III-1/1-39/95 · Riigikohus

III-1/1-39/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 06. juunil 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja

Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil erikaebuse alusel läbi kriminaalasja

I. T. süüdistuses KrK § 165 lg.3 järgi.

Menetlusosalistest osalesid kohtuistungil I. T. kaitsjad - vandeadvokaadid Andres Aavik ja Simon S.Levin

ning riiklik süüdistaja - Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber.

I. T. oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 165 lg.1 järgi selles, et ta 28.novembril 1994.a. kella 16 paiku

Tallinnas,Tõnismägi t.2 asuva Rahvusraamatukogu ees andis Riigi Kaitsepolitseiameti töötajale T. K.

altkäemaksu 30 000 EEK eesmärgiga saada enda kätte kolm Eesti passi, mis olid väljatud I. T. äripartnerile

M. R. ja tema kahele perekonnaliikmele ning kaitsepolitsei töötajate poolt kontrollimiseks ära võetud.

Kriminaalaasja arutamise tulemina koostas kohtunik 16.märtsil 1995.a. Tallinna Linnakohtu nimel määruse,

millega vabastas I. T. kriminaalvastutusest KrK § 165 lg.1 järgi, lõpetas kriminaalasja ja erikonfiskeeris

altkäemaksuna üle antud 30 000 EEK riigituludesse, lahendas asitõendite küsimuse ning tegi teatavaks, et

määruse peale võib esitada erikaebust või -protesti.

16.märtsil 1995.a. Tallinna Linnakohtu nimel koostatud määruse peale esitas 27.märtsil 1995.a. protesti

Riigiprokuratuuri prokurör.

Protesti kohta 04. aprillil 1995.a. esitatud vastuväidetes taotlesid I. T. kaitsjad vandeadvokaadid A.Aavik ja

S.Levin selle rahuldamata jätmist.

Eelmenetluse istungil 11. aprillil 1995.a. tegi Tallinna Ringkonnakohus kaks määrust. Neist esimesega jäeti

kaitsjate vastuväidetes sisalduv taotlus rahuldamata ja teisega tühistati Tallinna Linnakohtu nimel 16.märtsil

1995.a. tehtud määrus ning kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtusse.

Tallinna Ringkonnakohtu 11.aprilli 1995.a. määruse peale on 03. mail 1995.a. esitanud Riigikohtusse

erikaebuse I. T. kaitsjad. Kooskõlas AKKS §-ga 56 lg.3 on kaitsjad 30. mail 1995.a. lisanud erikaebusele

täiendava kirjaliku põhjenduse.

Erikaebuse esitamise aluseks loevad kaitsjad Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi

poolt prokuröri protesti läbivaatamisel asetleidnud olulist kaitseõiguse rikkumist, samuti muude

kriminaalmenetluse sätete olulist rikkumist, mis kaitsjate - erikaebuse esitajate väidete kohaselt seisnes

järgnevas:

1. AKKS §-de 8 ja 67 mõtte kohaselt on esimese astme kohtulehendi peale esitatava protesti oluliseks

tunnuseks protesti täpne nimetus. Seega saab I astme kohtulahendite peale esitada vaid kas apellatsioon- või

eriprotesti, kuid ei saa esitada lihtsalt protesti, nagu seda oli tehtud käsitletava kriminaalasja puhul. Lihtsalt

protesti esitamine kujutab endast kaitsjate arvates kaitseõiguse rikkumist seetõttu, et sellises olukorras kaitse

ei tea, kuidas ja mida hakatakse menetlema.

2. Eelmenetluse istungil Tallinna Ringkonnakohtus esitasid kaitsjad taotluse anda prokurörile tähtaeg

protestis puuduse kõrvaldamiseks - see on protestile õige nimetuse andmiseks. Kohus eksis kaitsjate arvates

KrMK § 197 lg 2 ja AKKS § 12 lg 2 mõtte vastu, sest ei võtnud kaitsja taotluse suhtes mingit seisukohta ja ei

võimaldanud taotlust kohtuistungil põhistada.

3. Erikaebuse esitajad ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga selles, et põhimõtteliselt kuuluvad

apellatsioonikorras edasikaebamisele nii kohtuotsused kui ka -määrused. Erikaebuse esitajate arvates toimub

määruste läbivaatamine II astme kohtu poolt vastavalt AKKS VII peatüki sätetele - seega

apellatsioonimenetlusega võrreldes oluliselt erinevatel alustel ja korras.

4. AKKS §-s 68 sätestatut tõlgendades on erikaebuse esitajad seisukohal, et I astme kohtu määrus

käsitletavas kriminaalasjas ei kuulu üldse edasikaebamisele ega protestimisele. Kaitsjad väidavad, et kui

kriminaalasi tervikuna kuulub apellatsiooni- või kassatsioonikorras edasikaebamisele või protestimisele, siis

võib esitada vastuväiteid kõigi kohtumääruste peale vastavalt kas apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse

raames. Kui aga kriminaalasi tervikuna ei kuulu apellatsiooni-või kassatsioonikorras edasikaebamisele, võib

kaitsjate arvates põhimõtteliselt erikaebusi ja -proteste esitada ka iseseisvalt väljaspool apellatsiooni- või

kasatsioonimenetlust, kuid seda üksnes AKKS §-s 68 lg 1 ammendavalt loetletud kohtumääruste peale.

I. T. kriminaalasi tervikuna ei kuulu kaitsjate arvates ei apellatsiooni- ega kassatsioonikorras

edasikaebamisele või protestimisele ning käsitletavas kriminaalasjas tehtud I astme kohtu määrus ei sisaldu

AKKS §-s 68 lg.1 esitatud kohtumääruste loetelus.

5. Kaitsjad peavad ekslikuks Tallinna Ringkonnakohtu seisukohta, et seaduses ei nähta üldse ette sellist

kohtulahendit, mille tegi Tallinna Linnakohus 16.märtsil 1995.a. ja et kriminaalvastutusest vabastamiseks

oleks Tallinna Linnakohus pidanud tegema õigeksmõistva kohtuotsuse seoses kuriteokoosseisu

puudumisega. Kaitsjad leiavad, et tegelikult oli I. T. käitumises kuriteo koosseis olemas ja

kriminaalvastutusest vabastamine toimus " kuriteokoosseisuvälistel ja -järgsetel asjaoludel." Samuti

osundavad kaitsjad sellele, et antud juhul ei oleks õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine võimaldanud

kohaldada erikonfiskeerimist.

6. Kaitsjad väidavad, et seadusandja, sätestades kriminaalkoodeksis mõnede kuritegude puhul

kriminaalvastutusest vabastamise, on jätnud reguleerimata kriminaalvastutusest vabastamise menetlus- korra.

Sellises olukorras peavad kaitsjad ainuvõimalikuks lahenduseks analoogia kasutamist. Kaitsjate arvates on

menetluslikult kriminaalvastutusest vabastamise instituudile kõige sarnasem kohtuliku arutamise tulemina

kriminaalasja lõpetamise instituut seoses kannatanu leppimisega.

7. Kaitsjad viitavad Riigikohtu seisukohale (Riigikohtu 20. detsembri 1994.a. otsus T. J. süüdistusasjas ja

11.aprilli 1995.a. otsus T.P. süüdistusasjas), mille kohaselt ei ole ringkonnakohtul õigust kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumise sedastamisel väljuda AKKS §-s 39 lg.3 esitatud loetelust. Tallinna

Ringkonnakohus tugines 11.aprilli 1995.a. määruse tegemisel selle loetelu välisele kriminaalmenetluse

seaduse rikkumisele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud riikliku süüdistaja

J.Naaberi seletuse, milles taotleti jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995.a. määrused muutmata ning

vandeadvokaat S.Levini seletuse, milles toetati erikaebuses esitatud taotlust - tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu 11.aprilli 1995.a. määrused I. T. kriminaalasjas ja saata kriminaalasi uueks

eelmenetlemiseks Tallinna Ringkonnakohtusse,

l e i d i s :

Tallinna Linnakohtu nimel tehtud määrus 16. märtsist 1995.a. ei vasta kehtiva kriminaal- ja

kriminaalmenetluse seaduse sättele ega mõttele.

KrMK §-s 260 on sätestatud, et kohtuotsus tehakse Eesti Vabariigi nimel, kuid kriminaalmenetluse seaduses

ei ole reguleeritud, kelle nimel tehakse kohtumäärused. Kriminaalmenetluse seaduse mõtte kohaselt peavad

ka kriminaalasja lõpetamise määrused - kriminaalasjas terviklahendust vormistavad määrused

analoogiliselt kohtuotsustega olema tehtud Eesti Vabariigi nimel. Kõigi ülejäänud kohtumäärustega

lahendatakse kriminaalasja kui terviku raames vaid üksikküsimusi ja seetõttu puudub nende tegemisel

vajadus näidata, kelle nimel nad tehakse. Mingil juhul ei saa aga ükski kohtulahend olla tehtud ühe kohtu

nimel: kohtulahend ei tohi olla lahutatud õigusemõistmise süsteemist kui tervikust. Juba ainuüksi kirjeldatud

põhjusel on Tallinna Linnakohtu nimel 16. märtsil 1995.a. tehtud määrus õigustühine. Kehtiv

kriminaalmenetluse seadus ei näe siiski ka selliste õigustühiste kohtulahendite kõrvaldamiseks muud

võimalust, kui nende tühistamine edasikaebemenetluste tulemina.

Kehtivas kriminaal- ja kriminaalmenetluse seaduses ei ole otsesõnu reguleeritud, millal algab

kriminaalvastutus ning millal ja kuidas võib toimuda kriminaalvastutusest vabastamine. "Eesti NSV

kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi - kehtestamisega tehtud muudatustest (eriti aga V

peatükis tehtud muudatustest) nähtuvalt on seadusandja tahe suunatud põhimõtete kehtestamisele, et

kriminaalvastutus saab alata vaid süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega, kriminaalvastutusest

vabastamine võib toimuda vaid karistusest vabastamisena, kusjuures kriminaalvastutusele võtmise

aegumistähtaega arvestatakse alates kuriteo toimepanemise päevast kuni süüdistatava kohtu alla

andmise päevani.

Need kriminaalkoodeksi üldosa põhimõtted kehtivad ka kriminaalkoodeksi eriosa selliste paragrahvide

kohaldamisel, milles seadusandja on sätestanud teatud tingimustel isiku kriminaalvastutusest vabastamise

võimaluse. Seega oleks I. T. kriminaalvastutusest vabastamine vastavalt KrK §-le 165 lg 3 saanud

toimuda vaid tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ja tema karistusest vabastamisena.

Kooskõlas eelöelduga nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsjate seisukohaga selles, et

kriminaalvastutusest ei saa isikut vabastada õigeksmõistva kohtuotsusega, sest kriminaalvastutusest

vabastamine on ajaliselt ja loogiliselt kuriteokoosseisu olemasolu tõsikindlale tuvastamisele järgnev

menetlustoiming.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga edasikaebemenetluste olemuse käsitlemisel.

Vastavalt põhiseaduse §-le 24 lg 5 on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega

sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

"Kohtu otsuse" all tuleb põhiseaduse, samuti AKKS § 5 mõttes silmas pidada kõiki kohtulahendeid. Seega ei

saa, erinevalt kaitsjate seisukohast, olla kriminaalasju, mille teriklahenduseks olev kohtulahend ei kuulu

põhimõtteliselt üldse edasikaebamisele. Subjektide ring, kellel on põhimõtteliselt nimetatud põhiseaduslik

õigus kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendite suhtes, on loetletud KrMK §-s 34: kriminaalmenetluses

tehtud kohtulahend käib põhimõtteliselt kõigi menetlusosaliste kohta.

"Seaduses sätestatud kord" kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendite peale edasikaebamiseks sisaldub

AKKS-s, kusjuures see kord ei pea põhiseaduse mõtte kohaselt olema ja AKKS-s sätestatu kohaselt ei

olegi kõigi kohtulahendite ja kõigi menetlusosaliste puhul täpselt samasugune.

Vastavalt AKKS § 68 sättele ja mõttele on erikaebe instituudi eesmärk selles, et erandkorras võimaldada

teatud kohtumääruste vaidlustamist ka iseseisvalt, lahus kriminaalasjast kui tervikust. Seadusandja tahte

kohaselt on AKKS §-des 68 lg.1 ja 69 ammendavalt loetletud need kohtumäärused, mida saab vaidlustada

erikaebe korras. AKKS §-s 68 lg 2 sätestatusttuleneb aga otseselt, et kõiki erikaebe korras

mittevaidlustatavaid kohtumäärusi saab vaidlustada kriminaalasja kui terviku suhtes tehtud lahendi -

kohtuotsuse või kriminaalasja lõpetamise määruse - vaidlustamisel apellatsiooni korras. Seega oli Tallinna

Linnakohtu nimel 16. märtsil 1995.a. tehtud määrus vaidlustatav apellatsiooni korras.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsjate seisukohaga selles, et Tallinna Linnakohtu nimel

16. märtsil 1995.a. tehtud määruse peale esitatud protest oleks pidanud kandma täpset nimetust -

"apellatsioonprotest" või "eriprotest". Samas aga ei ole protesti täpse nimetuse puudumine

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg.1 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei

loe põhjendatuks sellise kriminalmenetlusliku minetuse tunnistamist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks

rikkumiseks ka vastavalt AKKS §-le 39 lg.4, sest see minetus ei takistanud ja ei oleks saanud takistada

apellatsioonikohtul seadusliku ja põhjendatud lahendi tegemist. Kooskõlas eeltooduga oli protesti

menetlemine Tallinna Ringkonnakohtus seaduslik ning põhjendatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjatega selles, et erikaebuste ja -protestide läbivaatamise

instituut kujutab endast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusega võrreldes täiesti iseseisvat menetlust.

Vastavalt AKKS §-le 67 menetletakse erikaebusi ja -proteste reeglina kas apellatsiooni- või kassatsiooni

korras. AKKS VII peatükis sätestatud erisused erikaebuste ja -protestide menetlemiseks ei anna alust

rääkida iseseisvast edasikaebemenetlusest. Seetõttu puudub alus täpse nimetuseta protesti menetlemist

Tallinna Ringkonnakohtus käsitada kaitseõiguse rikkumisena.

Kaitsjate seisukoht, et ringkonnakohus eksis KrMK § 197 lg 2 ja AKKS § 12 lg 2 mõtte vastu, sest ei võtnud

kaitsja taotluse suhtes mingit seisukohta ja ei võimaldanud taotlust kohtuistungil põhistada, on ekslik.

Kõigepealt on ilmselt eksitud seadusele viitamisel: kontekstist nähtuvalt taheti nähtavasti viidata KrMK §-le

192 lg 2 ja mitte KrMK §-le 197 lg 2.

KrMK §-des 187 lg 3 ja 192 lg.2 sätestatu mõtte kohaselt peab kohus võimaldama menetlusosalisel

korraldaval istungil põhistada eelmenetlusel esitatud taotlust siis, kui korraldav istung viiakse läbi just

nimelt antud taotluse lahendamiseks. Käsitletaval juhul ei olnud tegemist sellise korraldava istungiga ja

kohtu poolt kõnealuse taotluse põhistatud määrusega rahuldamata jätmine oli õiguslikult korrektne ja

põhjendatud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta Riigikohtu 20. detsembri 1994.a. otsuses T. J.

süüdistusasjas ja 11.aprilli 1995.a. otsuses T.P. süüdistusasjas esitatud seisukohta, mille kohaselt

ringkonnakohtul ei ole õigust kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise sedastamisel väljuda AKKS §-s

39 lg.3 esitatud loetelust. Kuid selline seisukoht saab kehtida vaid õiguslikult ja loogiliselt mõeldava

kriminaalmenetluse raames ja ei saa olla ringkonnakohtutele siduv juhtudel, mil menetletav kohtulahend

peaks põhimõtteliselt iseenesest olema õigustühine. Riigikohtu kriminaalkolleegium aktsepteerib antud

konkreetsel juhul Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995.a. määruses esitatud seisukohta, et

16. märtsil 1995.a Tallinna Linnakohtu nimel määruse tegemine on kriminaalmenetluse seaduse

oluline rikkumine, sest see välistas antud kriminaalasjas seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi

tegemise.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada ka asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohtu

11. aprilli 1995.a. määrused ei kuulu AKKS §-s 68 lg.1 loetletud määruste hulka, mille peale on õigus esitada

erikaebusi või -proteste. Kummatigi pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks I. T. kaitsjate

erikaebuse menetlemist põhjusel, et selles tõstatati olulisi ja lahendamist vajavaid kriminaalmenetluse

probleeme.

Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 63 p.1; 65 lg.3 ja 76 lg.2, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1.Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 1995.a. määrus I. T. kriminaalasjas jätta muutmata.

2.Kaitsjate Andres Aaviku ja Simon S.Levini erikaebus jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 06.juunil 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe