III-1/1-45/95 · Riigikohus

III-1/1-45/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 20. juunil 1995. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

K. N. süüdistuses KrK § 204 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa K. N. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

K. N. on süüdi tunnistatud Rapla Maakohtu 02. märtsi 1995. a. otsusega KrK § 204 lg 2 järgi ja karistatud

vabadusekaotusega 5 aastat tingimisi KrK §47 alusel 3 aastase katseajaga kohustusega teatada elukoha

muutmisest politseiasutusele. Lisakaristusena võeti temalt ära mehhaniseeritud transpordivahendite juhtimise

õigus 3 aastaks.

K. N. tunnistati süüdi selles, et ta 30. juulil 1994. a. kella 19 paiku juhtis joobnud olekus sõiduautot VAZ-

21013 X maakonnas, V. asulas kiirusega kuni 140 kilomeetrit tunnis, mistõttu kurvis paremale kaotas auto

juhitavuse ja paiskus teelt välja vastu elektriposti. Autos kaasa sõitnud A. H. suri saadud vigastustesse

kohapeal, M. S. suri hiljem haiglas ja K. S. sai üliraskeid kehavigastusi.

Rapla Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Rapla Prokuratuuri abiprokurör Aarne Pruus, kes

taotles maakohtu otsuse tühistamist K. N.-le mõistetud karistuse osas, leides selle olevat liiga leebe.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 1995. a. otsusega tühistati Rapla Maakohtu

02. märtsi 1995. a. otsus K. N.-le mõistetud karistuse osas ja karistati teda vabadusekaotusega 3 aastat

kinnises vanglas. Ringkonnakohus leidis, et K. N. rikkus oluliselt liikluseeskirjade sätteid sellega, et ületas

lubatud sõidukiirust kahekordselt ning tegemist ei olnud hetkelise sõidukiiruse ületamisega, vaid sellise

kiirusega sõideti pikka aega, luues korduvalt avariiohtlikke olukordi. K. N. ei reageerinud ka reisijate palvele

vähendada kiirust või lubada neil autost väljuda. Avarii tagajärjel hukkus kaks noort inimest, orvuks jäi kolm

alaealist last ning kolmas kaasasõitja on II grupi invaliid.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu K. N. Ta väidab, et raske

tagajärjega lõppenud sõit toimus M. S.-i ja K. S.-i enda algatusel. Kassaator on võimaluste piires hüvitanud

kahjusid ning aidanud orvuks jäänud lapsi. Temal endal on kaks alaealist last ja ta on perekonnas ainuke

töövõimeline isik. Ülaltoodu alusel taotleb kassaator karistuse tingimisi mittekohaldamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu seletuse,

kes toetas kaebust ja prokuröri arvamuse, kes taotles kohtuotsusse muutmata jätmist.

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli 1995. a. otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu. Mõistetud karistus

on kooskõlas karistuse mõistmise üldalustega, väljakujunenud kohtupraktikaga ja Riigikohtu otsusega

09. maist 1995. a. R. A. süüdistusasjas KrK § 107 lg 2 p. 1 järgi.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ja 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 1995. a. otsus jätta muutmata.

2. Süüdimõistetu K. N. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 20. juunil 1995. a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe