg juba möödunud.

Kassatsioonkaebuses palub Välisministeerium Ringkonnakohtu 12. mai 1995. a. otsuse tühistada

protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning teha

uue otsuse. Kassaator leiab, et töölepingu lõpetamine M. Nõmtakiga on seaduslik ja põhjendatud.

TööK § 219 lg. 3 kohaldamisele ei kuulunud, kuna on vastuolus hiljem vastuvõetud TsÜS §-ga 114.

Ringkonnakohus ennistas hagi esitamise tähtaja kuigi keegi protsessiosalistest polnud seda taotlenud,

kahjustades sellega kostja kui teise protsessiosalise huve. Hagi on rahuldatud vale kostja vastu.

Kohtuotsuses ei ole motiveeritud, et M. Nõmtaki hilinemine 6. mail 1994. a. oli seotud

haigestumisega. Kui kohus, arvestades süüteo ja töölepingu lõpetamise asjaolusid, TLS §-st 144

tulenevalt leidis, et töötaja tuleb tööle ennistada, siis vastavalt sama paragrahvi lõikele kaks, pole

töötajal õigust hüvitusele.

Kolleegiumi istungil pidas vastustaja M. Nõmtak Välisministeeriumi kaebust põhjendamatuks.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu 12. mai 1995. a. otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi

väära kohaldamise tõttu.

TLS § 143 kohaselt võivad pooled töövaidluse lahendamiseks pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul,

arvates päevast, mil nad said teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.

Vastavalt TsKS §-le 4 lg. 1 on igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse

kaitseks seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse pöörduda. Kohtutel ei ole õigust keelduda

hagiavalduse vastuvõtmisest hagi esitamise tähtaja möödalaskmise põhjendusel. Erinevalt TsÜS §-st

114 lg. 2, mille kohaselt jätab kohus hagi rahuldamata, kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja

möödumist ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, võib kohus TööK § 219 lg. 3 alusel

hagi aegumistähtaja ennistada, kui selle möödalaskmine toimus mõjuvatel põhjustel. TsÜS § 1 järgi

on seadus kohaldatav perekonna-, pärimis-, võla- ja asjaõigusseaduse üldosana. Seega ei ole TööK §

219 lg. 3 vastuolus TsÜS §ga 114, sest tsiviilseadustiku üldosa seadus ei reguleeri töösuhteid.

TööK § 219 lg. 3 annab kohtule õiguse mõjuvatel põhjustel hagi aegumistähtaega ennistada ja

protsessiosalisele võimaluse taotleda selle tähtaja ennistamist. Protsessiosalise vastava taotluse

puudumisel on TööK § 219 lg. 3 kohaldamine vastuolus TsKS §-ga 230 lg. 1 p. 1, kuna kohus ei või

ületada otsuses poole nõuete piire ja TsKS §-ga 301 lg. 1, kuna ringkonnakohus kontrollib esimese

astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete

piires.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega, et 1) hagi on esitatud õige kostja vastu.

Välisministeerium on asutus, kelle kaudu riik tegutseb välissuhete korraldamisel. EV Suursaatkond

Prantsusmaal ei saa iseseisvalt ilma Välisministeeriumi kirjaliku kooskõlastuseta otsustada kohapealt

palgatud töötajatega töölepingu sõlmimise, muutmise ja lõpetamisega seonduvaid küsimusi; 2)

distsiplinaarkaristuse vormistamisel ei ole järgitud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 lg. 2

p. 3 nõuet - M. Nõmtakiga TLS § 86 p. 6 alusel töölepingu lõpetamise käskkirjas ei ole tema süüteo

kirjeldust; 3) M. Nõmtaki 45-minutilist tööle hilinemist 6. mail 1994. a. ei saa vaadelda töökohustuste

süülise rikkumisena. Samal päeval ta haigestus, mille kohta esitas ka vastava tõendi. Hagejal oli

haigusleht 6. mai 1994. a., s. o. terve päeva kohta. Haige oli ta kuni töölepingu lõpetamiseni. Kostja

ei ole vaidlustanud haiguslehti nende fiktiivsuse motiivil.

Kassaatori väide, et kohus jättis põhjendamatult kohaldamata TLS § 144 lg. 2, ei ole asjakohane, sest

töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisele järgneb tööandja vastutus TLS § 117 alusel.

Töötaja süütegusid TLS § 144 lg. 1 alusel saab hinnata ja ta tööle ennistada, jättes TLS § 144 lg. 2

kohaselt hüvise väljamõistmata, kui töölepingu lõpetamise korra rikkumised ei ole nii olulised, et

annaksid aluse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistada.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. mai 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule.

Kaebus rahuldada.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, J. Luik