III-3/1-20/95 · Riigikohus

III-3/1-20/95 M Ä Ä R U S Eesti Vabariigi nimel Tartus, 29. septembril 1995. a. Harri Laasi kassatsioonkaebuse läbivaatamine eluruumide tööandja eluruumiks tunnistamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 28. septembril 1995. a. läbi Harri Laasi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. juuni 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/138/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa H. Laasi esindaja vandeadvokaat Leo Urge ja Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse esindaja vandeadvokaat Albert Kalmet. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Esitatud materjalidest n ä h t u b : Tallinna Ida Rajoonivalitsuse 23. septembri 1992. a. määruse nr. 98 punktiga 14 kinnitati Tallinnas Hõbekuuse t. 52 asuv Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudile kuuluv 5-toaline korter elamispinnaga 63,75 m2 tööandja eluruumiks. 20. oktoobril 1994. a. esitas korteri üürnik Harri Laas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Ida Rajoonivalitsuse 23. septembri 1992. a. määruse nr. 98 p. 14 seadusevastaseks tunnistamist, kuna see on vastuolus Elamuseaduse §-ga 68. Tallinna Halduskohtu 10. mai 1995. a. otsusega haldusasjas nr. 3-21/95 tunnistati Tallinna Ida Rajoonivalitsuse 23. septembri 1992. a. määruse nr. 98 p. 14 seadusevastaseks. Halduskohtu otsuse kohaselt on Tallinna Ida Rajoonivalitsus kohtule esitanud kaks Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi taotlust Tallinnas Hõbekuuse t. 52 korteri tööandja eluruumiks tunnistamiseks. Üks neist kannab 8. mai 1992. a. ja teine 8. juuni 1992. a. kuupäeva. Ida Rajoonivalitsuses nimetatud ettepanekuid ei registreeritud, mistõttu ettepanekutel puuduvad sissetuleku templid ja kuupäevad. Hinnates tõendeid kogumis, sealhulgas tunnistaja ütlusi ja asjas teostatud kirjaekspertiisi aktis antud eksperdi arvamust, leidis halduskohus, et Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut esitas Tallinna Ida Rajoonivalitsusele taotluse Hõbekuuse t. 52 tunnistamiseks tööandja eluruumiks 8. juunil 1992. a., s.t. mittetähtaegselt. Seetõttu on kaevatud määrus vaidlusaluse korteri osas vastuolus Elamuseaduse §-ga 68. Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut ja Ida Rajoonivalitsuse õigusjärglane Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsus esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused. Apellandid palusid tühistada halduskohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta H. Laasi kaebus rahuldamata. Kaebustes leiti, et toimikus on tõendeid, mis kinnitavad, et taotlus teenistusliku eluruumi Tallinn, Hõbekuuse t. 52 tööandja eluruumiks tunnistamiseks esitati 8. mail 1992. a., s.t. tähtaegselt. Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut väitis, et Elamuseaduse § 68 ei kehtesta, et kohaliku omavalitsuse organil ei olnud õigust tunnistada pärast 1. juunit 1992. a. esitatud taotluse alusel eluruumi tööandja

eluruumiks. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. juuni 1995. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebused, tühistati Tallinna Halduskohtu 10. mai 1995. a. otsus ja jäeti rahuldamata H. Laasi kaebus Tallinna Ida Rajoonivalitsuse 23. septembri 1992. a. määruse nr. 98 p. 14 seadusevastaseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et asjaolu, millal esitati asukohajärgsele kohalikule omavalitsuse organile taotlus ruumide tunnistamiseks tööandja eluruumideks, ei oma haldusõiguse seisukohalt tähtsust. Vaidlusaluse eluruumi tunnistamisel tööandja eluruumiks toimiti vastavalt Elamuseaduse §-le 58. H. Laas esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaatori arvates on ringkonnakohus vääralt kohaldanud Elamuseaduse §-de 58 ja 68 sätteid. Elamuseaduse § 68 kohaselt pidid teenistuslikke eluruume omavad või kasutavad juriidilised isikud esitama hiljemalt 1. juuniks 1992. a. asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse organile ettepanekud eluruumide tunnistamiseks tööandja eluruumideks vastavalt Elamuseaduse §-le 58. Kassaator väidab, et Tallinna Halduskohus andis õige hinnangu kõikidele asjas esitatud tõenditele, sealhulgas protsessiosaliste seletustele, tunnistaja ütlustele, kirja ekspertiisiaktis antud eksperdi arvamusele ning jõudis põhjendatud järeldusele, et vastav taotlus tööandja eluruumiks tunnistamiseks esitati 8. juunil 1992. a., s.t. hilinemisega. Seetõttu on kaevatud määruse vaidlustatud punkt seadusevastane. Tallinna Ringkonnakohus rikkus ka HKS § 35 nõuet. Tühistades halduskohtu otsuse, ei märkinud ringkonnakohus otsuses, miks tuleb esitatud tõendeid hinnata teisiti ega põhjendanud, miks ühed või teised tõendid tagasi lükkas. Vastustajad Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsus ja Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut palusid vastuses kassatsioonkaebusele jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. juuni 1995. a. otsus muutmata. Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut märgib vastuses, et Elamuseaduse §-s 68 on küll ette nähtud tähtaeg, kuid sel oli korralduslik eesmärk. Nimetatud paragrahv ei näe ette juriidilisi tagajärgi, mis peaksid saabuma, kui teenistuslik eluruum arvati tööandja eluruumide hulka pärast 1. juunit 1992. a. tehtud ettepaneku alusel. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s : Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium on asja lahendamisel seadust vääralt kohaldanud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et see, millal Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut esitas Tallinna Ida Rajoonivalitsusele taotluse vaidlusaluse eluruumi tunnistamiseks tööandja eluruumiks, ei oma asjas olulist tähtsust. 23. aprillil 1992. a. vastu võetud ja 1. juulist 1992. a. jõustunud Elamuseadus avaldati 15. mail 1992. a. Riigi Teatajas nr. 17. Elamuseaduse § 68 kehtestab, et teenistuslikke eluruume ja ühiselamuid omavatel või kasutatavatel juriidilistel isikutel esitada hiljemalt 1992. a. 1. juuniks asukohajärgsele kohaliku omavalitsuse organile ettepanekud selliste eluruumide tunnistamiseks tööandja eluruumideks vastavalt käesoleva seaduse §-le 58. Seega anti teenistuslikke eluruume ja

ühiselamuid omavatele või kasutatavatele juriidilistele isikutele tähtaeg tööandja eluruumiks tunnistamise ettepanekute esitamiseks. Samale seisukohale asus ka Riigikohtu halduskolleegium 17. veebruari 1995. a. määruses haldusasjas nr. III-3/1-2/95. Kohaliku omavalitsuse organid ei võinud rahuldada ettepanekuid, mis olid esitatud Elamuseaduse §-s 68 sätestatud tähtaja rikkumisega. Apellatsioonkaebused esitati samuti tõendite hindamise peale. Tallinna Halduskohus leidis, et on tõendatud Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi poolt taotluse esitamine 8. juunil 1992. a. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida apellatsioonkaebuses märgitud väidete põhjendatust tõendamise osas. HKS § 35 sätestab, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse kohtuotsuse põhjendatust motiivil, et halduskohus on andnud tunnistaja ütlustele, eksperdi suulisele arvamusele või protsessiosalise seletusele väära hinnangu, ei või ringkonnakohus kohtuotsust muuta, tühistada või ka muutmata jätta, ilma neid tõendeid vahetult kontrollimata ja esitamata motiive, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata. Nendel põhjustel on H. Laasi kassatsioonkaebus põhjendatud ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. juuni 1995. a. otsus kuulub tühistamisele. Eeltoodu põhjal ja juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 3 ja 69 lg 1, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a s : 1. Rahuldada Harri Laasi kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. juuni 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3/138/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Mõista välja Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuselt Harri Laasi kasuks tasu makstud õigusabi eest summas 5000 (viis tuhat) krooni. 4. Tagastada Harri Laasile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub 6. oktoobril 1995. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel