III-2/1-31/95 · Riigikohus

III-2/1-31/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 14. juunil 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hagejate

esindaja vandeadvokaat M. Lusti ja hageja F. S. Lutkati osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 5.

juunil 1995. a.

hagejate L. Loik"i ja F. S. Lutkati kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 13.

märtsi 1995. a. otsuse Lilien Loik"i ja Florence-Sylvia Lutkati hagis Vambola Parksepa ja Ulvi

Parksepa vastu omandiõiguse tunnistamiseks kooperatiivkorterile ja eluruumist

väljatõstmiseks.

11. oktoobril 1991. a. sai Lilien Loik orderi nr. 595 2 - toalise uue korteri asustamiseks

elamukooperatiivis "Kalda" Tallinnas Katleri 3-40. Orderile oli perekonnaliikmena märgitud tädi

Florence-Sylvia Lutkat. Osamaksuna tasuti korteri maksumus 19 300 rubla.

14. oktoobril 1991. a. esitas L. Loik kooperatiivile loobumisavalduse ja 11. novembril 1991. a.

avalduse, milles palus end väja arvata kooperatiivi liikmete hulgast ning osamaks üle anda temaga

koos elavale F. S. Lutkatile. 11. novembril 1991. a. esitas ka F. S. Lutkat avalduse tema

vastuvõtmiseks kooperatiivi liikmeks L. Loik"i asemel. Kooperatiivi juhatuse koosoleku 17.

detsembri 1991. a. otsusega ja volinike koosoleku 19. veebruari 1992. a. otsusega rahuldati L. Loik"i

avaldus kooperatiivist lahkumiseks ning jäeti rahuldamata F. S. Lutkati avaldus liikmeks

vastuvõtmiseks, kuna ta ei ole alatiselt Eestis elanud 10 aastat. Samas võeti kooperatiivi liikmeks

vaidlusalusesse korterisse Vambola Parksepp. Osamaksu ei ole EK Kalda L. Loik"ile tagastanud.

5. augustil 1993. a. esitatud hagis palusid L. Loik ja F. S. Lutkat tunnistada F. S. Lutkat kooperatiivi

liikmeks ja tunnistada ebaõigeks kooperatiivi keeldumine F. S. Lutkatile osamaksu üleandmisest.

Samuti paluti V. Parksepp koos temaga elavate isikutega välja tõsta vaidlusalusest eluruumist

Tallinnas Katleri 3-40. Hagi esitati elamuseaduse § 18 alusel, mille kohaselt elamukooperatiivi

liikmel on õigus talle kuuluv osak üle anda temaga alatiselt koos elavale täisealisele

perekonnaliikmele, kui see astub kooperatiivi liikmeks lahkunud liikme

asemel. Osaku üleandmise vormistamisest keeldumist võib kooperatiivi liige vaidlustada kohtus.

Hagejad leidsid, et elamukooperatiivi volinike koosoleku 19. veebruari 1992. a. otsus ei vasta

elamuseaduse § -le 18 lg. 1 ja osaku täieliku tasumisega oli tekkinud L. Loik"il omandiõigus

korterile, mida sätestab ES § 27.

2. septembril 1994. a. esitas hagejate esindaja avalduse, milles seoses seaduste muutumisega palus

tunnistada ka hagejate omandiõigust eluruumile Katleri 3-40 ES § 18, korteriomandiseaduse § 3 ja

asjaõigusseaduse § -de 68, 80 ja 81 alusel, sest osaku täieliku tasumisega oli L. Loik"il tekkinud

omandiõigus kooperatiivkorterile ja omanikul on õigus omandiõiguse tunnustamisele ning asja välja

nõuda ebaseaduslikust valdusest. Elamukooperatiivi volinike koosoleku 19. veebruari 1992. a.

otsusega rikuti hagejate omandiõigust, sest ES § 18 kohaselt on kooperatiivi liikmel õigus osak üle

anda temaga alatiselt koos elavale perekonnaliikmele.

Tallinna Linnakohtu 8. detsembri 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 1995. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Otsuse

motiivide kohaselt loobus L. Loik ise korterist Katleri 3-40 EK -s Kalda, astudes EK Masti liikmeks,

ja esitas ka vastava avalduse. Ta ei vaidlustanud EK Kalda otsust tema väljaarvamise kohta

kooperatiivist. Seega ei saanud tunnistada tema omandiõigust vaidlusalusele korterile.

Elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmise tingimused olid 1991. aastal sätestatud

elamukooperatiivide põhikirjades. F. S. Lutkat ei vastanud neile tingimustele ja teda ei saanud vastu

võtta elamukooperatiivi liikmeks. Kohus tugines õigesti ES § -le 18, sest Tallinna Linnavolikogu 9.

mai 1991. a. otsus käsitleb üksnes elamupoliitika põhisuundi ning selle alusel tuli välja töötada

konkreetsed otsused. ES § 18 lg. 1 kohaselt on elamukooperatiivi liikmel õigus talle kuuluv osak üle

anda temaga alatiselt koos elavale täisealisele perekonnaliikmele. F. S. Lutkat elab alates 1977.

aastast Saksamaal ega ole elanud Eestis ega ka vaidlusaluses kooperatiivkorteris ühise perekonnana

koos L. Loik"iga. Korteri asustamise orderil nr. 595 19. juulist 1991. a. olev märge L. Loik"i

sissekolimiseks koos perekonnaliikme F. S. Lutkatiga oli vastuolus 1991. a. kehtinud seadustega.

Asjaolu, et F. S. Lutkat maksis L. Loik"i eest kooperatiivkorteri osamaksu, ei oma vaidluse

lahendamisel tähtsust.

Kassatsioonkaebuses paluvad hagejad kohtuotsust muuta ja teha uus otsus rahuldades hagi. Kohus on

põhjendamatult jätnud arvestamata L. Loik"i esitatud avalduse EK -le Kalda, milles L. Loik taotles

osaku üleandmist F. S. Lutkatile, alles seejärel esitas L. Loik avalduse loobumiseks korterist Katleri

3-40 ja mõlemad avaldused vaadati koos läbi. L. Loik vaidlustas kohtus kooperatiivi liikmete hulgast

enda väljaarvamise. EK Kalda ega nüüdne EÜ Kalda ei ole korteri eest makstud osamaksu tänaseni

tagastanud ja korterile omandiõiguse tunnistamise hagi on põhjendamatult jäetud rahuldamata. Kohus

on ebaõigesti juhindunud Tallinna Linnavolikogu 16. augusti 1990. a. otsusest elamupoliitika

põhisuundade kohta. Kohus pidanuks juhinduma Tallinna linnavolikogu 9. mai 1991. a. otsusest

elamupoliitika põhisuundade kohta, mille punkt 5 kohaselt oli F. S. Lutkatil õigus astuda kooperatiivi

liikmeks, sest ta on Tallinnas elanud üle 25 aasta (47 aastat) ning Eesti Vabariigi kodanikuna soovis

alatiselt elama asuda Eestisse. F. S. Lutkati avaldust elamukooperatiivi liikmeks astumiseks arutati

juhatuse koosolekul 17. detsembril 1991. a. Eeltoodud otsuse p. -d 8.2 ja 8.5 räägivad

elamukooperatiivi liikmete õiguste laiendamisest ja täielikult väjamakstud kooperatiivkorteri

omanikule õiguse tagamisest anda oma osamaks üle tema poolt valitud isikule. F. S. Lutkat vastas

nendele tingimustele. Hagejate avalduste läbivaatamise ajal kehtis EK Kalda põhikiri ja

linnavolikogu otsus oli kooperatiivile kohustuslik. Kooperatiivi juhatus pidanuks perekonnaliikmete

määratlemisel juhinduma elamukoodeksi § -st 51, mille lg. 2 kohaselt võidakse sugulasi tunnistada

perekonnaliikmeteks, kui nad elavad koos üürnikuga ja neil on temaga ühine majapidamine. L. Loik

on F. S. Lutkati vennatütar, nad elavad ühise perekonnana alates 1989. aastast, neil on ühine

majapidamine ning L. Loik on F. S. Lutkati ülalpidamisel. Seadusest ei tulene lisatingimust, et

perekonnaliikmeteks tunnistatakse vaid neid isikuid, kes Eestis koos elavad. Kooperatiivi volinike

üldkoosolek ei olnud pädev asja lahendama, kuna volinikest oli kohal vähem kui 2/3 volinike

üldarvust. V. Parksepa võtmine kooperatiivi liikmeks ei olnud õige, sest ka tema ei vastanud nõutud

tingimustele. Kohus tunnistas ebaseaduslikult orderi kehtetuks kuigi keegi polnud seda taotlenud.

Vastuses kassatsioonkaebusele paluvad Vambola ja Ulvi Parksepp jätta kohtuotsuse muutmata. Lilien

Loik loobus ise vaidlusalusest kooperatiivkorterist. Osamaks oli tasutud vaid osaliselt, s. o. 19 300

rubla. Tegelik osamaksusuurus oli 21 996 rubla. Osamaks on L. Loikile tagastamata, sest ta ei ela

alates 1991. a. Eestis oma endisel aadressil. Elamukooperatiivi näidispõhikirja § 8 ja EK Kalda

põhikirja p. 7 kohaselt võetakse elamukooperatiivi liikmeks kodanikke, kes pidevalt elavad ja on

alatiselt sisse kirjutatud Tallinnas. F. S. Lutkatit ei saadud sellel põhjusel elamukooperatiivi liikmeks

võtta. L. Loik ja F. S. Lutkat ei olnud perekonnaliikmed seaduse järgi. Käesoleval ajal ei ela L. Loik

Hamburgis oma tädi juures, sest kirjad tulevad sealt tagasi viitega, et L. Loik ei ela sealsel aadressil.

Volinike koosolek oli õiguspädev asja lahendama. Volinikke oli algselt 60, kuid nende arv oli

vähenenud osa volinike lahkumisega kooperatiivi liikmete hulgast. V. Parksepp oli kooperatiivkorteri

taotlejate järjekorras ja võeti seaduslikult kooperatiivi liikmeks. Elamukooperatiivis "Kalda" kasutati

kortereid kooperatiivi liikmelisuse alusel, mitte omandiõiguse alusel, seega ei saanud taotleda 1991.

a. omandiõigust korterile kui ka kogu korteri osamaks olnuks 100 % -liselt tasutud.

Kolleegiumi istungil palus hagejate esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada.

Hagejad on hagiavalduses ja kassatsioonkaebuses kogu aeg vaidlustanud EK -i Kalda volinike

koosoleku 19. veebruari 1992. a. otsuse vastavust elamuseaduse § -le 18 lg. 1, mis sätestab osaku

üleandmise õiguse perekonnaliikmetele. Osaku üleandmise vormistamisest keeldumist

elamukooperatiivi poolt võib kooperatiivi liige vaidlustada kohtus (ES § 18 lg. 2). Hagi alust ei ole

hagejad muutnud. Küll aga täiendasid hagejad 2. septembril 1993. a. esitatud avalduses hagi eset,

nõudes omandiõiguse tunnistamist vaidlusalusele kooperatiivkorterile lisaks osaku üleandmise

vormistamise nõudele. Apellatsioonikohus pidanuks võtma seisukoha kõigi hagi aluseks olevate

faktiliste asjaolude tõendatuse kohta ning seejärel otsustama nende vastavuse seadusele. Seda

apellatsioonikohus teinud ei ole.

Apellatsioonikohtu otsuses märgitakse, et L. Loik ei ole vaidlustanud tema väljaarvamist

elamukooperatiivist, kuid kohus jättis tähelepanuta, et tema 11. novembri 1991. a. avalduses seoti

liikmest lahkumine F. S. Lutkati kooperatiivi liikmeks võtmisega ja keeldumisega F. S. Lutkati

vastuvõtmisest kooperatiivi liikmeks võidi rikkuda L. Loik"i kui elamukooperatiivi liikme õigusi neil

asjaoludel, mis on esitatud hagi aluses. TsKS § 4 lg. 1 kohaselt on igal isikul õigus oma rikutud või

vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks kohtusse pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras.

Osaku üleandmise vormistamisest keeldumist saab vaidlustada elamukooperatiivi liige (ES § 18 lg.

2), aga mitte isik, kellele kooperatiivi liige soovis osaku üle anda. Osaku üleandmine F. S. Lutkatile

jäi vormistamata ja L. Loik"il oli õigus seda vaidlustada.

Põhjendatud on vastustaja V. Parksepa väide, et vaidluses elamukooperatiivi liikmeks võtmisest

keeldumise üle ja korterile omandiõiguse tunnistamiseks ei saa olla kostjaks V. Parksepp.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS § -dest 346 p. 2 ja 347 p. 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 1995. a. otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks samasse kohtusse.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Lilien Loik"ile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud Hoiupanga kaudu

23. märtsil 1995. a.

Tagastada Florence-Sylvia Lutkatile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud

Hoiupanga kaudu 17. märtsil 1995. a.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, T. Vernik