III-1/1-35/95 · Riigikohus

III-1/1-35

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 30.mail 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. S. süüdistuses KrK § 176 lg.1 järgi.

Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

A. S. oli Tallinna Linnakohtu 01. veebruari 1995.a. otsusega süüdi tunnistatud KrK § 176 lg.1 järgi ja

karistatud kuue kuulise vabadusekaotusega. Sellele karistusele liideti Tartu Rajooni Rahvakohtu 11. juuli

1989.a. otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus osaliselt ning lõplikuks karistuseks KrK § 41 alusel

mõisteti neli aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.

A. S. oli KrK § 176 lg.1 järgi süüdi tunnistatud selles, et tema, kandes vabadusekaotuslikku karistust ja

viibides Tallinnas, X tn. 2 asuvas süüdimõistetute haiglas, põgenes 30.aprillil 1992.aastal koos kolme

süüdimõistetuga.

Tallinna Ringkonnakohtu 16.märtsi 1995.a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 01. veebruari 1995.a. otsus

muutmata ja süüdimõistetu apellatsioonkaebus ning prokuröri apellatsioonprotest rahuldamata.

Riigiprokuröri asetäitja kassatsioonprotestis taotletakse Tallinna Linnakohtu 01. veebruari 1995.a. otsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 16.märtsi 1995.a. otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

Tallinna Linnakohtusse, sest kassaatori väite kohaselt oleks A. S. käitumist tulnud kvalifitseerida KrK § 176

lg.2 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulamud prokuröri seletuse,

milles toetati protestis sisalduvat taotlust,

l e i d i s :

A. S. ja tema kolme kaaslase põgenemine süüdimõistetute haiglast on käsitletav kuriteost osavõtuna KrK

§ 17 lg.1 mõttes: tegemist oli tahtliku ühise osavõtmisega põgenemisest.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt võeti A. S. ja tema kaaslaste poolt siis, kui muud

põgenemisvõimalused olid välistatud, ühiselt vastu otsus põgeneda läbi korrapidaja ruumi - see on viisil,

mis põhimõtteliselt saab toimuda vaid vägivalla kasutamisega. Riigivõimu esindaja korralikkuse

presumptsioonist lähtuvalt on ebaloogiline ja juriidiliselt sisutu Tallinna Ringkonnakohtu 01. veebruari

1995.a.otsuses sisalduv üldistav väide, mille kohaselt "ei ole välistatud, et põgenejatel olnuks võimalik

väljuda läbi korrapidaja ruumi ka vägivalda kasutamata. Seda sellisel juhul, kui korrapidaja oleks nende

nõudmisele võtmed ära anda allunud".

Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ka antud konkreetsel põgenemise juhul oleks olnud mingitki alust

oletada, et riigivõimu esindaja ei täidaks oma kohustust, ei takistaks põgenemist ja ei tingiks vägivalla

kasutamist põgenejate poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et

seadusandja, kasutades üldistavat terminit "vägivald" on pidanud silmas nii füüsilist kui ka psüühilist

vägivalda.

Seega võimaldab antud juhul ühiselt tegutsevate põgenejate kuritegeliku käitumise objektiivse külje üks

element - konkreetse põgenemisviisi valik järeldada, et kõik põgenejad, sealhulgas ka A. S., pidid vähemalt

möönma mistahes vägivalla kasutamise vajalikkust isiku kallal ja et kõik nad pidid olema

põhimõtteliselt valmis vägivalla kasutamiseks.

Kirjeldatud valmiduse olemasolul vägivalla kasutamiseks isiku kallal ei ole A. S. tegevuse

kvalifitseerimiseks KrK § 176 lg.2 järgi oluline, kas ta ise vahetult kasutas mingit vägivalda või mitte:

käsitletava seaduse sätte kohaselt piisab ka mistahes seotusest vägivalla kasutamisega.

Arvestades Tallinna Linnakohtu 01. veebruari 1995.a. ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.märtsi 1995.a.

otsusega tuvastatud asjaolusid ning kooskõlas ülalesitatud analüüsiga oli A. S. tegevus põgenemisel seotud

vägivalla kasutamisega isiku kallal.

Lähtudes ülaltoodust ja tuginedes AKKS §-dele 63 p.2; 64 p.3 ja 65 lg.3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 01. veebruari 1995.a. ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.märtsi 1995.a.

otsused A. S. süüditunnistamises KrK § 176 lg.1 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna

Linnakohtusse.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

Riigikohtu otsus jõustub 30.mail 1995.a. ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep