III-3/1-11/95 · Riigikohus

III-3/1-11/95

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 9. juunil 1995. a.

Tartu Linnavalitsuse esindaja kassatsioon-kaebuse läbivaatamine kohtule tõendite esitamise

asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

8. juunil 1995. a. avalikul kohtuistungil läbi Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kalev

Bachmanni kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 1995. a. otsusele haldusasjas nr. II-

3-11/95 Aimi Heinmetsa kaebuses Tartu Linnavolikogu 26. mai 1994. a. otsuse nr. 119 ja Tartu

Linnavalitsuse 22. septembri 1994. a. korralduse nr. 799 seadusevastaseks tunnistamiseks.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kalev

Bachmann, Aimi Heinmets ja tema esindaja vandeadvokaat Nigul Saar. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

Esitatud materjalidest

n ä h t u b :

Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni

29. oktoobri 1993. a. otsusega tunnistati Aimi Heinmets omandireformi õigustatud subjektiks ja

kinnistu nr. 189110 Tartus, endisel aadressil Kaluri tn. 19, 20 ja 23, omandireformi objektiks krundi

osas.

Tartu Linnavolikogu 26. mai 1994. a. otsusega nr. 119 otsustati mitte tagastada Tartus Emajõe ja Riia-

Turu-Aida tänavate vahele jäävaid õigusvastaseltvõõrandatud krunte. Selle otsuse järgi kuulusid need

krundid kompenseerimisele ja õigustatud subjektidel lubati osaleda hoonestusõiguse ostmisel

kompensatsiooniks saadud väärtpaberite mahus. Sama otsuse punkti 3 kohaselt otsustas

linnavolikogu taotleda nimetatud ala pindalaga 17,80 ha Tartu linna munitsipaalomandisse. Volikogu

otsuse õigusliku alusena märgiti Maareformi seaduse §-d 6 lg 2 p. 3, 7 lg 1 ja 28 p. 1 ja 6.

A. Heinmets esitas 5. augustil 1994. a. kaebuse Tartu Halduskohtusse, milles palus tunnistada Tartu

Linnavolikogu 26. mai 1994. a. otsus nr. 119 seadusevastaseks. Kaebaja leidis, et selle otsusega talle

krundi tagastamata jätmine on vastuolus Omandireformi aluste seaduse §-ga 12 lg 1 ja 3. Nimetatud

sätted kohustavad kohaliku omavalitsuse organeid tagastama omandireformi objektiks oleva

õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektidele. Antud asjas puuduvad samas seaduses

loetletud alused maa mittetagastamiseks.

22. septembril 1994. a., kaebuse menetlemise ajal halduskohtus, otsustas Tartu Linnavalitsus

korraldusega nr. 799, tuginedes Tartu Linnavolikogu nimetatud otsusele, mitte tagastada

A. Heinmetsale kinnistut nr. 189, pindalaga 1503,81 m2 Tartus, endisel aadressil Kaluri tn. 25, 27, 29

(majade numbritega on eksitud). Mittetagastamist põhjendati asjaoluga, et sellel maal asub praegu

hotelli "Tartu" hoone ja selle juurde kuuluv krunt. Selle korralduse järgi kuulus mittetagastatav maa

kompenseerimisele või asendamisele. Linnavalitsuse korralduse õiguslikuks aluseks märgiti

Maareformi seaduse §-d 6 lg 2 p. 1, 7 lg 1 ja 13. A. Heinmets esitas 21. novembril 1994. a. selle

korralduse peale täiendava kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus tunnistada korraldus

ebaseaduslikuks. Linnavolikogu ja linnavalitsuse esindaja oli kohtus seisukohal, et maad ei tagastatud

A. Heinmetsale põhjendatult, sest Maareformi seaduse §-de 6 lg 2 p. 3, 7 lg 1 ja 28 kohaselt ei

tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad, kui sellel maal asuvad teise isiku hooned või rajatised, kui

maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ning

kehtivad normatiivaktid ei võimalda maa tükeldamist, samuti kui maa antakse munitsipaalomandisse.

Tartu Linnavalitsuse esindaja esitas halduskohtule tagasinõutava maa-ala kohta kaks dokumenti:

1. Taru Linna TSN TK 7. septembri 1962. a. otsuse nr. 219, millega anti nõusolek Tartu

Üldehitustrustile maa-ala eraldamiseks linna reservmaast suurusega 6000 m2 hotelli tüüpi elamu

ehitamiseks Kaluri tänavale;

2. Tartu linna peaarhitekti poolt 26. juunil 1985. a. kinnitatud Tartus, Soola tn. 3 (Tartu Linna RSN

TK 26. mai 1983. a. otsusega nr. 171 muudeti Turu tn. 2 Soola tn. 3-ks) asuva elamu krundi plaani,

kus on märgitud krundi pindalaks kokku 11 289 m2, sellest ehituse all 878 m2 ja õue ning muu maa

all 10 411 m2.

Tartu Halduskohtu 23. novembri 1994. a. otsusega tunnistati linnavolikogu kaevatud otsus ja

linnavalitsuse korraldus seadusevastasteks. Kohtuotsuse kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud

tagastama Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 1 ja 3 alusel õigusvastaselt võõrandatud vara

A. Heinmetsale ja antud juhtumil puuduvad seaduses loetletud põhjused maa mittetagastamiseks.

Samuti ei ole kohaliku omavalitsuse organ koos Maa-ametiga Maareformi seaduse §-de 7 lg 1 ja 10

lg 3 ning Vabariigi Valitsuse 6. juuli 1992. a. määruse nr. 208 punktide 3 ja 4 alusel kindlaks

määranud hotelli "Tartu" teenindamiseks vajaliku maa suurust. Kohus leidis, et tõendatud on üksnes

6000 m2 suuruse maatüki eraldamine hotell "Tartu" ehitamiseks. Krundi suurendamist plaanikohase

11 289 m2-ni ei ole linnavalitsuse poolt dokumentaalselt tõendatud. Samuti ei saa suurenenud osa

maast käsitleda hotelli teenindamiseks vajaliku maana. Kohus leidis, et asjas ei oma tähtsust

linnavalitsuse esindaja viide sellele, et vaidlustatud maa-ala taotletakse munitsipaalomandisse, sest

enne kaebuse esitamist ja kohtuotsuse tegemise ajaks ei olnud Vabariigi Valitsus sellist otsust teinud.

Seetõttu ei saa kohaldada Maareformi seaduse § 28, mis käsitleb munitsipaalomandisse antavat maad.

5. detsembril 1994. a. esitas Tartu Linnavalitsus apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtusse,

milles palus tühistada halduskohtu otsuse. Apellatsioonkaebuses väideti, et tagasinõutav kinnistu

asub Tartu linna munitsipaalomandis oleva hotelli "Tartu" krundil. Krunt pindalaga 10 950 m2

eraldati hotelli ehitamiseks Tartu Linna TSN TK 13. juuni 1963. a. otsusega nr. 176. Selle otsuse

koopia lisati apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebuses märgiti, et 1985. a. täpsustati Soola tn. 3

krundi piire tollal lubatud kõikumise 10 % piires, lähtudes konkreetsetest looduslikest oludest, ja

saadi kokku 11 289 m2. Sellise suurusega maa-ala võetigi aluseks 26. juunil 1985. a. hotelli krundi

plaani koostamisel. Krundi plaani alusel on hotell "Tartu" ja Soola tänava vaheline ala planeeritud ja

võetud kasutusele haljasalana ning autoparklana, mis on vajalikud hotelli teenindamiseks. Apellant

leidis, et Maareformi seaduse § 7 lg 1 alusel oli linnavolikogul ja linnavalitsusel õigus mitte tagastada

seda maad A. Heinmetsale.

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 1995. a. otsusega jäeti Tartu Halduskohtu

23. novembri 1994. a. otsus muutmata ja Tartu Linnavalitsuse kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

otsuses leiti, et kuna Tartu Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ei pea tsiviilkolleegium

vajalikuks selles otsuses toodud põhjendusi korrata.

Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmann esitas kassatsioonkaebuse

Riigikohtule, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 1995. a. otsus ja teha uus otsus.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et Soola tn. 3 asuva hotelli krundi suurendamine kuni 11 289 m2-ni oli

tõendatud Tartu Halduskohtule esitatud 26. juunil 1985. a. kinnitatud Soola tn. 3 krundi plaaniga,

samuti Tartu Ringkonnakohtule esitatud Tartu Linna TSN TK 13. juuni 1963. a. otsusega nr. 176.

Kassaator märgib, et viimatinimetatud otsust ei saadud esitada Tartu Halduskohtule õigeaegselt

seetõttu, et selle asukoht Eesti Ajalooarhiivis ei olnud tollal teada. Kassaator leiab ühtlasi, et Tartu

Linna TSN TK 13. juuni 1963. a. otsus nr. 176 ei sisalda endas uusi asjaolusid, vaid kinnitab juba

kohtutoimikus oleva Soola tn. 3 krundi plaanil märgitud andmete õigsust. Kassaator on seisukohal, et

ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse seaduse sätteid, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse.

Kassaatori arvates oli apellandil õigus Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 289 alusel viidata

ringkonnakohtus nendele tõenditele, mida tal ei olnud võimalik esitada esimese astme halduskohtus.

Sellise tõendi varasema esitamise võimatust põhjendas linnavalitsuse esindaja ringkonnakohtu

istungil, mistõttu ringkonnakohtul ei olnud seaduslikku alust selle tõendi tagasilükkamiseks.

Kassaator on seisukohal, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb märkida põhjused, miks

ringkonnakohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Tartu Ringkonnakohtu otsuses selliseid

põhjendusi ei ole esitatud. Seega rikkus ta TKS §-des 232 lg 4 ja 313 lg 1 sätestatud nõudeid. Tartu

Ringkonnakohus ei ole otsuses andnud õiguslikku hinnangut kõigile esitatud tõenditele.

Vastustaja peab oma kirjalikes vastuväidetes Tartu Ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja leiab, et

see otsus põhineb halduskohtus uuritud tõenditel.

Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid protsessiosalised oma seisukohtade juurde.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 14 lg 2 tuleneb nõue, et protsessiosalised on kohustatud

esitama esimese astme halduskohtule kõik tõendid, mis on vajalikud asja sisuliseks läbivaatamiseks

ja otsustamiseks. Selle nõude täitmine loob eelduse, et kohtuotsus tehakse põhjendatud.

Tartu Halduskohus tegigi oma otsuse nende tõendite alusel, mis esitati protsessiosaliste poolt ja nõuti

täiendavalt halduskohtuniku poolt. Esitatud tõendeid uuriti ja hinnati ning saadud tulemusi kasutati

kohtuotsuse põhjendamisel.

Tartu Linnavalitsuse poolt apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Ringkonnakohtule märgiti uue

tõendina, mida esimese astme halduskohtule ei esitatud, Tartu Linna TSN TK 13. juuni 1963. a.

otsust nr. 176. Apellant ei märkinud aga oma kaebuses põhjust, miks ta ei esitanud seda tõendit Tartu

Halduskohtule õigeaegselt. HKS § 25 lg 3 kehtestab nõude, et kui protsessiosalised esitavad

ringkonnakohtule uusi tõendeid, mida esimese astme halduskohtus ei ole uuritud ega hinnatud, tuleb

apellatsioonkaebuses näidata põhjused, miks neid ei saadud esitada esimese astme halduskohtule.

Uute tõendite esitamine ringkonnakohtule on üksnes erand, mille tegemine peab olema

apellatsioonkaebuses põhjendatud. Selle põhimõtte rikkumine seaks kahtluse alla esimese astme

halduskohtu otsuse autoriteedi ja seaduslikkuse.

Kohtumaterjalidest nähtub, et apellandi esindaja tegi alles ringkonnakohtu istungil 7. veebruaril

1995. a. taotluse, milles palus võtta ülalmärgitud dokumendi asja juurde uue tõendina.

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium arutas nimetatud taotlust kohapeal ja jättis selle protokollilise

määrusega rahuldamata, sest apellant ei esitanud piisavalt põhjusi, miks seda dokumenti ei esitatud

esimese astme halduskohtus (ringkonnakohtu toimiku lk. 17). Seetõttu ei võtnudki ringkonnakohus

taotletud dokumenti tõendina asja juurde. Sellest tulenevalt puudus ringkonnakohtul ka vajadus

viidata sellele dokumendile otsuse põhjendavas osas, samuti seda tõendina hinnata.

Eksitav ja ebaõige on kassaatori väide, mille kohaselt Tartu Ringkonnakohus rikkus

Tsiviilkohtupidamise seadustiku §-st 289 tulenevat apellandi õigust viidata tõenditele, mida tal ei

olnud võimalik esitada esimese astme kohtus. Eksitav on väide seetõttu, et haldusasjade lahendamisel

tuleb uute tõendite käsitlemisel lähtuda Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 25 lg 3, mitte

Tsiviilkohtupidamise seadustiku §-st 289. Ebaõige on see väide põhjusel, et ringkonnakohus ei ole

rikkunud apellandi õigust viidata uutele tõenditele. Apellant ise ei täitnud seaduse nõudeid, sest ta ei

märkinud kaebuses põhjusi, miks ta ei saanud seda tõendit esitada esimese astme halduskohtus,

samuti ei esitanud ta ka ringkonnakohtu istungil kaalukaid põhjusi oma taotluse kinnitamiseks.

Kassaatori seisukohta, et algdokumenti ei olnud võimalik esimese astme halduskohtule esitada

seetõttu, et linnavalitsusel ei olnud teada tema asukoht Eesti Ajalooarhiivis, ei saa lugeda veenvaks.

Tartu Halduskohtu toimikust nähtub, et Tartu Linnavolikogu otsus nr. 119 maade mittetagastamise

kohta tehti 26. mail 1994. a., Tartu Linnavalitsuse korraldus nr. 799 A. Heinmetsale kinnistu nr. 189

mittetagastamise kohta tehti 22. septembril 1994. a. Nimetatud organid pidid nende otsustuste

ettevalmistamise ajal koguma kõik asjasse puutuvad dokumendid, et oleks tagatud vastuvõetavate

aktide seaduslikkus.

Eeltoodust tulenevalt ei ole Tartu Ringkonnakohus antud haldusasjas rikkunud kohtumenetluse

seaduse sätteid.

Nendel põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Kassaator on vaidlustanud Tartu Ringkonnakohtu 10. märtsi 1995. a. otsuse üksnes kohtumenetluse

seaduse sätete rikkumise motiivil. Tulenevalt HKS §-st 43 lg 2 on Riigikohus pädev

kassatsioonkaebust läbi vaatama vaid kaebuses toodud piirides ja ei kontrolli, kas esimese ja teise

astme kohtud on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

Juhindudes HKS §-dest 43 lg 2, 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a s :

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 1995. a. otsus haldusasjas nr. II-3-

11/95 muutmata.

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Kanda kassatsioonikautsjon riigituludesse.

Määrus jõustub 16. juunil 1995. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann