III-2/3-13/95 · Riigikohus

III-2/3-13/95

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 25. mail 1995. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, hageja

esindaja advokaat J. Alandi osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. mail 1995. a.

Jõgevamaa Pensioniameti kohtuvea parandamise avalduse alusel Jõgeva Maakohtu 6. aprilli

1994. a. otsuse Valentina Karta"ova hagis alaealiste Aleksander Karta"ovi ja Natalja

Karta"ova huvides Jõgevamaa Pensioniameti ja Keeni sovhoosi vastu toitjakaotuse hüvise

nõudmiseks.

28. jaanuaril 1991. a. toimus liiklusavarii, milles Keeni sovhoosi veoautolt pääses lahti haagis ja

põrkas kokku sõiduautoga VAZ 21063, mida juhtis Aleksander Karta"ov, kes sai surma. A. Karta"ovi

ülalpidamisel olid poeg Aleksander (sünd. 14.03.1986. a.) ja tütar Natalja (sünd. 7.10.1990. a.).

17. oktoobril 1991. a. esitatud hagis palus Valentina Karta"ova Keeni sovhoosilt kui suurema ohu

allika valdajalt välja mõista avariiga tekitatud kahjud: lastele toitjakaotuse hüvise, sõiduauto

maksumuse, kõlbmatuks muutunud riiete maksumuse ja matusekulud.

Jõgeva Maakohtu 6. aprilli 1994. a. otsusega hagi rahuldati põllumajandusreformi seaduse § 26 lg 2

ja TsK § 458 ja 461 alusel. Kohus mõistis välja Valga maakonna Keeni sovhoosi

põllumajandusreservfondist 100492 krooni purunenud auto, kõlbmatuks muutunud riiete ja

matusekulude katteks ning toitjakaotuse ühekordse hüvisena lastele Valentina Karta"ova kasuks.

Kohus mõistis välja Jõgevamaa Pensioniametilt 5447 krooni ühekordse hüvisena lastele pärast Keeni

sovhoosi ettevõtteregistrist kustutamist 20. oktoobril 1993. a. ja igakuiselt 1267 krooni kummalegi

lapsele alates 1. veebruarist 1994. a. kuni nende 16-aastaseks saamiseni, õppimise korral kuni 18-

aastaseks saamiseni Valentina Karta"ova kasuks. Hüvise arvutas kohus surma saanud Aleksander

Karta"ovi 12 kuu töötasust Tootmiskoondises "Jõgeva", saades kuu keskmiseks töötasuks

1990. aastal 121 rbl. Pärast indekseerimist oleks ühe lapse osa sellest olnud 31,43 krooni. Kohus

arvestas ka tuludega õue-aiamaalt suurusega 0,25 ha leides, et see on sissetulek töökohalt arvestades

muutunud majandussituatsiooni ja sai arvutuslikult ühe lapse osaks kuus 1236,51 krooni. Kokku

seega ühe lapse igakuine toitjakaotushüvis 1267 krooni.

20. veebruaril 1995. a. esitatud kohtuvea parandamise avalduses palus Jõgevamaa Pensioniamet

kohtuotsust muuta ja jätta välja mõistmata ühekordne summa 5447 krooni ning muuta igakuise

hüvise suurust mõistes välja igakuiselt 121,40 krooni lapse kohta, millest maha arvestada saadav

toitjakaotuspension. Avaldust põhjendatakse kohtuotsuse aluseks oleva materiaalõigusnormi väära

kohaldamisega. Tulusid õue-aiamaalt ei saa tõlgendada sissetulekuna töökohalt. Valitsuse määrusega

nr. 172 10. juunist 1992. a. kehtestati ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele

tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise

ajutine kord, mille p. 14 kohaselt võetakse hüvise arvutamisel aluseks keskmine kuusissetulek, mille

hulka arvatakse kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt, seejuures võetakse arvesse kõik

töötasuliigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Sellest korrast tulenevalt ei saa

kuu sissetulekuks arvestada oletatavaid tulusid. Väljamakstavad hüviste summad moodustuvad

sotsiaalmaksudest. A. Karta"ov oma aiamaalt saadud tuludelt makse ei tasunud. A. Karta"ovi ühe kuu

keskmine töötasu enne õnnetust oli 121,40 rubla. Hüvise arvutamise ajutise korra kohaselt

korrutatakse määratud hüvis kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja hüvise

määramise ajal kehtinud miinimumpalga suhtena. Kuna pärast 1990. a. oli miinimumpalk 100 rbl.

(=10 kr.) suurenenud hüvise väljamõistmise ajaks 1994. a. aprillis 300 kroonile, siis on kasvuindeks

30. Keskmine töötasu pärast indekseerimist oli 3642 rubla (121,40 rbl. x 30) ehk 364,20 krooni,

sellest kummalegi lapsele langev osa 121,40 krooni (364,20 : 3). Igakuiselt väljamõistetav summa

pidanuks olema 1994. a. aprillis 121,40 krooni lapse kohta, millest kuulub mahaarvamisele

toitjakaotuspension. Jõgevamaa Pensioniameti õiendi kohaselt on kahele lapsele kokku makstud

toitjakaotuspensioni igakuiselt perioodil oktoober 1993 - 1. veebruar 1994. a. 360 krooni. Arvestades

seda, et hüvise summa pidanuks olema vaid 242,80 krooni (121,40 x 2) ja et väljamakstud

pensionisumma oli suurem, ei oleks tulnud ühekordset hüvist 5447 krooni välja mõista.

Vastuses kohtuvea parandamise avaldusele leidis hageja, et kohtuotsus on õige. Pensioniamet on

vaidlustanud matemaatilisi arvutusi ja ei ole õige juhinduda kahjude hüvitamise ajutisest korrast.

Pensioniamet on ekslikul seisukohal, et õue-aiamaalt saadavat tulu hüvise väljamõistmisel ei

arvestata. Arvutused on tehtud 1990. a. saadud tulude järgi ja seda tuleb arvestada sissetulekuna.

Tegemist oli tekkiva talundiperega ja TsK § 137 kohaselt on talundipere majand tema liikmete

põhiliseks sissetulekuallikaks. Töötasu arvestamise metoodika on ebaõige ja ei vasta tänapäeval

kehtivatele seisukohtadele.

Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja jätta kohtuotsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu.

Maakohus on otsuse tegemisel juhindunud TsK §-st 458, mis sätestab vastutuse suurema ohu allika

poolt tekitatud kahju eest ja TsK §-st 461, mis räägib kahju hüvitamise ulatusest, iseloomust ja

suurusest. Nende paragrahvide kohaldamine oli põhjendatud sõiduauto maksumuse, kõlbmatuks

muutunud riiete maksumuse ja matusekulude hüvitamisel. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kahju

hüvitamist kannatanu surma põhjustamise korral reguleerib TsK § 463 lg 2 ja 4 ning vastavalt sellele,

kas kahjutekitanu on või ei ole kohustatud maksma kannatanu eest kindlustusmakseid TsK §-id 464

lg 2 ja 3 ja 465 lg 2 ning sotsiaalkindlustusele mittekuuluva kodaniku surma korral TsK § 468 lg 1 ja

3. Milline neist sätetest kuulub kannatanu puhul rakendamisele käesolevas vaidluses, on kohtul

jäänud tuvastamata. Väide, et tulu tööst õue-aiamaal on sissetulek töökohalt arvestades muutunud

majandustingimusi, ei ole kooskõlas tsiviilkoodeksi sätetega, mis reguleerivad vastutust kannatanu

surma korral - neis sätetes ei ole ette nähtud õue-aiamaalt loodetava tulu arvestamist hüvise

väljamõistmisel. Kohtuotsuses puudub hüvise arvutus, mis põhineks tsiviilkoodeksi vastavatel sätetel

ning milles oleks arvestatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete

täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra

vastavaid punkte.

Põhiseaduse § 28 kohaselt on kodanikel õigus riigi abile toitjakaotuse korral. Sama mõtet järgib ka

TsK § 463 lg 4, mille kohaselt hüvise suuruse kindlaksmääramisel kahju eest kuulub kannatanu

surma korral lastele määratud pension tasaarvestamisele. Pensioniamet on kohtuvea parandamise

avalduses ekslikult samastanud riikliku toitjakaotuspensioni ja hüvise. Riigi abi

toitjakaotuspensionina peab olema kõigile ühetaoliselt tagatud. Käesolevas vaidluses on hüvis

garanteeritud pensionist palju väiksem. Kohus peab asja uuel arutamisel kontrollima, mida ja kui

suures ulatuses Jõgeva Maakonna Sotsiaalhooldusosakond (Pensioniamet) tegelikult Valentina

Karta"ovale välja maksis - kas hüvise kahele lapsele või toitjakaotuspensioni ja kuidas on toimunud

tasaarvestus.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS § 355 p. 1 ja 354 lg 2 kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Jõgeva Maakohtu 6. aprilli 1994. a. otsus osas, millega Jõgevamaa Pensioniametilt

mõisteti välja ühekordselt 5447,64 krooni ja laste Aleksandri ja Natalja ülalpidamiseks hüvis

kummalegi igakuiselt 1267,94 krooni Valentina Kart"aova kasuks ja saata asi selles osas uueks

läbivaatamiseks samasse kohtusse.

Jõgevamaa Pensioniameti kohtuvea parandamise avaldus rahuldada.

Eesistuja: H. Jõks

Liikmed: T. Vernik, J. Luik