III-1/1-60/95 · Riigikohus

III-1/1-60/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 12. septembril 1995. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Lea

Kalm vaatas kassatsiooni korras avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja

D. A. ja O. S. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p.1 järgi

Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 10.mai 1995.a. otsusega tunnistati D. A. ja O. S.

süüdi KrK § 14o lg 2 p.-de 1 ja 2 järgi ning mõlemat kohtualust karistati ühe aastase vabadusekaotusega KrK

§ 47 lg.1 sätete kohaldamisega tingimisi 1 aasta ja 6-kuulise katseajaga. Linnakohtu otsuse peale esitas

apellatsioonprotesti prokurör. Protestis taotleti kohtuotsuse tühistamist, D. A. ja O. S. süüditunnistamist KrK

§ 141 lg 2 p.1 järgi ja karistuse mõistmist süüksarvatud kuriteo eest.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1995.a. otsusega prokuröri apellatsioonprotest

rahuldati D. A. ja O. S. poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimise osas. Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium võttis aluseks kohtuarstliku ekspertiisi tulemusena antud arvamuse, mille kohaselt

kannatanule P. P.-le tekitati kohtualuste poolt kerged terviserikkega kehavigastused, samuti kannatanu enda

ütlused, mille kohaselt ta kaotas peksmisetagajärjel teadvuse ning tuli järeldusele, et tervisele ohtliku

vägivalla kasutamine vara hõivamisel kujutab endast röövimist, s.o. KrK § 141 järgi kvalifitseeritavat

kuritegu. Ringkonnakohus leidis, et kannatanupoolne teadvuse kaotus on samuti eluohtlik seisund ning kuna

kuritegu oli toime pandud isikute grupi eelneval kokkuleppel, siis kuulub see kvalifitseerimisele KrK § 141

lg 2 p.1 järgi. Samas leidis kohtukolleegium, et linnakohtu poolt mõistetud karistus muutmisele ei kuulu, sest

karistus ei ole kohtuliku arutamise objektiks. Kolleegium lähtus AKKS §-st 2o lg.1, mille kohaselt

ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust esitatud protesti piires. Seadus ei anna

apellandile võimalust väljuda apellatsioonprotesti piiridest. Esitatud apellatsiooniprotestis aga ei vaidlustatud

kohtualusele mõistetud karistust ega taotletud karistuse raskendamist.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20.juuni 1995.a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse

süüdimõistetu D. A. kaitsja vandeadvokaat L.Olovjanisnikov.

Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks apellatsioonikohtusse. Kaitsja arvates on kohtuotsuse tühistamise aluseks kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamine. Kaebuses väidetakse, et kannatanu P. P. suhtes ei kasutatud elule ja tervisele ohtlikku

vägivalda ja seetõttu puudus ringkonnakohtul seaduslik alus toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimiseks.

Teadvuse kaotus ei olevat eluohtlik seisund ja kaitsja leiab, et alates kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni

kehtestamisest, millega tunnistati kehtetuks KrK § 112 lg 2, ei tee seaduseandja KrK §-s 113 vahet kergete

terviserikketa või kergete terviserikkega kehavigastustel. Kaitsja ei pidanud usaldusväärseks ka eksperdi

arvamust, kuid tema taotlust kohtumeditsiini eksperdi kutsumiseks kohtuistungile, esimese astme kohus ei

rahuldanud Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

seletuse, kelle arvates esitatud kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele,

l e i d i s :

KrK § 141 lg 1 sätestab röövimise põhikoosseisu, s.o. võõra vara hõivamise elule või tervisele ohtliku

vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasutada sellist vägivalda. Osundatud paragrahvis ettenähtud

röövimise objektiivne külg seisneb füüsilises või psüühilises vägivallas - elule või tervisele ohtliku vägivalla

tegelikus kasutamises või ähvarduses sellist vägivalda vahetult kasutada. Vägivalla ohtlikkuse üle elule ja

tervisele otsustatakse füüsilise vägivalla korral nii faktiliselt saabunud kui ka vägivalla kasutamise ajal

reaalselt võimaliku tagajärje alusel. Kas vägivald oli konkreetsel juhtumil elule ja tervisele ohtlik, on fakti

küsimus. Selle küsimuse otsustamisel tuleb füüsilise vägivalla korral arvesse võtta ründe intensiivsust, selle

suunda ja vahendeid, mis on ründaja käes.

Kannatanu P. P.-le tekitati rusikatega ja jalgadega peksmise tagajärjel nii näole kui ka kehale hulgaliselt

nahaaluseid verevalumeid, nahamarrastusi ja kriimustusi. Alahuule limaskestal esines arm. Kohtuarstliku

ekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt kuuluvad nimetatud kehavigastused oma raskusastmelt kergete

terviserikkega kehavigastuse liiki, kuna põhjustavad terviseriket üle 6 kuid, vähem kui 21 päeva. Samuti

on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti hinnanud eluohtliku vägivallana kannatanupoolset teadvuse

kadu. Sõltumata sellest, et kriminaalseadus ei tee enam vahet kerge terviserikkega ja terviserikketa

kehavigastuse vahel, on ringkonnakohus vägivalla ohtlikkuse hindamisel lugenud põhistatult P. P.-le

tekitatud kehavigastuse tervisele ohtlikuks. Ringkonnakohtu järeldused vastavad kohtus tuvastatud

faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse õige kohaldamisega on D. A. ning O. S. poolt toimepandud

kuritegu õigesti kvalifitseeritud KrK § 141 lg.2 p.1 järgi.

Tallinna Linnakohtu 12.aprilli 1995.a. istungi protokollist nähtub, et kaitsja peab vajalikuks üle kuulata

meditsiiniekspert kannatanule tekitatud vigastuste kohta. Samuti määrata ekspertiis. Protokollist ega

kriminaalasja materjalist ei nähtu, et kaitsja arvamus oleks esitatud taotlusena või millist ekspertiisi kaitsja

on silmas pidanud (tl.114). Järgmisel istungil linnakohtus, 10.mail 1995.a., ei ole kaitsja esitanud mingit

taotlust eksperdi väljakutsumiseks või ekspertiisi teostamiseks ning nõustunud kriminaalasja arutamise

lõpetamisega (tl.125). Eeltoodust nähtuvalt on kaitsja kassatsioonkaebuses toodud väide, et tema taotlus

eksperdi väljakutsumiseks esimese astme kohtu istungile jäeti põhjendamatult rahuldamata, alusetu ja

eksitav.

Ülaltoodut arvestades ja juhindudes AKKS §-dest 63. p.1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20.juuni 1995.a. otsus D. A. ja O. S. kriminaalasjas

muutmata.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 12.septembril 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Herbert Lindmäe, Lea Kalm