III-2/1-62/95 · Riigikohus

III-2/1-62/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 12. oktoobril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja E.

Kambergi ja kostja esindaja vandeadvokaat S. Musta osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2.

oktoobril 1995. a.

Võru Maavalitsuse kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsuse

Erik Kambergi hagis Võru Maakonna Kultuuriameti vastu töölepingu lõpetamise aluse

formuleeringu muutmiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest töötasu nõudmiseks.

Erik Kamberg töötas Võrumaa Keskraamatukogu direktorina alates 1. septembrist 1992. a. kuni töölt

vabastamiseni Võru Maavalitsuse Kultuuriameti 11. märtsi 1993. a. käskkirjaga nr. 11 alates 16.

aprillist 1993. a. töölepinguseaduse § 86 p. 4 alusel töötaja mittevastavusel oma ametikohale ja

tehtavale tööle tööoskuse tõttu. E. Kambergile maksti välja hüvitus ühe kuu keskmise palga ulatuses.

14. mail 1993. a. esitatud hagiavalduses palus E. Kamberg muuta töölepingu lõpetamise aluse

formuleeringut ning lugeda ta töölt lahkunuks omal soovil ja palus välja mõista Võru Maavalitsuse

Kultuuriametilt keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest.

27. detsembril 1994. a. esitatud avalduses muutis E. Kamberg oma nõudmist ning palus omal soovil

töölt lahkumise asemel teda tööle ennistada.

Võru Maakohtu 15. veebruari 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 29.

mai 1995. a. otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega hagi rahuldati. E. Kamberg

ennistati tööle ja Võru Maavalitsuselt mõisteti välja 26 190 krooni keskmist palka sunnitud töölt

puudumise aja eest.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole kostja tõendanud töölepingu lõpetamise seaduslike aluste

esinemist hagejaga töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p. 4 järgi, sest ei ole viidatud ühelegi TLS § 101

lg. 1 punktides 1-3 toodud alusele, mistõttu ei ole maakohtu otsuses toodud põhjendus, et Võru

Keskraamatukogu töötajate poolt E. Kambergile umbusalduse avaldamine viitab E. Kambergi

ebapiisavale suhtlemisoskusele, asjakohane. Kohus leidis, et kostja seletuse, töökollektiivi koosoleku

protokolli ja tunnistajate ütlustega ei saa lugeda tõendatuks asjaolu, et hagejal esinevad

suhtlemisraskused, mis takistavad tööülesannete täitmist. E. Kamberg võeti tööle konkursi alusel,

tema haridustase vastab nõuetele, kutseeksami sooritamise nõue kehtestati pärast hageja töölt

vallandamise otsustamist ja see tulnuks sooritada ühe aasta jooksul. Maakohus on ebaõigesti

põhjendanud maavalitsuse komisjoni arvamusega E. Kambergi tööle sobimist, sest komisjon on oma

arvamuse andnud pärast töölt vabastamise käskkirja vormistamist. TLS § 86 p. 4 alusel saab

töölepingu lõpetada vaid töötaja mittesüülise käitumise korral. Käskkirjast ei nähtu, millised

tööoskused E. Kambergil puuduvad. Kostja ja tunnistaja heitsid E. Kambergile ette raamatute

ebapiisavat hankimist, mittetutvumist osakondade tööga, huvi puudumist töö vastu, raamatukogu

bussi vahetamist sõiduauto vastu, raamatubusside käigust äravõtmist ja pingelise olukorra loomist

kollektiivis. Kohus leidis, et sisuliselt süüdistatakse hagejat tööülesannete täitmata jätmises ja

mittekohases täitmises ning tegudes, mis põhjustasid usalduse kaotuse. Eeltoodu eest oleks võinud

tööandja E. Kambergi suhtes kohaldada distsiplinaarvastutust. Usalduse kaotamise korral tulnuks

hageja vabastada töölt TLS § 86 p. 7 alusel, aga mitte TLS § 86 p. 4 alusel. Vastavalt TLS §-le 106 on

tööandja töölepingu lõpetamsiel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alusel kohustatud järgima

distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Kostja ei ole tõendanud, et ta on

järginud TLS §-s 101 lg. 4 esitatud nõuet pakkuda hagejale teist tööd. Kohus leidis, et kostjalt tuleb

välja mõista töölt sunnitud puudumise aja eest ajavahemikus 16. aprill 1993. a. kuni 29. mai 1995. a.

743 kalendripäeva eest 26 190 krooni 75 senti arvestusega, et hageja keskmine kuutöötasu oli 1040

krooni, keskmine päevapalk 35 krooni 25 senti.

Kassatsioonkaebuses palub Võru Maavalitsus kohtuotsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti TLS § 101 lg. 1 sätteid. TLS § 86 p. 4 on üldnorm ja hõlmab

TLS § 101 lg. 1 sätteid ning töölepingu lõpetamisel ei nõuta sellele eraldi viitamist. Hagejaga

töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p. 4 järgi on viidatud sisuliselt ka § 101 lg. 1 sätetele, sest käskkirjas

on märgitud ebapiisavat suhtlemisoskust. Kohtuotsus on vastuoluline. Ühelt poolt leitakse, et

umbusalduse avaldamine viitab ebapiisavale suhtlemisoskusele ja teiselt poolt märgitakse, et see pole

asjakohane. Ometi on tunnistajate ütlustega, koosoleku protokolliga ja 53 kandega hageja

tööraamatus tõendatud, et tal on suhtlemisraskused. Ka ta ise on kinnitanud, et lahkarvamused ja tülid

olid raamatukogus olemas. Kohtuotsuse väited, et E. Kamberg vastas tööle võtmise ajal esitatud

nõuetele, ei tõenda hageja töölt vabastamise ebaseaduslikkust. Kassaator ei nõustu apellatsioonikohtu

seisukohaga, et Võru Maavalitsuse komisjoni otsus E. Kambergi tööle mittesobivuse kohta on

ebaõigesti võetud maakohtu otsuse põhjenduseks. Töölt vabastamisest teatati hagejale ette üks kuu,

selle kuu aja sees moodustati komisjon, mis pidi hagejatöölt vabastamise küsimuse objektiivselt ja

erapooletult lahendama. Komisjon tegi oma otsuse 30.03.1993. a. ning etteteatamise tähtaeg lõppes

16.04.1993. a. Hageja õigusi ei rikutud millegagi, sest kui komisjoni otsus olnuks vastupidine, siis

oleks tööandja töölt vabastamise käskkirja tühistanud. Kostjal puudus alus E. Kambergi

vabastamiseks töölt tema süülise käitumise tõttu. E. Kamberg ei täitnud tööülesandeid nõuetekohaselt

ebakompetentsuse ja tööoskuste puudumise tõttu. See aga ei ole süüline käitumine, mis annaks

võimaluse töötajat distsiplinaarkorras karistada, nagu seda kohtu arvates oleks pidanud tegema. Ei ole

õige kohtu seisukoht, et hagejale tulnuks pakkuda teist tööd. Ajavahemikus 11.03.1993. a. -

16.04.1993. a. ei olnud raamatukogus vakantseid ametikohti. Kohus mõistis ebaõigesti välja tasu töölt

sunnitud puudumise aja eest, sest E. Kamberg viibis osa sellest ajast omal soovil välismaal, ta on

töötanud teistel ametikohtadel ja algselt ta tööle ennistamist üldse ei nõudnud. Kohus on, andes

ebaõigeid hinnanguid tõenditele, ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Kohtuotsus on

vastuolus rahvaraamatukogu seaduse §-ga 6 lg. 1, mille kohaselt raamatukogu juhatajaks saab olla

isik, kellel on raamatukogualane eriharidus. Hagejal sellist haridust ei ole ja kohtuotsust pole

võimalik enam täita.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis E. Kamberg, et kohtuotsus on õige.

Kolleegiumi istungil jäid pooled oma seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel

materiaalõigusnormi väära tõlgendamise tõttu.

TLS § 86 p. 4 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu töötaja mittevastavusel oma ametikohale

või tehtavale tööle tööoskuse tõttu. TLS § 101 lg. 1 p. 2 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada

tööleping §-s 86 p. 4 ettenähtud alusel, kui töötaja ei tule toime oma tööülesannete täitmisega

ebapiisava tööoskuse tõttu ja ka siis, kui töötaja ei vasta oma tööle või ametikohale ebapiisava

suhtlemisoskuse tõttu.

TLS § 86 sätestab üldnormina kõik tööandja algatusel töölepingu lõpetamise alused. TLS § 86 p. 4 on

lahtimõtestatult esitatud TLS §-is 101 ja eraldi viitamist sellele normile seadus ei nõua. Ebapiisav

suhtlemisoskus või ebapiisav tööoskus ongi ju mittevastavus ametikohale või tehtavale tööle. Kohus

on ekslikult leidnud, et rakendades töötajaga töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p. 4 sätteid, ei ole

asjakohane tööst vabastamise alusena rääkida ebapiisavast suhtlemisoskusest. Asja uuel arutamisel

peab kohus andma õigusliku hinnangu hageja töölt vabastamisele tööandja poolt näidatud alusel

lahendamaks vaidlust, kas töölt vabastamine toimus õigesti.

TLS § 87 lg. 1 p. 4 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisest töötajale ette teatama

mitte vähem kui üks kuu, kui soovitakse töötajat vabastada TLS § 86 p. 4 alusel.

E. Kambergi töölt vabastamise käskkiri vormistati 11. märtsil 1993. a. ja ta vabastati töölt 16. aprillil

1993. a. Töölepinguseadusest ei tulene, et tööandja ei või pärast käskkirja vormistamist töötaja

vastavust ametikohale või tehtavale tööle täiendavalt kontrollida. Tõlgendades valesti

materiaalõigusnormi, on kohus ekslikult asunud seisukohale, et kontrollkomisjoni järeldused ei ole

arvestatavad käesoleva vaidluse lahendamisel.

Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et tööandja võinuks hageja töölt vabastamiseks rakendada

mõnda muud töölepingu lõpetamise alust. Tööandja algatusel töölepingu lõpetamise aluse valik on

tööandja õigus, kohus saab vaid otsustada, kas töötaja vabastamine toimus selle järgi õigesti või

mitte.

Kassatsioonkaebuses märgitakse õigesti, et konkursi korras töölevõtmine iseloomustab inimese

arvatavaid võimeid tehtava töö jaoks. Suhtlemisoskus avaldub aga konkreetse töö käigus. Töölepingu

lõpetamise võivad tingida reaalsest tööst, töötaja käitumisest või isikust tulenevad põhjused ja

konkursi tulemusel töölevõtmine ei välista reaalses töös ebaõnnestumise võimalust.

Juhindudes TsKS § 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. mai 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale kohtule.

Tagastada Võru Maavalitsuse Rahandusosakonnale kautsjon 262 (kakssada kuuskümmend

kaks) krooni, mis on tasutud 28. juunil 1995. a. maksekorraldusega nr. 555 Võru Ühispanka.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, T. Vernik