III-3/1-13/95 · Riigikohus

III-3/1-13/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 9. juunil 1995. a.

Tartumaa Perekonnaseisuameti kassatsioon-kaebuse läbivaatamine isaduse tuvastamise

registreerimise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 8. juunil 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Tartumaa Perekonnaseisuameti

kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 1995. a. määrusele

haldusasjas nr. II-3-41/95.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Katrin Saar ja Tartumaa Perekonnaseisuameti esindaja Tiina

Kink. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Esitatud materjalidest

n ä h t u b :

26. mail 1993. a. koostas Tartu Perekonnaseisuamet isaduse tuvastamise akti nr. 124, mille järgi

27. novembril 1992. a. sündinud Katrin Saare poja Bruno Saare isa on Kalev Kodu. Akti koostamise

aluseks oli K. Kodu poolt perekonnaseisuametile esitatud avaldus, millel K. Saare ja K. Kodu

allkirjad olid tõestatud vandeadvokaadi poolt.

23. jaanuaril 1995. a. esitas K. Saar Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebuse esitaja leidis, et

perekonnaseisuamet rikkus tema seaduslikke õigusi isaduse tuvastamisel poja Bruno suhtes.

Perekonnaseisuametil ei olnud õigust isaduse tuvastamist registreerida omavahel abielus mitteoleva

mõlema vanema juuresolekuta. Juhindudes HKS §-dest 5 ja 20,palus K. Saar tunnistada tühiseks

Tartu Perekonnaseisuametis ilma tema juuresolekuta Bruno Saare suhtes tehtud isaduse tuvastamine.

Tartu Halduskohtu 15. veebruari 1995. a. otsusega jäeti K. Saare kaebus rahuldamata. Halduskohus

leidis, et perekonnaseisuamet vormistas isaduse tuvastamise akti tol ajal kehtinud seadusandluse

kohaselt. APK §-s 201 sätestatud isaduse tuvastamise registreerimise kord ei näinud ette, et lapse isa

ja ema peavad isaduse tuvastamiseks esitama ühise avalduse isiklikult perekonnaseisuorganile. Lapse

ema K. Saare allkirja tõestus K. Kodu poolt perekonnaseisuametile esitatud vanemate ühisel

avaldusel vastab seaduse Eesti Advokatuuri kohta §-le 7 lg 2 p. 1, mis kehtestab, et vandeadvokaat on

õiguspädev tõestama allkirju seadusega sätestatud korras.

27. veebruaril 1995. a. esitas K. Saar Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada halduskohtu otsuse ja tunnistada Tartu Perekonnaseisuameti 26. mai 1993. a. isaduse

tuvastamise akt nr. 124 seadusevastaseks. Apellant väitis, et tema poeg B. Saar ei põlvne K. Kodust ja

allkirja isaduse tuvastamise avaldusele andis ta Pärnu Advokatuuris sunniviisiliselt, Tartu

Perekonnaseisuamet rikkus isaduse tuvastamise registreerimisel APK §-s 56 lg 2 ja lg 3 kehtestatud

nõudeid ning registreeris isaduse tuvastamise ilma tema juuresolekuta. K. Saar leidis, et halduskohtu

otsus ei vasta seadusele.

Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. määrusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt, Tartu

Halduskohtu 15. veebruari 1995. a. otsus tühistati ja K. Saare kaebus tagastati läbivaatamatult.

Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus tuleb tühistada HKS § 36 lg 2 alusel, kuna tegemist on

perekonnasuhetest tekkinud tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu

pädevusse. Perekonnaseaduse § 44 kohaselt võib kohus tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta

tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. Antud asjas on kaebuse

esitaja K. Saar väitnud, et laps ei põlvne K. Kodust. Halduskohtul ei ole võimalik selles osas

seisukohta võtta. Samuti ei ole halduskohus HKS § 20 alusel pädev akti või toimingut tühistama.

Vaidlustatud kande tühistamist on õigus nõuda tsiviilkohtupidamise korras.

28. aprillil 1995. a. esitas Tartumaa Perekonnaseisuamet Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles

palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. määrus ja teha asjas uus otsus asja uueks

arutamiseks saatmata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on seadust vääralt kohaldanud ja oluliselt

rikkunud kohtumenetluse seaduse nõudeid.

Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:

1. Ringkonnakohus, asunud seisukohale, et tegemist on perekonnasuhetest tekkinud tsiviilõigusliku

vaidlusega, rikkus HKS § 4 lg 1 p. 6 sätet. K. Saar vaidlustas isaduse tuvastamise akti vormistamist ja

seda põhjusel, et perekonnaseisuametnikul ei olnud õigust seaduse nõuetele mittevastava avalduse

alusel koostada isaduse tuvastamise akti. Seega on halduskohtule esitatud kaebus

perekonnaseisuameti toimingu peale.

2. Tartu Halduskohus kohaldas asja läbivaatamisel õigesti seadust ja ei rikkunud kohtumenetluse

nõudeid, mistõttu ringkonnakohus põhjendamatult tühistas halduskohtu otsuse HKS § 36 lg 2 alusel.

3. Ringkonnakohus tagastas ebaõigesti K. Saare kaebuse läbivaatamatult. Menetlusse võetud kaebust

ei tagastata läbivaatamatult. See kas vaadatakse läbi ja tehakse otsus või lõpetatakse asjas menetlus.

Vastustaja K. Saar peab Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. määrust halduskohtu otsuse

tühistamise osas õigeks, kuid leiab, et ringkonnakohtul tulnuks ka isaduse tuvastamise kanne

K. Kodu kohta tühistada.

Kolmas isik K. Kodu palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse

muutmata.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et tegemist on perekonnasuhetest tekkinud tsiviilõigusliku

vaidlusega, mille läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Õige on kassaatori väide, et K. Saar

ei ole esitanud nõuet lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamiseks

Perekonnaseaduse § 44 alusel, samuti nõuet esmase perekonnaseisuakti tühistamiseks sama seaduse

§ 111 järgi. Ta on halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustanud isaduse tuvastamise registreerimise

seaduslikkuse. K. Saar leiab, et avaldust, mis oli tõestatud vandeadvokaadi poolt, ei saa käsitleda

notariaalselt tõestatud avaldusena kohaldamisele kuuluva APK §-s 56 lg 3 tähendatud mõttes.

Kuivõrd puudus lapse ema nõuetekohane avaldus isaduse tuvastamise registreerimiseks, ei olnud

perekonnaseisuametil õigust seaduse nõuetele mittevastava avalduse alusel koostada isaduse

tuvastamise akti. Seega on K. Saar esitanud halduskohtule kaebuse perekonnaseisuameti toimingu

peale ja see kuulub vastavalt HKS §-le 3 lg 1 p. 1 ja §-le 4 lg 1 p. 6 lahendamisele halduskohtus.

HKS § 20 kohaselt on halduskohus pädev kaevatud toimingut seadusevastaseks tunnistama ja tegema

perekonnaseisuametile ettepanekut asi uuesti läbi vaadata ja teha uus toiming.

Samuti on ringkonnakohus ekslikult kohaldanud HKS § 36 lg 2, leides, et asja menetlemine, mis ei

kuulu halduskohtu pädevusse, on selles sättes nimetatud kohtumenetluse seaduse muu rikkumine,

mille korral ringkonnakohus võib protsessiosaliste taotlustest olenemata kohtuotsuse tühistada. Kui

halduskohus on lahendanud asja, mis ei kuulu tema pädevusse, siis on asja lahendanud ebaõige

kohtunik ja otsus kuulub tühistamisele HKS § 36 lg 1 p. 1 alusel, mitte aga § 36 lg 2 alusel.

Tartu Ringkonnakohtu määrus ei ole kooskõlas HKS §-ga 38 lg 1, mis kehtestab, et ringkonnakohtu

lahend, millega otsustatakse apellatsioon halduskohtu otsuse peale, vormistatakse otsusena. Samuti

on määruse resolutsioonis ekslikult märgitud: "Tagastada Katrin Saare kaebus läbivaatamatult.".

K. Saare kaebus oli menetlusse võetud ja asjas Tartu Halduskohtu poolt otsus juba tehtud.

Põhjendatud on kassaatori väide, et menetlusse võetud kaebust ei tagastata läbivaatamatult. See kas

vaadatakse läbi ja tehakse otsus või seaduses ettenähtud juhtudel lõpetatakse asjas menetlus.

Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.

Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1995. a. määrus tuleb tühistada protsessiõiguse normide rikkumise

ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 1995. a. määrus haldusasjas

nr. II-3-41/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

Tagastada Tartumaa Perekonnaseisuametile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada

kakskümmend viis) krooni.

Määrus jõustub 15. juunil 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel