III-2/1-41/95 · Riigikohus

III-2/1-41/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 20. juunil 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, Viljandimaa

Metsaameti esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 12. juunil

1995. a.

Viljandimaa Metsaameti kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a.

otsuse Viljandimaa Metsaameti hagis Väikeettevõtte "Mets" ja Riikliku Aktsiaseltsi "Viljandi

Metsakombinaat" vastu kännuraha ja viivise 2 073 737 krooni nõudmiseks.

20. augustil 1993. a. esitatud hagis palus Viljandimaa Metsaamet VE-lt Mets välja mõista oksjonil

ostetud metsa eest 1 257 922 krooni ja viivist 815 815 krooni. Hagiavalduse kohaselt ostis kostja

hagejalt metsa 8. oktoobril 1992. a. ja 12. novembril 1992. a., mille eest pidi tasuma ositimaksetena

1992. ja 1993. aastal, mida aga ei ole suutnud teha. Hagi esitati TsK §-de 242 ja 249 alusel, mis

sätestavad ostu-müügi lepingu olemuse ja ostu eest tasumisest keeldumise tagajärjed. Viivise nõue

esitati TsK § 190 lg. 1 alusel, mis sätestab kohustise täitmise tagamise leppetrahviga (viivisega)

vastavalt lepingule või seadusele.

Viljandi Maakohus kaasas protsessi kostja taotlusel RAS-i Viljandi Metsakombinaat, kes oli

tegelikult metsa ostja, sest VE Mets oli metsa ülestöötaja.

Viljandi Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis VE-lt Mets ja RAS-lt Viljandi Metsakombinaat

solidaarselt välja 857 922 krooni kännuraha, mis oli võlgu seisuga 17. oktoober 1994. a. Viivise

nõude jättis kohus rahuldamata, kuna pooled ei olnud seda lepingus kokku leppinud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei võtnud VE Mets endale raieloa (lepingu) järgi kohustust tasuda

viivist kännuraha võlgnevuse puhul ja ka hageja ei seadnud seda tingimuseks raieloa väljaandmisel.

Hageja väide, et viivise nõue tuleneb seadusest, ei ole põhjendatud, sest kostja ei võtnud endale

kohustust juhinduda metsa ülestöötamisel NSV Liidus ja ENSV-s varem kehtinud eeskirjadest. Eesti

Metsandusfondi tulude ajutine juhend (kinnitatud Riikliku Metsaameti poolt 7. jaanuaril 1991. a.)

kehtis raielubade väljaandmise ajal ja selle p. 4.13 kohaselt tulnuks viivise nõue kajastada

pooltevahelises lepingus, mida aga pooled ei teinud. Metsamajanduse Sihtkapitali juhendkiri (kehtib

alates 4. jaanuarist 1993. a.) ei oma tagasiulatuvat jõudu, kui pooled ei leppinud kokku teisiti. Kohus

leidis, et viivis ei kuulu väljamõistmisele ka seetõttu, et pooled on riigiettevõtted ning

Rahandusministeeriumi

14. oktoobri

1993.

a.

määrusega

nr.

peatati

riiklike

metsavarumisettevõtete 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1.

maist 1993. a.

Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust ja mõistis TsK § 191 lg. 1 alusel välja Viljandi

Metsakombinaadilt viivist 71 755 krooni.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tegemist seadusega kindlaksmääratud viivisega (TsK § 191), mis

on kehtestatud imperatiivse õigusnormiga. Ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal kehtis Metsakoodeksi

§ 21, mille kohaselt riiklike metsamajandusorganite eeskirjad ja juhendid neile antud pädevuse piires

olid kohustuslikud metsakasutajatele. Eesti Metsandusfondi tulude ajutise juhendi kohaselt tuli

metsatulu mitteõigeaegse tasumise eest tasuda viivist 0,1% iga viivitatud päeva eest.

Rahandusministeeriumi 14. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 152 peatati metsavarumisettevõtetele

1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1. maist 1993. a.

Ringkonnakohus leidis, et 8. oktoobril 1992. a. ja 12. novembril 1992. a. ostetud metsa eest tuleb

kännuraha võlgnevuselt viivist maksta 0,1% päevas kuni 1. maini 1993. a. vastavalt 54 450 krooni ja

17 304 krooni, s. o. kokku 71 755 krooni. Kolleegium leidis, et kostja nõue kohaldada viiviste osas

hagi aegumist, ei kuulu rahuldamisele, sest kostja ei viidanud hagi aegumisele maakohtus ning TsKS

§ 294 kohaselt ei ole vastustajal õigust laiendada vastuväiteid väljaspoole apellatsioonkaebuse piire.

Kassatsioonkaebuses palus Viljandimaa Metsaamet ringkonnakohtu otsust muuta ja täiendavalt välja

mõista Viljandi Metsakombinaadilt viivise 431 079 krooni. Ringkonnakohus kohaldas

Rahandusministeeriumi 14. oktoobri 1993. a. määrust nr. 152, millega peatati riiklike

metsavarumisettevõtete 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1.

maist 1993. a. Kassaator ei nõustu kohtu sellise seisukohaga. Määruse kohaselt on viivise võtmine

peatatud 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt. Kostja pidi aga tasuma ositimaksetena

enamuses 1993. aastal vastavalt Metsandusfondi tulude ajutise juhendi p. 4.13 ja oksjonijuhendile

ning 1993. a. maksete kohta ei kehti Rahandusministeeriumi määrus. Sellest tulenevalt arvestab

kassaator viivist 0,1% päevas 1992. a. tähtaegadel tasumata summade osas kuni 1. maini 1993. a.

ning 1993. a. tasumata summade osas kuni 17. oktoobrini 1994. a. vastavalt 8. oktoobri 1992. a.

oksjoni osas 302 290 krooni ning 12. novembri 1992. a. oksjoni osas 200 543 krooni, s. o. kokku 502

834 krooni, millest 71 755 krooni on apellatsioonikohus juba välja mõistnud.

Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Viljandi Metsakombinaat (VE Mets õigusjärglane), et vastavalt

TsK §-le 191 lg. 1 loetakse leppetrahviks (viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud

rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või

mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. 1992. a. sõlmitud ostu-müügi

lepingutes pooled viiviseid ei sätestanud. Seadusest madalamal seisvate aktidega ei saa viivise

maksmise kohustust sätestada. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele Eesti Metsandusfondi tulude ajutise

juhendi p. 4.13. Kassaatori nõue viivise maksmiseks on alusetu.

Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige

tõlgendamise tõttu.

Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kuna tehingud tehti 1992. a., siis vastavalt

Rahandusministeeriumi

määrusele

peatus

viivise

võtmine

alates

1. maist

1993.

a.

Rahandusministeeriumi

14. oktoobri

1993.

a.

määrusega

nr.

peatati

riiklikelt

metsavarumisettevõtetelt 1992. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates 1.

maist 1993. a. Seega ei ole määrav tehingu sõlmimise aeg, vaid see, millal ositimakse teha tuli.

Viiviste võtmine peatati 1. maist 1993. a. nendelt ositimaksetelt, mis pidid saama tasutud 1992. a.

1993. a. tasumisele kuulunud ositimaksete võlgnevuselt viivise võtmist Rahandusministeeriumi

määrus ei peatanud.

Ringkonnakohtu otsuses ei ole tuvastatud tähtaegu, mille jooksul kännuraha ositimaksed tuli teha.

Samuti on tuvastamata ositimaksete tegemise aeg ja sellest tulenevalt välja arvutamata viivitatud

päevade arv ning viivis. TsKS § 349 kohaselt ei või faktilisi asjaolusid tuvastada kassatsioonikohtus,

mistõttu asi tuleb saata apellatsioonikohtusse uueks läbivaatamiseks.

Viljandi Metsakombinaadi vastus kassatsioonkaebusele ei ole asjakohane. TsKS § 336 lg. 1 kohaselt

kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud

ja tõlgendanud materiaalõigusnorme ning järginud protsessiõiguse norme. Hageja vaidlustas

kassatsioonkaebuses viiviste arvutamise korra, aga mitte selle õiguslikku alust. Kostja ei ole

kassatsioonkaebust esitanud, milles saanuks vaidlustada viivise väljamõistmise aluseks võetud

materiaalõigusnorme. Seetõttu ei ole Viljandi Metsakombinaadi vastuväited kassatsioonkaebusele

kassatsioonikohtus asja läbivaatamise sisuks.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 ja 347 p. 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 1995. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Viljandimaa Metsaametile kassatsioonikautsjon 4311 (neli tuhat kolmsada üksteist)

krooni, mis on tasutud 5. aprillil 1995. a. maksekorraldusega nr. 72.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed J. Luik, T. Vernik