III-1/1-23/95 · Riigikohus

III-1/1-23/95

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 23. mail 1995.a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. H. süüdistuses KrK § 139 lg.2 p.1,2 ja 3 järgi.

Kohtuistungist võttis osa menetlusosalisena Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

A. H. on süüdi mõistetud ja karistatud Võru Maakohtu 17. jaanuari 1995.a. otsusega KrK §139 lg.2 p.1,2,3

järgi 11 kuu vabadusekaotusega kinnises vanglas kusjuures kantud karistuseks loeti vahi all viibimise aeg

28. veebruarist 1994.a. kuni 09. märtsini 1994.a.

A. H. tunnistati süüdi selles, et ta olles varem toime pannud varavastaseid kuritegusid, ööl vastu 24. jaanuari

1994.a. tungisid eelneval kokkuleppel koos Ü. H. ja ühe kriminaalasjas kindlaks tegemata isikuga X

maakonnas Y vallas Z külas ukseluku lõhkumise teel Antsla Tarbijate Ühistu S. kauplusse, kust varastas õlut,

kohvi, sigarette ja maiustusi kokku 1115 krooni väärtuses.

Võru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu A. H. kaitsja vandeadvokaat Olev

Kuklas, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja talle tingimusliku karistuse

mõistmist KrK § 47 alusel. Kaebuses väidetakse, et A. H. sisuliselt ei osalenud kauplusesse sissemurdmises,

tema osa piirdus vaid varastatu kohapealt äratoimetamises, ta kahetseb puhtsüdamlikult toimepandut ja

hüvitas tekkinud kahju.

Tartu Ringkonnakohtu 21. märtsi 1995.a. otsusega tühistati Võru Maakohtu otsus A. H. mõistetud karistuse

osas ja teda karistati 11 kuu vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 alusel 3 aastase katseajaga ühes

kohustusega perioodiliselt end registreerida politseiasutuses. Karistusest loeti kantuks ajavahemikud

28. veebruarist 1994.a. kuni 09. märtsini 1994.a. ja 27.detsembrist 1994.a. kuni 21. märtsini 1995.a. - kokku

3 kuud ja 5 päeva. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on jätnud tähelepanuta A. H. kuriteost osavõtu

astme, mis oli väiksem kui teistel kuriteos osalejatel. Maakohus on ekslikult lugenud kuriteoga tekitatud

kahju hüvitajateks mõlemad kohtualused s.o. A. H. ja Ü. H., sest kahju on hüvitanud ainuisikuliselt A. H.

Samuti leidis ringkonnakohus, et ei ole arvestatud 2 alaealise lapse olemasolu A. H.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Protestis

väidetakse, et ringkonnakohus on rikkunud karistuste võrdleva raskuse printsiipi. A. H. on varem karistatud

neljal korral, Ü. H. kolmel korral. A. H. oli 22. mail 1990.a. vabastatud karistusest tingimisi enne tähtaega,

kuid juba mõne kuu möödumisel pani toime uued kuriteod, mille eest teda karistati vabadusekaotusega.

Ringkonnakohus on A. H. karistusest vabastades tekitanud ebaõiglase olukorra, kus vabanes ühe

kriminaalasja raames karistusest isik, keda on varem rohkem kordi karistatud kui kaassüüdimõistetut.

Protestis leitakse, et ei ole õige karistusest vabastada KrK § 47 sätete kohaldamisega isikut, kes on varem

neli korda karistatud vabadusekaotusega joobeseisundis toimepandud kuritegude eest. Taotletakse Tartu

Ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. H. mõistetud karistuse osas ning kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks ringkonnakohtusse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri T. Vee

seletuse, milles toetati protesti,

t u v a s t a s:

KrK § 20 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes

kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises ning on ühtlasi

mõjutusvahendiks nii temale kui teistele isikutele hoidumaks niisuguste tegude toimepanemist.

Kriminaalkoodeksi 5. peatükk, kuhu kuulub § 47, käsitleb karistusest vabastamist. Vabadusekaotuse

tingimuslik mittekohaldamine KrK § 47 sätete alusel on üldjuhul võimalik vähese raskusastmega kuritegude

eest karistuse mõistmisel ning arvestades seejuures süüdlase isikut. A. H. on varem neljal korral karistatud

vabadusekaotusega, sealjuures ühel korral vabastatud karistusest tingimisi enne tähtaega, kuid ta ei ole

õigustanud karistusest vabastamist ning jätkas kuritegude toimepanemist varsti peale kinnipidamiskohast

vabanemist. Viimase kuriteo pani A. H. toime joobeseisundis. Hinnates A. H. isiksust on Tartu

Ringkonnakohus asunud ekslikule seisukohale, et A. H. tuleb viienda kuriteo toimepanemise eest karistusest

vabastada, arvestades tehiolusid ja süüdlase isikut.

Juhindudes AKKS §-dest 63 p.2; 64 p.3,4; 65 lg.3, kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 1995.a. otsus A. H. mõistetud karistuse

osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

Kohtuotsus jõustub 23. mail 1995.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Peeter Vaher

Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep