III-3/1-28/95 · Riigikohus

III-3/1-28/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 20. oktoobril 1995. a.

Riigi Konkurentsiameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine pädevust ületava ja avaldamata

õigusakti kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

19. oktoobril 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Riigi Konkurentsiameti esindajate

vandeadvokaatide Aivar Pilve ja Jüri Leppiku kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 1. juuni 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/120/95.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Konkurentsiameti esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja

Jüri Leppik ning RAS Liviko esindajad vandeadvokaat Urmas Arumäe ja vandeadvokaadi vanemabi

Äili Rodi. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Aktsiaselts Remedia esitas Majandusministeeriumile järelepärimise AS Remedia ja riigiettevõtte

Liviko vahel 15. augustil 1994. a. sõlmitud lepingu nr. p 100 punkti 6 täitmise kohta. Selle punkti

kohaselt müüb AS Liviko rektifitseeritud etanooli riiklikult kehtestatud käibemaksuta müügihinnaga,

millele on lisatud 4 % RE Liviko hulgimüügikulude katteks.

5. oktoobril 1994. a. saatis Majandusministeeriumi asekantsler Riigi Konkurentsiametile kirja

nr. 18/2127, leides, et tegemist on piiritusele kehtestatud hinna rikkumisega. Vabariigi Valitsuse

21. detsembri 1993. a. määrusega nr. 408 kinnitatud "Hindade reguleerimise korra" punkti 3 kohaselt

kehtestab Eestis toodetava piirituse hinna või määrab selle kehtestamise korra

Majandusministeerium. Majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrusega nr. 4 "Piirituse, viina ja

viinatoodete jaehindadest" kehtestati toor- ja rektifitseeritud piiritusele fikseeritud müügihind, millele

ei ole ette nähtud lisandite kehtestamist. Kirjas leiti, et AS Remedia on sunnitud riigiettevõttelt

Liviko piirituse ostmisel maksma lisaks riiklikult kehtestatud käibemaksuta müügihinnale ka

laokulusid. Laokulud kuuluvad aga maksustamisele käibemaksuga ja on omakorda AS Remedia

toodangu hinna sees.

Majandusministeeriumi asekantsleri kirjas paluti Konkurentsiametil hinnarikkumise juhtum läbi

vaadata ja teha otsus. 25. jaanuaril 1995. a. tegi Konkurentsiamet otsuse nr. 25. Otsuse kohaselt

rikkus RE Liviko Vabariigi Valitsuse ja majandusministri poolt piiritusele kehtestatud hindade

kehtestamise ja kasutamise korda, mille tõttu laekus talle 1994. aastal 4 %-lise juurdehindlusega

ebaseaduslikku tulu 390 015.58 krooni. Eesti Vabariigi hinnaseaduse § 9 lg 1 alusel nõudis

Konkurentsiamet riigiettevõttelt Liviko sisse ebaseaduslikult saadud hinnavahe vastuvaidlematus

korras kolmekordses ulatuses summas 1 170 046.74 krooni.

7. veebruaril 1995. a. esitas RE Liviko kaebuse Tallinna Halduskohtule, paludes tunnistada

Konkurentsiameti 25. jaanuari 1995. a. otsus nr. 25 täielikult seadusevastaseks. Kaebuses leiti, et

kuna RE Liviko ise ei ole piirituse tootja, vaid ostab seda Moe Piiritusetehaselt riiklikult kehtestatud

hulgihinnaga ja kannab seejuures transpordikulud tootjatehasest hulgilattu ning oma laokulud, siis on

piirituse ostjad nõustunud kandma nimetatud kulud ja leppinud kokku kulude suuruseks 4 %

müüdava piirituse hulgihinnast. See ei ole juurdehindlus, vaid tasu piirituse hoiustamise ja

ladustamise eest. Sõlmitud lepingud sisaldavad endas nii piirituse müüki kui ka teenuste osutamist,

mis ei ole vastuolus Tsiviilseadustiku üldosa seadusega. Sellisele teenusele ei ole Vabariigi Valitsuse

poolt kehtestatud riiklikku hinda, mistõttu RE Liviko on määranud ja rakendanud seda iseseisvalt. RE

Liviko oli seisukohal, et Majandusministeerium ja Rahandusministeerium viisid selle hindade

reguleerimise läbi kiirustades, jätmata aega nõuetekohaseks rakendamiseks.

19. aprilli 1995. a. otsusega jättis Tallinna Halduskohus RE Liviko kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

kohaselt kehtestas majandusminister piirituse tootjatele ja edasimüüjatele ühesuguse riikliku hinna.

Piiritust on lubatud müüa riikliku hinnaga, millele on lisatud seadusega lubatud maksud.

Riigiettevõttel Liviko ei ole õigust Eestis toodetava piirituse hulgimüügiks tehtud kulutusi käsitleda

teenusena. Laokulude lülitamisega arvesse rikuti hinnakorraldust.

4. mail 1995. a. esitas RE Liviko apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes tühistada

Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 1995. a. otsuse ja teha uus otsus. 1. juuni 1995. a. otsusega tühistas

ringkonnakohtu halduskolleegium Tallinna Halduskohtu otsuse ja tunnistas seadusevastaseks

Konkurentsiameti 25. jaanuari 1995. a. otsuse nr. 25. Kohtuotsuse kohaselt võib riiklikult kehtestatud

hinnaga piirituse hulgimüügil osutada ka teenuseid. Teenuse hinna ja tasumise korra võib poolte

vahel kokku leppida lepingus. Piirituse ladustamisteenuse hind on vabalt kujundatav hind. Antud

juhul ei ole tegemist ebaseadusliku hinnavahega Hinnaseaduse § 9 mõttes ja ettenähtud sanktsioon ei

kuulu kohaldamisele.

Konkurentsiameti esindajate kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 1. juuni 1995. a. otsus ja teha uus otsus ning jätta RE Liviko kaebus rahuldamata.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et RE Liviko on ebaseaduslikult lisanud riiklikult kehtestatud piirituse

müügihinnale 4 % hinnalisa. Piirituse müüki on keelatud siduda ostjale kohustusliku teenusega.

Samuti ei ole RE Liviko järginud riiklikult kehtestatud hinna muutmise korda. Vabariigi Valitsuse

poolt kinnitatud "Hindade reguleerimise korra" punkti 3 täitmiseks on majandusminister kehtestanud

määrusega Eestis toodetava piirituse hinna, mida riigiettevõttel Liviko ei ole õigust suurendada.

Laokulude katmiseks oleks RE Liviko pidanud pöörduma Majandusministeeriumi poole vastava loa

saamiseks. RE Liviko klientidel puudus võimalus osta piiritust teistelt tootjatelt ja teistel tingimustel,

sest Rahandusministeeriumi määrustega on kindlaks määratud ettevõtted ja asutused, kellel on õigus

osta riigiettevõttelt Liviko piiritust soodustatud aktsiisimääraga. Ringkonnakohtu järeldus, et

riiklikult kehtestatud hinnaga piirituse hulgimüügil osutatakse ka teenuseid, ei tulene seadusest.

Kassatsioonkaebuses palutakse välja mõista riigiettevõttelt Liviko Konkurentsiameti kasuks

kohtukulud.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud rikkunud ka kohtumenetluse norme, kuna ei ole kontrollinud

riigilõivu summade tasumist kaebuste esitamisel. Riigilõivu tulnuks tasuda 3 % vaidlustatavast

summast, kuid antud asjas on tasutud vaid minimaalne riigilõiv 10 krooni.

RE Liviko esindajate poolt saadetud vastuses ei nõustuta kassatsioonkaebusega. Vastuses leitakse, et

antud vaidluse esemeks on leping, mis sisaldab nii kauba müüki kui ka teenust. Seadusega ei ole

keelatud siduda ühte lepingusse kauba müüki ja teenuste osutamist. RE Liviko on müünud piiritust

majandusministri poolt kehtestatud riikliku hinnaga. Antud juhul on tegemist tsiviilõigusliku

vaidlusega lepingu sisu ja poolte tahteavalduse tegeliku väljenduse üle, kuid sellist vaidlust ei ole

lepingupooled algatanud.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Halduskohtumenetluse seadustiku §ga 50 on pandud Riigikohtule kohustus kontrollida

kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse

seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust.

Hinnaseaduse § 3 (9. juuli 1992. a. redaktsioonis) sätestab: "riiklikult kehtestatavaid hindu või

hindade määramise korda rakendatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras riiklike ja

riigiettevõtete ning riigiaktsiaseltside poolt müüdavatele kaupadele ja teenustele". Vabariigi Valitsus

kinnitas 21. detsembri 1993. a. määrusega nr. 408 "Hindade reguleerimise korra", mille punkti 3

kohaselt kehtestab Eestis toodetava piirituse, viina, likööri ja muude kangete alkohoolsete jookide

hinnad või määrab nende kehtestamise korra Majandusministeerium. Majandusminister kehtestas

3. veebruaril 1994. a. määrusega nr. 4 "Piirituse, viina ja viinatoodete jaehindadest" Eestis toodetava

etüülpiirituse käibemaksuta müügihinnad. Hinnaseaduse § 3 ei näe ette võimalust, et Vabariigi

Valitsus saaks temale pandud kohustust riiklikult kehtestatavate hindade või hindade määramise korra

rakendamisel delegeerida. Vabariigi Valitsus ei ole täitnud Hinnaseaduse § 3 ja on ületanud nimetatud

määrust andes temale seaduseandja poolt antud pädevust. Seetõttu on pädevust ületades antud ka

majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4.

Selleks, et seadust saaks kohaldada, peab seadus olema avaldatud. Põhiseaduse § 3 kohaselt

avaldatakse seadused ettenähtud korras, täitmiseks on kohustuslikud üksnes avaldatud seadused.

Eesti Vabariigi õigusaktide avaldamise kord on sätestatud Riigi Teataja seaduses. Riigi Teataja

seaduse § 2 punkti 7 13. aprilli 1993. a. redaktsiooni kohaselt avaldatakse Riigi Teatajas ministrite

üldise tähtsusega määrused. 14. septembril 1994. a. muudetud redaktsiooni kohaselt tuleb avaldada

ministrite määrused (sõnad "üldise tähtsusega" välja jäetud). Tallinna Halduskohtu toimikusse on

võetud tõendina majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4 "Piirituse, viina ja viinatoodete

jaehindadest" (lk. 67-69) ja sellele on kohtud toetunud otsuste tegemisel. Kohtud ei ole aga

kontrollinud, kas see määrus on avaldatud Riigi Teatajas, millega ta muutuks täitmiseks

kohustuslikuks. Majandusministri nimetatud määrust ei ole avaldatud Riigi Teatajas. Seetõttu pole

see täitmiseks kohustuslik riigiettevõttele Liviko ja riigiettevõtte tegevus ei saa olla vastuolus selle

määrusega. Riigi Teatajas on avaldatud vaid majandusministri nimetatud määruse täiendused ja

muudatused, kuid need ei muuda käesoleva asja sisu.

Kuna majandusministri 3. veebruari 1994. a. määrus nr. 4 on antud pädevust ületades ega ole

avaldatud, siis on seadusevastane ka Konkurentsiameti otsus, mis tugineb majandusministri

nimetatud määrusele.

Halduskohus ja ringkonnakohus ei ole antud asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise

(eelmenetluse) käigus ega ka asja kohtuistungil läbivaatamisel eeltooduga arvestanud. See on viinud

asja ebaõigele otsustamisele ja põhistamisele. Esimese ja teise astme kohtud ei ole õigesti kohaldanud

seadust. Antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, mistõttu on võimalik teha uus otsus.

Konkurentsiameti esindajate taotlus välja mõista riigiettevõttelt Liviko kohtukulud jääb rahuldamata,

kuna HKS § 69 lg 1 kohaselt saab kaebuse rahuldamisel kohtukulud välja mõista üksnes täidesaatva

riigivõimu organilt, kohalikult omavalitsuselt või vähemusrahvuste kultuurautonoomia asutuselt.

Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, s.t. osas, milles taotletakse

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist.

Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4, 68 lg 3 ja 69 lg 1, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. juuni 1995. a. otsus haldusasjas

nr. II3/120/95 ja Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 1995. a. otsus haldusasjas nr. 3139/95.

Tunnistada Riigi Konkurentsiameti 25. jaanuari 1995. a. otsus nr. 25 täielikult

seadusevastaseks.

Tagastada Riigi Konkurentsiametile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis)

krooni.

Määrus jõustub 23. oktoobril 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann