III-2/1-37/95 · Riigikohus

III-2/1-37/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 14. juunil 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 5. juunil 1995. a.

ettevõtte "Haljala Varahoidja" kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu 20. veebruari

1995. a. otsuse ettevõtte "Haljala Varahoidja" hagis AS Amet vastu tehingu kehtetuks

tunnistamiseks.

Viru Ringkonnakohus jättis 20. veebruari 1995. a. otsusega rahuldamata ettevõtte "Haljala

Varahoidja" apellatsioonkaebuse ja muutmata Lääne-Viru Maakohtu 23. mai 1994. a. otsuse, millega

ei rahuldatud "Haljala Varahoidja" hagi AS -i Amet vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks.

Haljala Põllumajandusühistu müüs 4. mail 1992. a. ostu-müügi lepingu nr. 2 alusel temale kuulunud

universaalhalli nr. 2 tervikvarana AS -le Amet hinnaga 728 000 rubla. Universaalhalli nr. 2 müügiks

andis 28. aprillil 1992. a. nõusoleku Haljala Põllumajandusühistu reformikomisjon.

21. veebruaril 1994. a. esitas ettevõte "Haljala Varahoidja" (Haljala põllumajandusühistu

õigusjärglane) Lääne-Viru Maakohtule hagi AS -i Amet vastu seaduse nõuetele mittevastava tehingu

kehtetuks tunnistamiseks. Hageja leidis, et alates põllumajandusreformi seaduse vastuvõtmisest pidid

kõik tehingud majandi põhivaraga toimuma üksnes Haljala põllumajandusühistu reformikomisjoni

nõusolekul. Kuna reformikomisjon 18. novembri 1993. a. protokollilise otsuse nr. 28 p. 2.2 kohaselt

tühistas oma 28. aprilli 1992. a. antud nõusoleku universaalhalli nr. 2 müügi kohta AS -le Amet, siis

on ära langenud tehingu õiguslik alus, ja sõlmitud tehing on muutunud kehtetuks.

Põllumajandusreformi seaduse § 21 lubab taotleda vara eraldamist natuuras ainult õigustatud

subjektil. AS Amet kui eraaktsiaselts õigustatud subjektiks olla ei saanud, seega ei võinud ta olla ka

vaidlusaluse tehingu subjektiks.

Ringkonnakohtu 20. veebruari 1995. a. otsuse kohaselt Haljala põllumajandusühistu ja AS

Amet vaheline universaalhalli nr. 2 ostu-müügi leping vastab seaduses tehingutele, s. h. ostu- müügi

lepingutele kehtestatud nõuetele nii oma sisu, vormi kui ka subjektilise koosseisu osas.

Ringkonnakohus pidas õigeks maakohtu seisukohta, et universaalhalli nr. 2 müümiseks ei olnud vaja

reformikomisjoni nõusolekut, kuna tegemist ei olnud majandi põhivaraga. Universaalhall nr. 2 oli

Haljala põllumajandusühistu bilansis arvel poolelioleva ehitisena. Apellatsioonikohus tugines vara

kuuluvuse määramisel Vabariigi Valitsuse 6. juuli 1990. a. määrusega kinnitatud raamatupidamise

põhimääruse p. -le 17. Osundatud punkti kohaselt osalevad põhivahendid majandustegevuses pikema

ajavahemiku jooksul ja neilt arvestatakse amortisatsiooni. Kõik muud vahendid on käibevahendid.

Apellatsioonikohus nõustus maakohtu järeldusega - kuna universaalhalli müümiseks

reformikomisjoni nõusolekut vaja ei olnud, siis ei saa tehingu kehtetuks tunnistamise aluseks olla

selle komisjoni poolt 28. aprillil 1992. a. antud nõusoleku tühistamine 18. novembril 1993. a.

Ringkonnakohus leidis, et kostja pahausksus ostu-müügi lepingu sõlmimisel ei ole millegagi

tõendatud.

Kassatsioonkaebuses palub ettevõte "Haljala Varahoidja" Viru Ringkonnakohtu 20. veebruari 1995. a.

otsuse tühistada, kuna ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel piisavalt arvestanud asjaolu, et

vaidlusalune tehing tehti põllumajandusreformi käigus, mil lepinguosalised pidid lisaks tsiviilõiguse

normidele juhinduma ka põllumajandusreformi reguleerivatest seadusandlikest aktidest.

Apellatsioonikohus on ekslikult leidnud, et universaalhall nr. 2 poolelioleva ehitisena ei ole põhivara,

kuna tõlgendas vääralt raamatupidamise põhimääruse p. 17. Kassaatori arvates ei saa pooleliolevat

ehitust liigitada käibevahendite hulka üksnes seetõttu, et sellelt ei arvestata amortisatsiooni. Väär on

ringkonnakohtu seisukoht tehingu teostamiseks reformikomisjoni nõusoleku olemasolu osas, kuna

komisjon hiljem protokollilise otsusega nõusoleku tühistas.

Vastustaja AS Amet peab kaebust põhjendamatuks ja palub ringkonnakohtu 20. veebruari 1995. a.

otsuse muutmata jätta.

Tsiviilkolleegium leiab, et vastavalt TsKS § -le 347 tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Väär on apellatsioonikohtu järeldus, et müügi ajal kehtinud "Raamatupidamise põhimääruse" p. 17

kohaselt ei ole pooleliolev universaalhall põhivara ja selle müümiseks ei olnud vaja

Põllumajandusreformi seaduse § -s 5 lg. 5 sätestatud reformikomisjoni luba. Poolelioleva ehitise

määratlemiseks põllumajandusreformis põhivarana tuleb arvestada objekti planeeritud kasutusaega,

selle valmidusastet, ehitusloa olemasolu ja maksumust. Konkreetsel juhul ka seda, et enne

universaalhalli müümist tervikvarana Haljala Põllumajandusühistu ise taotles reformikomisjoni luba

ja reformikomisjon andis nõusoleku universaalhalli müümiseks tervikvarana.

Reformikomisjoni poolt oma esialgse nõusoleku hilisem tühistamine ei ole iseenesest aluseks ostu-

müügi lepingu kehtetuks tunnistamisele, kui esialgne otsus nõusoleku andmise kohta oli seaduslik.

Apellatsioonikohus, asunud seisukohale, et müügiks polnud reformikomisjoni nõusolekut vaja, pole

andnud õiguslikku hinnangut sellele, kas reformikomisjoni esialgne otsus nõusoleku andmise kohta

universaalhalli müümiseks, oli seaduslik või mitte, kuigi apellatsioonkaebuses on hageja viidanud

reformikomisjoni esialgse otsuse tühistamisele.

Juhindudes TsKS § -dest 346 p. 2 ja 347 p. 1 tsiviilkolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. veebruari 1995. a. otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule teises koosseisus.

Ettevõtte "Haljala Varahoidja" kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada ettevõttele "Haljala Varahoidja" kautsjon 728 (seitsesada kakskümmend kaheksa)

krooni.

Eriarvamusele jäi tsiviilkolleegiumi liige J. Luik.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, J. Luik

J. Luige eriarvamus

Leian, et Viru Ringkonnakohtu 20. veebruari 1995. a. otsus on sisuliselt õige ning selle tühistamiseks

alus puudub.

Vastavalt TsKS § -le 336 lg. 1 kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas

apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud

protsessiõiguse norme.

Kassaator vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu tõlgenduse põhivara (põhivahendite)

mõistele raamatupidamise põhimääruse p. 17 alusel.

Apellatsioonikohtu otsusest järeldub üheselt, et kohus ei ole põhimääruse p. 17 põhivahendite mõistet

tõlgendanud, küll on kohus seda kohaldanud vara liigitamisel. Raamatupidamise põhimääruse p. 17

sätestab, et ettevõtte vara koosneb põhi- ja käibevahenditest. Põhivahendid osalevad

majandustegevuses pikema aja jooksul ja neilt arvestatakse amortisatsiooni. Kõik muud varad on

käibevahendid.

Universaalhall ei olnud majandi raamatupidamises arvel põhivarana. Ostu-müügi lepingu järgi müüdi

hall poolelioleva ehitisena. Raamatupidamises saab ehitise põhivarana (põhivahendina) arvele võtta

selle ekspluatatsiooni andmise akti alusel. Ehitis hakkab osalema majandustegevuses vastavalt oma

otstarbele ning ehitiselt arvestatakse amortisatsiooni.

Nõustuda ei saa kolleegiumi seisukohaga, et poolelioleva ehitise määratlemiseks

põllumajandusreformis põhivarana tuleb arvestada objekti planeeritud kasutusaega, selle

valmidusastet, ehitusloa olemasolu ja maksumust, kuna põllumajandusreformi seaduse § -s 2 ei ole

seadusandja selles seaduses kasutatavale terminile "põhivara" andnud raamatupidamise põhimääruse

p. -st 17 tulenevale mõistele erinevat tähendust.