III-1/1-55/95 · Riigikohus

III-1/1-55/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 5.septembril 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus : eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. K. süüdistuses KrK §-de 1o7 lg 2 p.-de 3, 4, 5 ; 1243 lg 1 ja 257 lg.1 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A. K. kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder, kannatanud A. A., K.

P. ja A. P. ning nende esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. K. tunnistati süüdi Tallinna Linnakohtu 6. märtsi 1995.a. otsusega

KrK § 1o7 lg 2 p.-de 3, 4, 5 järgi ja karistati 6-aastase vabadusekaotusega, süüdimõistmisel KrK § 1243 lg 1

järgi karistati teda 6-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 4o lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks

kuritegude kogumi eest kuus aastat ja kaks kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

Tallinna Linnakohus tuvastas A. K. süü 4. septembril 1993.a. Tallinnas, P. tn.2 juures vabaduse

ebaseaduslikus võtmises P. K.-lt ja 26. novembril 1993.a. Tallinnas, X teenistusliku kohustuse täitmisel olnud

politseinike A. A. ja K. P. tulistamises, millega oli ohtu seatud paljude inimeste elu ja mille tagajärjel tekitas

A. K. A. A.-le ja K. P.-le ülirasked kehavigastused. KrK §-de 259 lg 1; 180 ja 181 järgi mõisteti A. K.

õigeks. Õigeksmõistmist KrK §-de 18o ja 181 järgi linnakohus sisuliselt ei motiveerinud. Kohtuotsuses

konstateeritakse, et ei eeluurimisel ega kohtus pole kogutud tõendeid KrK §-des 18o ja 181 sätestatud

kuritegude toimepanemises ja seetõttu tuleb A. K. nende paragrahvide järgi esitatud süüdistustes õigeks

mõista. KrK § 259 lg 1 järgi õigeksmõistmise aluseks on kohtu järeldus, et kohtualune A. K. ei olnud enam

peale Kaitseväe juhataja 23. juuli 1993.a. käskkirja kompanii ülem, s.t. ei omanud ülema võimu,

funktsioone,.vastutust, mistõttu ei saanud ta üle astuda võimupiiridest ega teenistusülesannetest.

Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused A. K., tema kaitsjad vandeadvokaat J. L.

Tedder ja H. Mardo ning apellatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör D.Slutsk.Apellatsioonkaebustes

taotleti A. K. õigeksmõistmist kõigis temale inkrimineeritud kuritegudes. Apellatsioonprotestis paluti

Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist A. K. õigeksmõistmises KrK § 259 lg 1 järgi ja süüdi tunnistamist

KrK § 257 lg 1 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 1995.a. otsusega jäeti A. K. ja tema kaitsjate

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Linnakohtu 6. märtsi 1995.a. otsuse A.

K. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 259 lg 1 järgi ja karistuse mõistmises kuritegude kogumi eest.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega tunnistati A. K. süüdi KrK § 257 lg 1 järgi ja mõisteti

karistuseks üks aasta vabadusekaotust. KrK § 4o lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi

eest vabadusekaotus kuus aastat ja kuus kuud kinnisesvanglas. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis,

et A. K. süüdimõistmine KrK § 257 lg 1 järgi põhineb alljärgnevatel asjaoludel:

1. A. K. kaitsevägedesse kuuluva sõjaväelasena rikkus Eesti Vabariigi Kaitsevägedes kehtiva

"Sisemäärustiku " §-de 59, 4 ja 7 nõudeid sellega, et koostas 25. juulil 1993.a. avalduse Läänemaa

Vabatahtlike Jäägerkompanii lahkumisest Eesti Vabariigi Kaitsejõudude koosseisust ja 27. juulil 1993.a.

avaliku pöördumise, kus täiendavalt kutsuti ühinema kaitsejõududest eraldiolevaks kuulutatud relvastatud

formeeringusse,.samuti ei taganud relvade ja laskemoona üleandmist vastavalt Kaitseväe juhataja 27.juuli

1993.a. käskkirjale nr.13;

2. Sisuliselt juhatas A. K. Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii tegevust peale 23. juuli 1993.a., mil ta

vabastati kompanii ülema ametist;

3. Ringkonnakohtu istungil kinnitas A. K., et ta eelpoolnimetatud käskkirjast vabastamise kohta sai teada

umbes nädal pärast käskkirja välja andmist;

Ringkonna kriminaalkolleegium leidis, et nimetatud rikkumise tõttu oli alandatud Eesti Vabariigi

Kaitsevägede prestiiz ja nõrgestatud tema lahinguvalmidus, oluline kahju aga põhjustati ka sellega, et

seadusevastaseks tunnistatud relvaformeering ei andnud üle relvi ega laskemoona.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 1995.a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. K.

kaitsja vandeadvokaat J.Tedder.

Kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Linnakohtu 6. märsti 1995.a. ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai

1995.a. otsuste tühistamist, A. K. õigeksmõistmist kõigis temale süüks arvatud kuritegudes ning

kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Taotluses leitakse, et kriminaalasja

lahendamisel on ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust ja oluliselt rikutud kriminaalprotsessi seadust.

Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine on kaitsja arvates seisnenud A. K. põhjendamatus süüdimõistmises

ja karistamises KrK § 1o7 lg 2 p.3, 4 ja 5 ; 1243 lg 1 ja 257 lg 1 järgi.

Õigeksmõistmist KrK § 1o7 järgi tingivad kaitsja arvates alljärgnevad asjaolud:

1. kohus ei ole tuvastanud A. K. poolt otsese või kaudse tahtlusega tegutsemist olukorras, milline välistab

kriminaalvastutuse. Süüdimõistmine üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises eeldab otsese tahtluse

tuvastamist kohtu poolt, mida aga pole tehtud;

2. on rikutud süütuse presumptsiooni. Kohtuotsuses ei ole motiveeritud A. K. ütluste mitteaktsepteeritust.

Tunnistajate ütlusi ei saa käsitleda tõenditena, millele tuginedes kohus on andnud hinnangu A. K.

subjektiivsetele hinnangutele objektiivse reaalsuse kohta;

3. kriminaalasjas olemasolevad kahtlused kuuluvad nende elimineerimise võimatusel eranditult

tõlgendamisele kohtualuse kasuks.

Õigeksmõistmist KrK § 1243 lg 1 järgi põhjendab kaitsja asjaoludega, et

1. kriminaalasjas puuduvad tõsiseltvõetavad ja seaduse nõuetele vastavad tõendid, mis lubaksid isegi eeldada

A. K. seotust P. K. kadumisega. Võimaliku tõendina käsitletav E. T. õiend on kriminaalasja juurde saadud

protsessinõudeid rikkudes ;

2. ei ole välistatud põhjendatud kahtlused lubamatu uurimismetoodika kasutamisest eeluurimise

algstaadiumis;

3. protsessuaalselt on identifitseerimata R. metsast leitud laip;

4. A. K. äratundmiseks esitamine fotode järgi on tehtud protsessinorme rikkudes.

Õigeksmõistmise KrK § 257 lg 1 järgi põhjustab kaitsja arvates see, et:

1. ringkonnakohus pole juhindunud KrMK §-s 215 lg.2 sätestatust. A. K. on ringkonnakohtu poolt süüdi

mõistetud ja karistatud ilma et temale oleks sellekohast süüdistust keegi esitanud;

2. KrK § 257 on blanketse dispositsiooniga norm, mille puhul tuleb konkreetselt ära näidata millist

garnisoni- või sisemäärustiku sätte rikkumist süüks pannakse. Kuriteo koosseisulise tunnuse - olulise kahju

või muu raske tagajärje - hindamine ei saa olla subjektiivne;

3. kuna A. K.-lt oli võtmata Sisemäärustiku kohane vandetõotus, siis ei saa teda üldse käsitleda

kaitseväeteenistusalaste kuritegude subjektina.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tutvus kriminaalasja materjalidega ja kuulas ära kohtuistungile ilmunud

protsessiosaliste seletused.

Süüdimõistetu A. K. kaitsja vandeadvokaat J.Tedder toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles varasemate

kohtulahendite tühistamist, A. K. õigeksmõistmist ja kriminaalasja saatmist uueks kohtulikuks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtusse.

Kannatanute esindaja vandeadvokaat A.Pilve arvates ei kuulu esitatud kassatsioonkaebus rahuldamisele ja

Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmisele. Samal arvamusel olid kannatanud A. A., K. P. ja A. P.

Riigiprokuratuuri prokurör palus jätta ringkonnakohtu otsus A. K. süüasjas muutmata ja kaitsja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium

l e i d i s :

Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku §-de 37 lg 1 ja 39 lg 1 kohaselt vaatab

Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni korras läbi ringkonnakohtu otsused, kui kassatsioonkaebuse

esitamise aluseks on apellatsioonikohtu poolt AKKS §-s 39 sätestatud kriminaalsesaduse ebaõige

kohaldamine või kriminaalprotsessi seaduse oluline rikkumine. Olenemata kassatsioonkaebuse esitamise

aluste olemasolust menetletakse Riigikohtus kassatsioonkaebust, kui ringkonnakohus on tühistanud esimese

astme kohtu õigeksmõistva otsuse, teinud süüdimõistva otsuse ja raskema karistuse mõistmisega. Sel juhul

on tegemist AKKS §-s 40 sätestatud piiramatu kassatsiooni õigusega. A. K. kriminaalasja vaatab Riigikohtu

kriminaalkolleegium läbi piiramatu kassatsiooni korras.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3.mai 1995.a. otsuses on antud õiguslik hinnang Tallinna

Linnakohtu otsuses sisalduvale tõendite analüüsile ja toimepandud kuritegude kvalifikatsioonile.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsuses, millega A. K. tunnistati süüdi KrK §-de 1243 lg 1 ning 107

lg 2 p.-de 3, 4, ja 5 järgi, sisalduvad järeldused vastavad faktilistele asjaoludele. Süüdimõistmine on

kooskõlas kogutud tõenditega ja põhistatud. Ringkonnakohus on oma seisukohta ka täiendavalt

motiveerinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud selles osas ringkonnakohtu otsuses

kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalprotsessi seaduse olulist rikkumist, mistõttu puuduvad

seaduses ettenähtud alused ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu

kassatsioonkaebuses toodud väitega, et kohtud pole välja selgitanud A. K. tahtlust üliraske kehavigastuse

tekitamises. Samuti on ekslik süüdimõistetu A. K. kaitsja väide, et KrK § 107 järgi kuriteo kvalifitseerimine

eeldab ainult otsest tahtlust.

Subjektiivsest küljest eeldab üliraske kehavigastuse tahtlik tekitamine otsest või kaudset

tahtlust.Tegutsemisel konkretiseerimata kaudse tahtlusega kannab süüdlane vastutust faktiliselt tekitatud

kehavigastuse eest, mida tema tahtlus hõlmas. On tuvastatud A. K. poolt kannatanutele üliraskete

kehavigastuste tekitamine jalgadesse tulistamise tagajärjel. Kohtud on õigesti A. K.-l esinenud tahtluse

kindlakstegemisel arvesse võtnud ka tema korduvaid väiteid, et tal puudus soov tappa auto poole liikunud

isikuid, seepärast tulistaski jalgadesse.

Analüüsides A. K. tegevust KrK §-s 124 3 lg 1 sätestatud kuriteos, peab riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks märkida, et P. K.-lt vabaduse ebaseaduslik võtmine oli lõpule viidud sellest momendist, mil

kannatanul paluti istuda autosse ettekäändel, et politseijaoskonnas kontrollitakse tema dokumente.

Kriminaalasja materjalidest nähtub,et sellest hetkest puudus P. K.-l võimalus tegutseda oma vaba tahte

kohaselt. A. K. süü P. K.-ilt ebaseadusliku vabaduse võtmises on tõendatud kannatanu abikaasa ja tütre poolt

A. K. äratundmisega ja A. K. enda ütlustega selles, et ta pidas P. K. kinni ja viis ta autos Riisipere metsa.

Need tõendid on kogutud eeluurimist reguleerivaid sätteid järgides ja kohtud on õigesti arvanud need

lubatavate tõendite hulka. Kaitsja väide, et Riisipere metsast leitud laip ei ole nõuetekohaselt

identifitseeritud, ei oma KrK § 124 3 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu tuvastamisel õiguslikku

tähendust, sest nimetatud kuriteokoosseisu objektiivsesse külge kuulub elavisikult ebaseadusliku vabaduse

võtmine, mitte aga selle isiku suhtes hiljem toimepandud teod. Linnakohus on täitnud KrMK §-s 50

sätestatud nõude - läbi vaadanud kõik asjaolud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning hinnanud tõendeid

nende kogumis siseveendumuse järgi. Kohtualuse ütlused kuuluvad kontrollimisele ja hindamisele võrdselt

koos teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, kusjuures kohtul on kohustus hinnata nii kohtueelsel

uurimisel kui ka kohtus antud ütlusi. Kohtuotsuses on motiveeritud, miks kohus ei arvesta A. K.

kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et ta viibis 4.septembril 1993.a. P. ega ole seotud P. K.-lt vabaduse

võtmisega. Kriminaalmenetluse ühe põhiprintsiibi - süütuse presumptsiooni - järgimine tähendab seda, et

kõik kõrvaldamata kahtlused kohtualuse süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Linna- ja ringkonnakohtu

otsustest nähtub, et mingeid kõrvaldamata kahtlusi A. K. süü tuvastamises P. K.-lt ebaseaduslikus vabaduse

võtmises, ei jäänud. Seetõttu on alusetu kassatsioonkaebuses toodud väide, et A. K. süüdimõistmisel KrK

§ 124 3 lg.1 järgi on kohtud rikkunud süütuse presumptsiooni.

KrK § 259 järgi kvalifitseeritakse kaitseteenistusalane kuritegu - võimu kuritarvitamine. Osundatud kuriteo

subjektiks saab olla üksnes ülem või ametiisik. Tallinna Linnakohtu otsus A. K. õigeksmõistmises KrK § 259

lg.1 järgi tulenes asjaolust, et linnakohus ei käsitlenud A. K. alates 23. juulist 1993.a. Läänemaa Vabatahtlike

Jäägerkompanii ülemana ja subjekti puudumise tõttu puudus ka inkrimineeritud kuriteo koosseis. Samas

tuvastas linnakohus, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 4.märtsi 1993.a. korraldusele 95-k, võeti Läänemaa

üksik õppekompanii kaitsejõudude koosseisu. Nimetatud korraldust muudeti osaliselt Vabariigi Valitsuse

12.märtsil 1993.a. korraldusega 109-k järgmiselt : " võtta Läänemaa Vabatahtlike Jäägrikompanii üksiku

õppekompaniina kaitsejõudude koosseisu." Kaitsejõudude Peastaabi ülema käskkirjaga nr.56, 8.märtsist

1993.a. arvati rahvaalgatuse korras moodustatud Läänemaa üksik-jäägrikompanii kaitsejõudude koosseisu.

Kaitsejõudude Peastaabi ülema käskkirja nr.58, 9.märtsist 1993.a. alusel arvati A. K. tegevteenistusse.

23.juunil 1992.a. on A. K. andnud truudusetõotuse Eesti Vabariigi Kaitsejõududele.

Vastavalt kehtiva KrK § 245 sätetele kannavad kaitseteenistusalaste kuritegude toimepanemise eest vastutust

isikud, kes on kaitseväes tegevteenistuses. Isik loetakse tegevteenistuses olevaks käskkirjaga määratud

päevast, mil ta arvati väeosa koosseisu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. K. oli ülaltoodud käskkirja

alusel alates 9.märtsist 1993.a. kaitseväe tegevteenistuses ja seega on ta kaitseteenistusalase kuriteo subjekt.

Linnakohus tuvastas A. K. tegevuse selles,et ta kaitseväelasena koostas 25.juulil 1993.a. avalduse Läänemaa

Vabatahtlike Jäägerkompanii lahkumisest Eesti Vabariigi Kaitsejõudude koosseisust ja 27.juulil 1993.a.

avaliku pöördumise, kus täiendavalt kutsuti ühinema kaitsejõududest eraldiolevaks kuulutatud relvastatud

formeeringusse. Antud juhul on tegemist Kaitsevägedes kehtiva Sisemäärustiku §-de 4, 7 ja 59 rikkumisega.

Tallinna Linnakohus, mõistes A. K. õigeks KrK § 259 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, ei täitnud

igakülgselt KrMK §-s 263 lg.1 p. 3 sätestatud nõuet. Kohtuotsuse tegemisel peab kohus otsustama, kas

kohtualuse tegevus sisaldab endas kuriteokoosseisu ja millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja

punktis on see ette nähtud. Kuna nii KrK § 259 kui ka § 257 järgi kvalifitseeritavate kuritegude objektiivses

küljes sisaldub Sisemäärustiku sätete rikkumine, oleks linnakohus pidanud kaaluma, kas A. K. tegevuses ei

ole mõne teise kaitseväeteenistusalse kuriteo tunnused.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vaatas A. K. kriminaalasja läbi ka esitatud prokuröri

apellatsioonprotesti alusel, milles taotleti tema süüdi tunnistamist KrK § 257 lg 1 järgi. Vastavalt AKKS §-le

32 lg 3 p. 2 võib ringkonnakohus prokuröri protesti alusel tühistada esimese astme kohtu õigeksmõistva

otsuse ja teha süüdimõistva otsuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu poolt

menetlusseaduste olulist rikkumist, mis oleks endaga kaasa toonud A. K. ebaseadusliku süüditunnistamise

KrK § 257 lg 1 järgi. A. K.-le arvati juba eeluurimisel süüks Sisemäärustiku §-de 4, 7 ja 59 rikkumised,

samuti sisaldusid need prokuröri apellatsioonprotestis. Sügavalt ekslik on kassatsioonkaebuses toodud väide,

et oluline kahju või muu raske tagajärg KrK § 257 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisulise tunnusena saab

väljenduda ainult materiaalselt. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et A. K. poolt

Sisemäärustiku rikkumised põhjustasid olulise kahju - alandasid Eesti Vabariigi Kaitsevägede mainet ja

nõrgestasid tema lahinguvalmidust. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsuse motiveerivast osast tuleb välja jätta A. K.-le inkrimineeritud süü relvade ja

laskemoona üle andmata jätmises, millega põhjustati oluline kahju. Alates 23.juulist 1993.a. ei olnud A. K.

enam kompanii ülem ning seetõttu ei saa ta kanda vastutust Vabariigi Valitsuse 27.juuli 1993.a.korralduse

nr.440-k ja Kaitseväe juhataja 27.juuli 1993.a. käskkirja mittetäitmise eest.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p.1 ja 65 lg.3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a b :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 1995.a. otsus A. K. süüditunnistamises KrK §-de 107

lg 2 p.-de 3, 4 ja 5 ; 124 3 lg 1 ja 257 lg 1 järgi jätta muutmata.

Kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Otsus jõustub 5.septembril 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja J.Ilvest

Liikmed L.Kalm, J.Rätsep