III-1/1-67/95 · Riigikohus

III-1/1-67/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 26. septembril 1995. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. K. süüdistusasjas KrK §-de 139 lg 1; 141 lg 2 p. 2,3; 195 lg 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Valga Maakohtu otsusega 29. märtsist 1995. a. mõisteti M. K. süüdi KrK § 139 lg 1 järgi ja karistati

vabadusekaotusega kuueks kuuks; KrK § 141 lg 2 p. 2,3 järgi karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks

ning KrK § 195 lg 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks. KrK § 40 alusel mõisteti M. K.-le

kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks seitse aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsusega jäeti Valga Maakohtu otsus muutmata.

Kohtulahendid on oma kassatsioonkaebusega vaidlustanud M. K. kaitsja vandeadvokaat Heia Vuchmann,

kes leiab, et tõendite ebaõige hindamise tõttu on M. K. käitumisele antud liialdatud õiguslikud hinnangud

ning et süüdimõistetu vaimne seisund oleks vajanud veelkordset kontrollimist uue

kohtupsühhiaatriaekspertiisiga. Ta taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 1995. a.

otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus.

Süüdimõistetu M. K. palub oma kassatsioonkaebuses mõista talle kergendavaid asjaolusid ja isikut

arvestades kergem karistus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse,

milles taotleti jätta Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 1995. a. otsus muutmata,

l e i d i s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegum on oma otsuses analüüsinud tõendite vastavust tuvastatuks loetud

tehioludele, selle analüüsiga on kooskõlas kohtu õiguslikud hinnangud. M. K. vaimse seisundi

kontrollimiseks on teostatud ambulatoorne ja statsionaarne kohtupsühhiaatriaekspertiis, mille

lõppjäreldusena tuvastas arstlik komisjon, et M. K. ei põe kroonilist vaimuhaigust, kuid tal esineb vaimne

mahajäämus debiilsuse kerges astmes koos isiksuse psühhopatisatsiooniga. Komisjon ei pidanud isiksuse

väärastumist nii ulatuslikuks ja sügavaks, et see takistaks teda oma tegudest aru andmast ja neid juhtimast.

Inkrimineeritud kuritegude suhtes loeti ta süüdivaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab aga vajalikuks M. K. kriminaalõiguslikul kohtlemisel olulisemalt

arvestada tema vaimset alaarengut ja traumaatilise ajukahjustuse jääknähte, mille olemasolu on

dokumentaalselt tõendatud. Nende eripärade tõttu on M. K. pikkade perioodide vältel vajanud psühhiaatrilist

abi.

Arvestades inkrimineeritud tegude märgatavat seost süüdimõistetu osundatud isikuomandustega on alust M.

K.-le karistuse mõistmiseks alla seaduses ettenähtud alamäära KrK § 39 sätestatud tingimustel.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p. 2, § 64 p. 3 ja § 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada osaliselt Valga Maakohtu 29. märtsi 1995. a. otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni

1995. a. otsus M. K.-le KrK § 141 lg 2 p. 2,3 järgi mõistetud karistuse ning KrK § 40 alusel mõistetud

lõpliku karistuse osas.

2. Mõista M. K.-le karistuseks KrK § 141 lg 2 p. 2,3 järgi 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud

vabadusekaotust, KrK § 40 rakendamisega mõista lõplikuks karistuseks 4 (neli) aastat

vabadusekaotust.

3. Süüdimõistetu M. K. kassatsioonkaebus rahuldada, tema kaitsja vandeadvokaat Heia Vuchmanni

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 26. septembril 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja : Jüri Ilvest

Liikmed : Jüri Rätsep, Peeter Vaher