III-2/1-56/95 · Riigikohus

III-2/1-56/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 5. oktoobril 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja

esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 25. septembril 1995.

a.

AS-i Viljandi Metsakombinaat kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni

1995. a. otsuse Valgamaa Metsaameti hagis RAS-i Viljandi Metsakombinaat vastu 1 120 352

krooni nõudes.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas 12. juuni 1995. a. otsusega Valgamaa Metsaameti

apellatsioonkaebuse, tühistas Viljandi Maakohtu 8. detsembri 1994. a. otsuse ja saatis asja samasse

kohtusse uueks läbivaatamiseks. Viljandi Maakohtu otsusega jäeti Valgamaa Metsaameti hagi

Viljandi Metsakombinaadi vastu 1 120 352 krooni nõudes rahuldamata hagi aegumise tõttu.

Ringkonnakohus leidis, et 1991. a. lõpus ja 1992. a. jaanuaris sõlmitud ostu-müügi lepingutest

tulenev võlanõue ei ole aegunud, kuna hagi esitati 1994. a. veebruaris. Hageja ostu-müügi lepingust

tulenevat nõuet saab vaadelda võrdsetel alustel omandiga. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 32 kohaselt

on igaühe omand võrdselt kaitstud. Sellest tulenevalt oli hagi esitamise tähtaeg nii füüsilistele kui

juriidilistele isikutele kolm aastat. Viiviste nõude osas kuulub kohaldamisele TsK §-s 82 sätestatud

hagi aegumise lühendatud tähtaeg. Kassatsioonkaebuses palub kassaator tühistada Tartu

Ringkonnakohtu otsuse ning lõpetada asjas menetlus. Kassaator leiab, et Põhiseaduse

kehtimahakkamisega ei tunnistatud kehtetuks TsK 6. peatüki sätteid ega muudetud hagi aegumise

tähtaegu. Hageja esitas hagi ajal, mil hagi aegumise tähtaegu reguleeris asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 4 lg. 3, mille kohaselt ENSV tsiviilkoodeksiga sätestatud hagi aegumise

tähtaja möödumisel 1993. a. 1. detsembriks 1993. a. on hagi aegunud, kui kohus ei tunnista hagi

aegumise tähtaja möödalaskmise põhjust mõjuvaks. Viljandi Maakohus ei tunnistanud hageja poolt

hagi aegumise tähtaja möödalaskmise põhjust mõjuvaks ning kohaldas kostja nõudel TsÜS § 114 lg.

2 alusel hagi aegumist.

Vastustaja palub jätta Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kuni 30. novembrini 1993. a. kehtinud TsK § 81 kehtestas hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks

tähtajaks (mitte hagi esitamise tähtajaks, nagu ekslikult märgib ringkonnakohus) kolm aastat,

riiklikele ja teistele organisatsioonidele nende hagide puhul üksteise vastu üks aasta. Õigus esitada

hagi, s. t. õigus hagile protsessuaalses mõttes, ei aegu. Aeguda võib rikutud õigustele kaitse saamine

hagi korras, s. t. õigus hagile materiaalses mõttes. 29.06.1992. a. jõustunud Eesti Vabariigi

Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud. Omandi võrdne kaitse hõlmab ka

ühesuguste aegumistähtaegade kohaldamist. Võrdselt kaitstud on nii asjaõiguslik kui võlaõiguslik

nõue, mis tuleneb omandist. Hageja nõue tuleneb omandi võõrandamisest.

Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hagi korras õiguste kaitsmise tähtaeg ei

olnud möödunud.

Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 1995. a. otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Luik

Liikmed H. Jõks, T. Vernik